Originaali pealkiri: Hordes of hell are marching Inglise keelest tõlkinud: Olav Maran Ilmunud: Tallinn, Logos, 1997 (Suurupi Piiblikooli Trükikoda)
I OSA
16. veebruaril 1995 anti mulle unenäos nägemus tohutu suurest põrgu väehulgast, mis oli lahti lastud Jumala koguduse vastu. Kahe päeva pärast nägin taas samasugust nägemust, seekord palju üksikasjalikumalt. Esitan siin nendest lühikokkuvõtte.
Mõned aspektid nähtust on tõesti eemaletõukavad, ent olen püüdnud jagada kõike just nii, nagu nägemuses oli. Pimeduse teod on ilged selle sõna kõige täiemas tähenduses ja me ei saa seda salata.
Nägemuse esimeses osas nägin, mil määral on kurja haardes usklikud ja kui paljusid kristlasi saab vaenlane ära kasutada ning kui raske on neid vabastada. Teises osas nägin ühtset, kirgastatud kogudust suure väehulgana tõusmas kõigi aegade kõige otsustavamasse lahingusse valguse ja pimeduse vahel. See lahing on juba puhkemas.
Unenäod ja nägemused on tavaliselt piltlikud, ja seda on ka käesolev. Kummatigi esitab see reaalsust, mille keskel me just praegu viibime. Kuna esitan selle lühendatult, võib see paiguti tunduda ebatäielikuna.
Kui te selle kaudu siiski kuulete Issanda häält, siis ärge paadutage oma südant! Võtke ülle kogu Jumala sõjavarustus ja valmistuge võitluseks!
Kurjuseväed
Nägin saatanlikku armeed, mis oli nii suur, et täitis kogu vaatevälja. See oli jaotatud allüksusteks, milledest igaüks kandis erisugust lippu. Kõige esimesed ja võimsamad väeosad oli Uhkus, Eneseõigus, Eneseimetlus, Auahnus ja Ebaõiglane kohtumõistmine, ent kõige suurem oli Kadedus. Selle määratu armee juhiks oli Vendade Süüdistaja. Tajusin, et on veel palju muid allüksusi, mida mu silm ei ulatunud nägema, ent see, mida nägin, oli selle kohutava, koguduse vastu valla lastud põrguliku väehulga eesliin.
Ka nende relvad kandsid kindlaid nimetusi: mõõk - Hirmutamine, oda - Reetlikkus, nooled - Süüdistamine, Tagarääkimine, Laim, Vigade leidmine.
Väiksemad deemonite eelsalgad, mis pidid kogu armee rünnakut ette valmistama, kandsid nimetusi: Kõrvaletõukamine, Kibestumine, Kannatamatus, Andestamatus, Iharus. Tunnetasin südames, et midagi niisugust pole koguduse ees seisnud kunagi varem.
Kogu selle armee peaeesmärk oli tekitada lõhenemisi, ja seda igasugusel suhtlemistasandil: kirikud ja kogudused omavahel, kogudused oma pastoritega, abikaasad, lapsed ja vanemad ning isegi lapsed omavahel.
Luurajad saadeti välja, et kindalaks teha vähimadki praod ja avaused kogudustes, perekondades ja üksikisikutes, mida saaks ära kasutada suuremate lõhede tekitamiseks tulevate väeosade tarvis.
Kõige vapustavam selles nägemuses oli see, et vaenlase sõjavägi ratsutas mitte hobuste, vaid kristlaste seljas, kelledest enamus olid hästi riietatud, auväärsed, peene ja haritud väljanägemisega. Need kristlased olid end avanud pimedusejõududele sel määral, et vaenlane sai neid tarvitada, aga nad ise arvasid, et neid tarvitab Jumal.
Süüdistaja teab, et koda, mis on isekeskis lahkmeeles, ei püsi, ning see väehulk kujutas endast tema meeleheitlikku püüet tuua kogudusse nii põhjalik lahutus, et kogudus täielikult armust ära langeks.
Vangid
Nende esimeste väeüksuste taga lohises otsekui saba tohutu suur järelvägi. Need olid kristlased, kes olid selle armee vangid. Nad kõik olid haavatud ja neid valvasid väikesed hirmudeemonid. Neid vange tundus olevat rohkemgi kui deemoneid kogu armees. Üllataval kombel olid vangidel olemas kilbid ja mõõgad, aga nad ei tarvitanud neid. Oli ehmatav näha, et nii väike hulk hirmudeemoneid suutis vangis hoida nii suurt hulka kristlasi. Neil oleks olnud hõlbus nad maha lüüa või ära peletada, kui nad oleks kasutanud oma relvi.
Taevas vangide pea kohal oli lausa must raisakullidest, kellede nimeks oli Depressioon. Need laskusid vangide õlgadele ja oksendasid nende peale. Okse nimetus oli Hukkamõist. Kui see okse puudutas vangi, siis too tõusis ja marssis mõnda aega pisut reipamalt, aga vajus varsti kössi veel nõdremana kui varem. Ja taas ma imestasin, miks vangid ei surmanud neid raisakulle oma mõõgaga, sest see oleks olnud neil üsna lihtne.
Vahetevahel komistasid nõrkenud vangid ja kukkusid. Vaevalt olid nad maha langenud, kui kaasvangid hakkasid neid mõõgaga torkida ja pilkama. Siis kutsusid nad kohale raisakullid, kes hakkasid langenuid õgima veel enne, kui need surid.
Kui ma nõnda vaatlesin, siis mõistsin, et vangid pidasid seda hukkamõistuokset Jumala tõeks ja arvasid, et tegelikult marsivad nad Jumala armees. Seepärast nad ei tapnudki neid väikseid hirmudeemoneid ega raisakulle - nad pidasid neid Jumala saadikuteks. Raisakullide pilve poolt tekitatud pimedus takistas vangidel näha, et nad võtavad kõik, mis sünnib, naiivselt vastu, nagu oleks see Issandalt. Vangide ainsaks toiduks oligi see raisakullide okse. Kes keeldusid seda söömast, nõrkesid varsti ja kukkusid. Kes sõid, said jõudu, aga see oli kuri jõud. Siis hakkasid ka nemad teiste peale oksendama. Ja kui keegi hakkas seda tegema, siis hüppas juhust ootav deemon tema selga ja juhtis ta ratsutades eesliini väeüksustesse.
Veelgi ilgem kui raisakullide okse olid deemonite väljaheited, mida nad lasksid kristlaste peale, kellede seljas nad ratsutasid. Nende roe oli uhkus, auahnus jne vastavalt sellele väeosale, kuhu nad kuulusid. Kummatigi tekitas see kristlastel palju parema enesetunde kui raisakullide hukkamõistuokse, ja nad hakkasid meelsasti pidama deemoneid Jumala saadikuiks ja nende rooja Püha Vaimu võidmiseks.
Siis kostis mulle Issanda hääl, mis ütles: "See on vaenlase väehulkade viimaste päevade pealetungi algus. See on saatana äärmine pettus ja tema poolt valla päästetud äärmine hävitusjõud, kui ta paneb kristlased ründama kaaskristlasi. Läbi aegade on ta kasutanud sedasama sõjaväge, kuid kunagi pole ta saanud vangistada nii paljusid oma kurjade eesmärkide jaoks. Aga ära karda! Ka Minul on sõjavägi. Nüüd te peate seisma ja võitlema, sest enam pole jäänud paika, kuhu selle võitluse eest peitu pugeda. Te peate võitlema Minu kuningriigi eest, tõe eest ja nende eest, kes on petetud!"
Vaenlase väehulk oli mind nõnda kohutanud ja verest ära löönud, et soovisin pigem surra, kui elada sellises maailmas. Issanda sõnad aga andsid mulle nii palju jõudu, et hakkasin kohe hüüdma vangistatud kristlastele, et neid on petetud. Arvasin, et nad võtavad mind kuulda. Kui tõstsin häält, tundus, et kogu see armee pöördub mind vaatama. Hüüdsin siiski edasi. Arvasin, et kristlased ärkavad ja taipavad, mis nendega sünnib. Kuid selle asemel paljud neist haarasid noolte järele, et minu pihta lasta. Teised kõhelesid, justnagu mitte teades, mida minuga peale hakata. Sain aru, et olin tegutsenud enneaegselt ja et see oli rumal viga.
Lahing algab
Siis pöördusin ja nägin enda taga seisvat Issanda sõjaväge. Seal oli tuhandeid sõdureid, ent ühtekokku siiski palju vähem kui vaenlase väehulkades. Ja ainult üsna väike arv oli täielikult riietatud Issanda sõjavarustusse. Enamus oli kaitstud vaid osaliselt ja suur hulk oli juba haavatud. Nendelgi, kes kandsid täisvarustust, olid enamasti väga väikesed kilbid, milledest oli näha, et need ei kaitse neid, kui möll lahti läheb. Suurem osa neist sõdureist olid naised ja lapsed.
Ka sellel armeel oli lohisev järelvägi, nõnda nagu vangide hulk vaenlase armeel, kuid hoopis teistsugune. See näis olevat üpris õnnelik rahvas. Nad mängisid mänge, laulsid, pidutsesid ja rändasid ühest laagrist teise. See meenutas mulle õhkkonda Woodstocki juures. Püüdsin häält tõsta üle selle lärmi, hoiatamaks neid, et praegu pole aeg niisugusteks asjadeks, et kohe on algamas lahing, kuid ainult vähesed suutsid üldse kuulda mu häält. Ja need, kes kuulsid, tegid mulle "rahumärgi" ja ütlesid, et nad ei usu mingit sõda ja et Issand ei lase neile juhtuda midagi halba. Püüdsin selgitada, et kui Issand on andnud meile sõjavarustuse, siis on Ta teinud seda kindla sihiga, kuid nad olid käbedad vastama, et on tulnud rahu- ja rõõmupaika, kus nendega ei juhtu midagi. Hakkasin tõsiselt palvetama, et Issand suurendaks kõigi täisvarustuses võitlejate kilpe, et suudaksime kaitsta ka neid, kes ei olnud veel valmis võitluseks.
Siis astus minu juurde sõnumitooja, andis mulle pasuna ja käskis kohe puhuda. Kui puhusin, siis need, kellel oli pisutki sõjavarustust, reageerisid kohe. Neile toodi varustust juurde ja nad panid selle kähku endale ümber. Märkasin siiski, et need, kellel oli haavu, ei katnud neid kinni. Enne kui jõudsin midagi öelda, hakkasid sadama vaenlase nooled. Igaüks, kes polnud täiesti kaetud, sai haavata. Kes olid jätnud oma haavakohad lahtiseks, said sinna uusi tabamusi. Keda tabas laimu nool, hakkas sedamaid laimama neid, kes polnud haavatud. Keda tabas tagarääkimise nool, hakkas taga rääkima, ja niimoodi tekkis meie leeris märgatav lõhe. Raisakullid laskusid, korjasid haavatud üles ja kandsid ära vangide leeri. Haavatuil olid veel olemas mõõgad ja nad oleks kergesti saanud raisakulle lüüa, aga nad ei teinud seda. Nad lasksid end vabatahtlikult ära viia, sest olid teiste peale vihased.
Olukord meie armee järelväe leeris muutus veelgi halvemaks. Seal näis valitsevat täielik kaos. Tuhanded lebasid oiates haavatuna maas. Paljud, kes ei olnud küll haavatud, istusid uskmatuse tardumuses. Nii need kui teised kanti raisakullide poolt kähku ära. Mõned püüdsid haavatuid aidata ja raisakulle eemale tõrjuda, aga haavatud olid nii vihased, et ähvardasid ja ajasid abipakkujad minema.
Mõned, kes ei olnud haavatud, põgenesid lahinguväljalt nii kiiresti, kui jalad võtsid. Esimene kokkupõrge vaenlasega oli nõnda laastav, et mul tekkis kiusatus ühineda põgenejatega. Ent siis, üsna varsti, mõned neist pöördusid tagasi täies sõjavarustuses ja suurte kilpidega. Selle seltskonna lõbusus oli muutunud aukartustäratavaks otsustavuseks. Nad hakkasid astuma langenute asemele ja moodustama uusi võitlusridu, et kaitsta tagalat ja tiibu. See tõi kaasa suure julgustuse, ja kõik otsustasid jääda seisma ja võidelda kuni surmani. Sedamaid saabusid kolm suurt inglit: Usk, Lootus ja Armastus, kes jäid seisma meie selja taha, ja meie kõigi kilbid hakkasid kasvama.
Tee kõrgemale
Meil olid mõõgad nimega Jumala sõna, ja nooled, mis kandsid piibellike tõdede nimetusi. Tahtsime lasta neid vaenlase pihta, aga ei mõistnud, kuidas seda teha, tabamata kristlasi, kellede seljas deemonid ratsutasid. Siis tuli meile mõte, et kui tõe nooled tabavad neid kristlasi, siis nad ärkavad ja võitlevad end oma rõhujate alt vabaks. Ma lasksin välja mõned nooled. Peaaegu kõik need tabasid kristlasi. Kummatigi, kui tõenool neisse tungis, ei ärganud nad mitte ega langenud ka haavatuna maha - nad hoopis vihastusid ja deemonid nende seljas kasvasid suuremaks. See jahmatas meid kõiki ja meile hakkas tunduma, et seda võitlust on võimatu võita. Ent olime siiski veendunud, et koos Usu, Lootuse ja Armastusega suudame vähemalt kaitsta seda pinda, millel seisame. Siis aga ilmus veel üks ingel nimega Tarkus ja juhtis meid võitlema mäelt meie selja taga.
Sellel mäel olid eri tasanditega astmed nii kõrgele kui silm ulatus nägema. Mida kõrgemale, seda kitsamaks muutusid astmed ja seda raskem oli neil seista. Iga aste kandis mingi piibelliku tõe nimetust. Alumised astmed olid fundamentaalsed tõed nagu pääste, pühitsus, palve, usk jne. Kõrgemad astmed tähistasid kõrgemaid tõdesid. Mida kõrgemale me ronisime, seda suuremaks kasvasid meie kilbid ja mõõgad ja seda vähem vaenlase nooli ulatus meieni.
Traagiline eksitus
Mõned meist, kes olid pidama jäänud alumistele astmetele, hakkasid üles noppima vaenlase nooli ja neid tagasi laskma. See oli traagiline eksitus. Deemonid põikasid noolte eest hõlpsasti kõrvale ja lasid neil tabada kristlasi. Kui kristlast tabas süüdistuse või laimu nool, siis lendas kohale kibestumise või viha deemon, istus sellele noolele ning hakkas laskma oma väljaheidete mürki selle kristlase peale. Kui kaks või kolm sellist deemonit lisandus uhkusele ja eneseõigusele, mis sel kristlasel juba olid, siis hakkas too muutuma deemonite endi vastiku välimuse sarnaseks.
Meie kõrgematel astmetel nägime, kuidas see sünnib, aga need madalamatel astmetel, kes kasutasid vaenlase nooli, ei saanud aru midagi. Pooled meist otsustasid ronida edasi, aga pooled las- kusid tagasi allastmetele, et selgitada sealolijatele seda, mis sünnib. Siis hoiatati meid, et jätkaksime ronimist ega jääks seisma, välja arvatud need vähesed, kes võtsid oma kohad sisse vastaval astmel, et kindlustada teiste võitlejate liikumist ülespoole.
Ohutus
Kui jõudsime astmele, mis kandis nime Vendade Ühtsus, siis ei ulatunud meieni enam ükski vaenlase nool. Paljud meie leeris otsustasid, et see ongi aste, kuhu oli tarvis jõuda. Mõistsin seda sellest, et igal uuel astmel oli jalgealune muutunud ebakindlamaks. Siiski, mida kõrgemale tõusin, seda tugevamana end tundsin ja seda osavamalt suutsin käsitseda oma relvi. Nõnda jätkasin ronimist.
Varsti olin piisavalt osav, et tabada deemoneid, tabamata kristlasi. Tundsin, et kui tõusen veel kõrgemale, siis suudan lasta nooli kaugemale ja tabada ka kurjusevägede juhte, kes asusid oma armee selja taga. Mul oli kahju, et nii paljud olid peatunud madalamatel astmetel, kus nad olid küll ise väljaspool ohtu, kuid ei suutnud tabada vaenlast. Siiski kasvas kõigis edasipüüdlejates jõud ja meelekindlus, tehes neist igaühest võitja, kes suutis hävitada palju vaenlase väge.
Igale astmele oli laialipillatuna maha jäänud palju tõe nooli nendest, kes olid sellelt tasemelt langenud. Neid nooli nimetati vastavalt selle astme tõele. Mõned meist ei tahtnud neid nooli üles korjata, kuid ma mõistan, et me vajame neid kõiki, et purustada suurt väehulka seal all. Ma võtsin ühe, lasksin selle välja ja tabasin nii hästi ühte deemonit, et ka teised hakkasid neid nooli noppima ja laskma. Nõnda hakkasime hävitama mitmeid vaenlase väeosi. Seepeale koondas kogu kurjuse armee oma tähelepanu meile. Mõnda aega näis, et mida rohkem edu me saavutame, seda suuremaks kasvab vaenlase vastuseis.
Sõna on ankur
Meie mõõgad suurenesid vastavalt igale saavutatud astmele. Oleksin enda oma peaaegu maha jätnud, kuna tundus, et kõrgematel tasanditel pole sellega enam midagi teha. Aga lõpuks otsustasin, et kui see on mulle antud kindla eesmärgiga, siis on parem seda enda ligi hoida. Vajutasin selle otsapidi maasse ja sidusin end selle külge kinni, sellal kui ise lasksin vaenlase pihta nooli. Siis kostis mulle Issanda hääl, ja Ta ütles: "Sa oled üles näidanud tarkust ja see võimaldab sul jätkata tõusu ülespoole. Paljud on langenud, sest nad pole tarvitanud oma mõõka õigesti enese ankurdamiseks." Näis, et keegi teine ei kuulnud seda häält, aga paljud järgisid mu eeskuju, nähes, mis ma tegin.
Imestasin, miks Issand ei olnud öelnud seda mulle enne, kui tegin vastava otsuse. Siis aga tundus mulle, et ta oli seda mulle siiski kuidagiviisi juba öelnud. Ja ma tajusin, et terve mu elu oli olnud õppeaeg selle tunni jaoks. Olin ette valmistatud selle astmeni, sest olin kuulanud Issandat ja allunud Temale kogu oma elu. Tunnetasin samuti, et mingil põhjusel seda tarkust ja arusaamist, mida praegu omasin, ei olnud võimalik juurde lisada ega ära võtta käimasoleva võitluse ajal. Mind valdas sügav tänutunne iga kiusatuse eest, mida olin läbi elanud, ja mul oli kahju, et ma polnud osanud neid tollal küllaldaselt hinnata.
Varsti suutsime tabada deemoneid peaaegu absoluutse täpsusega. Ning vaenuväe raev tõusis nagu väävel ja tuli. Mõistsin, et vaenlase lõksus olevad kristlased pidid nüüd kannatama selle vihaleegi kõrvetust. Kuna nad ei suutnud tabada meid, hakkasid nad laskma üksteise pihta. Et vaenlase nooled enam meieni ei ulatunud, saatis ta rünnakule raisakullid. Need, kes polnud kasutanud mõõka ankruna, suutsid küll maha lüüa palju raisakulle, kuid ka neid endid löödi alla astmeilt, kus nad seisid. Mõned neist maandusid alamail astmeil, kuid mõned kukkusid põhjani alla, ning raisakullid korjasid nad üles ja kandsid ära.
Uus relv
Tõe nooled ei suutnud raisakullidest päriselt läbi tungida, kuid haavasid neid nõnda, et nad tõmbusid tagasi. Iga kord, kui nad olid tagasi löödud, ronisid mõned meist järgmisele astmele. Kui jõudsime tasemele, mida nimetati "Galaatia 2:20"1, siis osutusime olevat raisakullide lennuulatusest kõrgemal. Sel astmel peaaegu pimestas meid taevas oma ilu ja säraga. Tundsin sellist rahu, nagu ei iial varem. Varem oli suur osa mu võitlusvaimu tulenenud sama palju vihast ja tülgastustundest vaenlase vastu, kui soovist edendada Jumala riiki ja tõde ning armastusest vangide vastu. Kuid just sel astmel jõudsin Usu, Lootuse ja Armastuseni, mida olin siiani otsekui eemalt järginud. Sel astmel sain peaaegu täielikult vallatud nende auhiilgusest.
Kui jõudsin nendeni, siis pöördusid nad minu poole, hakates korrastama ja puhastama minu relvastust. Peatselt oli see täiesti uuendatud ja kirgastatud nende auhiilgusest. Kui nad puudutasid mu mõõka, hakkasid sellest sähvima eredad välgud. Armastus ütles: "Sellele astmele jõudnuid varustatakse tuleva ajastu väega, kuid ma pean õpetama, kuidas seda kasutada."
"Galaatia 2:20" aste oli nii lai, et siin polnud enam mingit allakukkumisohtu. Siin oli ka piiramatu hulk nooli, milledele oli kirjutatud nende nimi: Lootus. Lasksin mõned alla raisakullide pihta ja need nooled surmasid neid hõlpsasti.
Umbes pooled sellele astmele jõudnuist jätkasid laskmist, sellal kui teised hakkasid kandma neid nooli madalamail astmeil olijatele.
Raisakullid ründasid lainetena allolevaid astmeid, kuid iga lainega jäi neid vähemaks. "Galaatia 2:20" astmelt suutsime tabada mistahes vaenlast sellest suurest armeest, välja arvatud juhid, kes jäid väljapoole ulatust. Otsustasime mitte kasutada tõe nooli, kuni me pole hävitanud kõiki raisakulle, sest nende poolt tekitatud depressioonipilv vähendas tõe mõjuvõimu. Selleks kulus kaua aega, kuid me ei väsinud.
Usk, Lootus ja Armastus, kes olid kasvanud iga astmega nii nagu meie relvadki, olid nüüd nii suured, et neid võisid näha inimesed kaugel eemal võitlusväljast. Nende auhiilgus kiirgas isegi vangide leeri, mida ikka veel varjutas suur raisakullide pilv. Me kõik muutusime reipamaks. Tunnetasin, et võitlusest osavõtt selles armees on üks kõigi aegade suurimaid sündmusi.
Kui olime hävitanud enamuse meie mäge ründavaist raisakullidest, asusime nonde kallale, kes katsid vangide leeri. Kui pimeduse pilv hakkas hajuma ja päikesekiired ulatuma alla vangideni, siis hakkasid nad ärkama otsekui sügavast unest. Neile muutus tülkaks nende seisukord, iseäranis neid kattev okse, ja nad hakkasid endid puhastama. Kui nad märkasid Usku, Lootust ja Armastust, nägid nad ka mäge, millel me asusime, ja hakkasid jooksma selle poole. Kurjusevägede süüdistuse- ja laimunooled sadasid vihmana nende peale, aga nad ei peatunud. Selleks ajaks kui nad mäe juurde jõudsid, oli mõnda tabanud juba tosinajagu nooli, kuid nad ei teinud sellest väljagi. Niipea kui nad hakkasid mäest üles ronima, hakkasid ka nende haavad paranema. Depressioonipilve hajudes näis kõik minevat kergemaks.
[1] Gl 2:20 “... nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.”
Lõks
Endiste vangide rõõm päästmisest oli väga suur. Hakates üles-poole tõusma, näisid nad olevat nii vallatud iga astme väärtusest, et meiegi hakkasime vastavaid tõdesid kõrgemalt hindama. Peatselt tõusis endistes vangides ka tuline otsustavus võidelda vaenlasega. Nad võtsid ülle neile ette nähtud varustuse ja palusid, et neil lubataks minna tagasi ja rünnata vaenlast. Mõtlesime selle üle, kuid otsustasime siis, et peame kõik jääma mäele, et võidelda. Taas kostis Issanda hääl ja ütles: "Teist korda oled sa valinud tarkuse. Te ei suuda võita vaenlast tema enda pinnal. Te peate jääma Minu Pühale mäele!"
Olin hämmastunud, et olime teinud teise nii tähtsa otsuse pärast nii lühikest mõtlemist ja arutelu. Otsustasin siis, et püüan kõigest väest mitte teha ühtegi otsust ega järeldust ilma palveta. Seepeale astus Tarkus mu juurde, haaras mul tugevasti õlgadest, vaatas teraselt otsa ja ütles: "Nii sa peadki tegema!" Korraga hoomasin, et kuigi asusin "Galaatia 2:20" avaral tasandil, olin märkamatult nihkunud üsna ääre peale ja oleksin võinud kergesti alla kukkuda. Vaatasin taas Tarkusele silma ja ta ütles mulle äärmise tõsidusega: "Kui arvad end seisvat, siis vaata, et sa ei lange! Siin elus on võimalik kukkuda igalt astmelt."
Maod
Pikka aega jätkasime raisakullide tapmist ja kristlaste seljas ratsutavate deemonite rivist väljalöömist. Leidsime, et eri deemoneid on tõhusam lüüa eri tõdede nooltega. Mõistsime, et võitlus kujuneb pikaajaliseks, kuid me ei võtnud rohkem ette, kuna olime juba läbinud Kannatlikkuse astme. Kummatigi kristlastest, kelle seljast deemonid olid maha lastud, tulid ainult vähesed mäe juurde. Paljud olid juba omaks võtnud deemonite iseloomu ja jäid oma eksitusse ilma nende abitagi. Kui nüüd deemonlik pimedus hajuma hakkas, nägime, nagu oleks maapind nende kristlaste jalgade ümber liikunud. Märkasin, et nende jalgade ümber olid keerdunud maod nimega Häbi.
Lasksime tõenooli ka nende madude pihta, aga need ei mõjunud. Proovisime lootusenooli, kuid need jäid samuti tõhutuks. Aga et "Galaatia 2:20" -lt oli väga hõlbus tõusta ülespoole, siis üritasime meiegi jõuda kõrgemale. Korraga osutusime olevat aias, mis oli kauneim paik, mida eales olin näinud. Sissepääsu kohale oli kirjutatud "Isa tingimusteta armastus". See oli kõige aulisem ja kutsuvam värav, mida iial olin näinud, ja meid paluti sisse astuda. Kui sisenesime, nägime keset aeda Elupuud. Seda valvasid ikka veel hirmuäratavalt võimsad inglid. Aga näis, nagu oleksid nad meid oodanud, ja nii söandasime neist mööduda ja astuda Elupuu juurde. Üks ingleist ütles: "Need, kes ligi tulevad sellel astmel, need, kes tunnetavad Isa armastust, võivad süüa."
Ma polnud teadnudki, kui näljane ma olin. Kui maitsesin puu vilja, siis oli see parem kui miski muu, mida olin iial maitsenud. Samas oli see kuidagi tuttavlik, kätkedes mälestusi päikesepaistest ja vihmast, kaunitest põldudest ja loojangust ookeani kohal, ning palju enam veel - inimestest, keda olin armastanud. Iga suutäiega armastasin kõike ja kõiki üha rohkem. Meenusid vaenlased, ja ma armastasin ka neid. See tunne kasvas suuremaks mistahes tundest, mida olin eales kogenud, suuremaks isegi kui rahu astmel "Galaatia 2:20". Siis kuulsin Issanda häält ütlevat: "See on nüüd teie igapäevane leib. Seda ei võeta teilt enam iial ära. Võite süüa nii palju ja nii sageli, kui iganes soovite. Minu armastus on otsatu."
Vaatasin üles, et näha, kust see hääl tuleb, ja nägin, et puu oli täis puhtalt valgeid kotkaid. Neil olid kõige kaunimad ja läbitungivama pilguga silmad, mida iganes olin näinud. Nad vaatasid mulle otsa otsekui juhiseid oodates. Üks inglitest ütles: "Nad on valmis täitma su korraldusi. Need kotkad söövad madusid." Ma ütlesin:
"Minge! Õgige ära häbi, mis seob meie vendi!" Kui nad avasid tiivad, tekkis tugev tuul, mis tõstis nad lendu. Tõustes täitsid kotkad taevalaotuse pimestava kirkusega. Isegi nii kõrgele kui meie olime, kostis hirmukisa vaenlase leerist, kui nähti kotkaid tulemas.
Siis seisis Issand Jeesus Ise meie keskel. Ta puudutas igaüht ja ütles: "Tahan nüüd jagada teiega seda, mida jagasin oma vendadega pärast ülestõusmist - sõnumit Minu kuningriigist! Vaenlase võimsaim armee on nüüd aetud põgenema, aga see pole veel hävitatud. On käes aeg edasi tungida Minu kuningriigi evangeeliumiga. Kotkad on valla lastud ja tulevad meiega. Me võtame nooli igalt astmelt, kuid Mina olen teie Mõõk ja teie Juht. On saabunud aeg paljastada Issanda Mõõk!" Pöördusin ja nägin, et aias seisis Issanda kogu armee. Oli naisi ja lapsi kõigist rassidest ja rahvustest, igaüks kandis oma lippu ning need lehvisid täielikus ühtsuses. Mõistsin, et midagi sellesarnast ei ole maa peal varem nähtud. Mõistsin ka, et vaenlasel on veel väehulki ja kindlustusi üle kogu maa, kuid ükski neist ei jää püsima Issanda suure väehulga ees. "See peab küll olema Issanda päev," ütlesin peaaegu sosinal. Ja kogu väehulk vastas võimsal mürinal: "Vägede Jehoova päev on tulnud!"
II OSA
Seisime Jumala aias Elupuu all. Näis, et kogu väehulk põlvitab siin Issanda Jeesuse ees. Ta oli just andnud meile signaali naasta lahingusse meie vendade pärast, kes olid veel seotud, ja kogu maailma pärast, keda Ta armastas. See käsk oli ühtaegu imeline ja hirmus. Imeline sellepärast, et see tuli Issandalt, hirmus sellepärast, et pidime maha jätma Issanda ilmumusliku ligiolu ja Aia, mis oli ilusam kõigest, mida olin kunagi näinud. Jätta maha see kõik ja minna lahingusse tundus lausa võimatuna.
Ent Issand jätkas oma julgustavat kõnet: "Olen andnud teile vaimuanded ja väe ning avanud teile arusaamise Minu sõnast ja Minu riigist; kuid võimsaim relv, mis teile on antud, on Isa armastus. Kuni te käite Mu Isa armastuses, läheb teil kõik korda. Elupuu vili on Isa armastus, mis on ilmunud Minus. See armastus, mis on Minus, olgu teie igapäevane leib!"
Issand ei olnud välimuselt selline, et Teda oleks võinud pidada erakordselt ilusaks. Pigem oli Ta tavaline. Vaatamata sellele muutis arm, millega Ta tegutses ja rääkis, Ta kõige ligitõmbavamaks isikuks, keda eales olin näinud. Ta asus väljaspool igasugust inimliku väärikuse ja ülluse määratlust. Ükski maal, mis on püüdnud tabada tema välimust, ei ole seda suutnud, aga mingil kombel need kõik siiski sarnanevad Temaga. Püüdsin mõista, kuidas see on, et Tema on kõik, mida Isa armastab ja hindab. Ta on tõepoolest täis armu ja tõde, ja niisugusel määral, et tundub, nagu ei loeks iial midagi muud, kui vaid arm ja tõde.
Kui sõin Elupuu vilja, siis täitsid mu hinge mõtted kõigest heast, mida olin iial tundnud. Kui Jeesus kõneles, siis oli samasugune tunne, aga palju võimsam. Soovisin, et ma ei peaks iial lahkuma sellest paigast. Kunagi olin arvanud, et inglitele võib olla üsna tüütav, kui pole teha midagi muud kui austada Issandat Tema trooni ees. Nüüd tunnetasin, et pole midagi imelisemat ega vaimustavamat, kui ülistada Teda. Kindlasti on see taeva parim osa. Tundus raske uskuda, et olin nii sageli võidelnud tüdimusega ülistuskoosolekute ajal. Ainus põhjus võis olla see, et mul tollal polnud peaaegu mingit kokkupuudet taevase reaalsusega.
Kummardamine Vaimus ja Tões
Mind haaras suur soov minna tagasi ja teha tasa need ajad, mil olin ülistamise asemel lasknud oma mõtetel uidata või tegelnud teiste asjadega. Soov väljendada austust Issandale muutus tagasihoidmatuks. Ma pidin Teda kiitma! Hetkel, mil avasin suu, jahmusin spontaansest ülistusest, mis purskus kogu väehulga suust üheaegselt. Olin peaaegu unustanud, et veel keegi viibib seal, kuid me olime kõik täiuslikus ühtsuses. Seda aulist ülistust, mida kogesime, ei suuda väljendada inimkeel.
Kui me nõnda ülistasime, hakkas Issandast välja voolama kuldne hõõgus. Seejärel tekkis kuldse ümber hõbedaneoon ja siis värvirikkus, millist mu maised silmad polnud iial näinud ja mille kirikus kandis mind tundemaailma, mida ma polnud kogenud kunagi varem. Mingil viisi mõistsin, et see kirkus oli olnud olemas kogu aeg. Ent kui keskendusime Issandale, nii nagu tegime ülistades, siis hakkasime Tema kirkust lihtsalt rohkem nägema. Mida intensiivsemalt ülistasime, seda rohkem kirkust meile paistis. Kui see oligi taevas, siis oli see palju, palju parem kui olin iial kujutlenud.
Issanda eluase
Ma ei suuda öelda, kui kaua ülistamine kestis. Võis mööduda vaid mõni minut, aga ka mõni kuu. Sellises kirkuses ei ole ajamõõtu. Aeg-ajalt sulgesin silmad, sest kirkus, mida nägin südamega, oli sama suur kui see, mida nägin füüsiliste silmadega.
Kui silmad avasin, üllatusin, et Issandat polnudki enam seal, Tema kohal seisis hoopis salkkond ingleid. Üks neist astus mu juurde ja ütles: "Sule taas silmad!" Kui seda tegin, võisin oma suureks kergenduseks jälle vaadelda Issanda auhiilgust.
Ingel selgitas: "See, mida sa näed südame silmadega, on tõelisem kui see, mida näed füüsiliste silmadega." Olin seda väljendit ka ise korduvalt kasutanud, ent kui vähe seda tegelikult rakendanud! Ingel jätkas: "Sellepärast Issand ütleski oma esimestele jüngritele, et on parem, kui Ta ära läheb, sest siis tuleb Püha Vaim. Issand elab sinus. Oled õpetanud seda palju kordi, kuid nüüd pead selle järgi elama, sest nüüd oled sa söönud Elupuust!"
Siis hakkas ingel mind juhtima tagasi värava juurde. Protestisin, sest ma ei tahtnud lahkuda. Ingel näis olevad hämmastunud, ta haaras mul tugevasti õlgadest ja vaatas mulle silma. Tundsin temas ära Tarkuse ingli. "Sa ei tarvitse iial lahkuda siit aiast. See aed on su südames, sest Looja Ise on sinus. Sa soovisid head osa: ülistada ja istuda Tema juures alati, ja seda ei võeta sinult ära." Võtsin Tarkuse poolt öeldu teatavaks ja vaatasin siis temast mööda Elupuu viljade poole. Tundsin soovi enne lahkumist haarata kaasa nii palju kui suudan.
Mõistes mu mõtteid, Tarkus raputas mind õrnalt. "Ei. Isegi see vili, kui seda koguda kartuses, rikneb. See vili ja see puu on sinus, sest Issand on sinus. Pead seda uskuma!"
Sulgesin silmad ja püüdsin taas näha Issandat, kuid ei näinud. Kui silmad avasin, vaatas Tarkus ikka veel ainiti mulle otsa. Ülima kannatlikkusega jätkas ta: "Sa oled tundnud taevariigi maitset, ja keegi ei taha pärast seda minna tagasi lahingusse. Kuid siiski nad lähevad. Mitte keegi ei taha iial lahkuda Issanda lähedusest. Kui apostel Paulus oli siin ära käinud, oli ta kogu ülejäänud elu seesmises võitluses: kas jääda maa peale ja võidelda Issanda võitlusi või tulla siia tagasi ja asuda oma pärusosale. Kuid tema pärusosa suurenes, mida kauemaks ta maa peale jäi. Nüüd, kui sul on tõelise jumalaülistaja süda, tahad sa alati olla siin, ja see on sul võimalik tõelise ülistamise läbi. Mida enam sa keskendud Issandale, seda enam kirkust sa näed, ükskõik kus sa ka viibid."
Tarkuse sõnad rahustasid mind lõplikult. Sulgesin taas silmad, et tänada Issandat selle imepärase kogemuse eest ja elu eest, mille Ta mulle on andnud. Ja taas hakkasin nägema Tema auhiilgust ning kõik eelmise ülistuskogemuse tunded tulvasid taas mu hinge. Issanda sõnad kostsid mulle valjult ja selgelt, otsekui kuuldavalt: "Ma ei hülga ega jäta sind kunagi maha!"
"Issand, andesta mu uskmatus," vastasin ma, "palun aita, et ka mina Sind kunagi ei hülga ega jäta maha!"
Käimine koos Tarkusega
Kui avasin silmad, hoidis Tarkus mind ikka veel õlgadest. Mina olen esmane anne, mis sulle on antud sinu tööks," ütles ta.
"Ma näitan sulle teed ja hoian sind sellel, aga ainult Armastus hoiab sind ustavana. Kõrgeim tarkus on armastada Issandat." Siis lasi Tarkus mind lahti ja hakkas minema värava poole.
Järgnesin talle vastandlike tunnetega. Mulle meenus vaimustus võitlusest ja mäele ronimine, ning see sundis mind tagant, aga see polnud võrreldavgi Issanda läheduse ja Tema austamisega, mida olin äsja kogenud. Sellest loobumine tundus suurima ohvrina, mida olin iganes toonud. Kuid siis meenus mulle, et see kõik on ju alles minu sees ja ma üllatusin, et olin suutnud selle nii kiiresti unustada. Hakkasin mõtlema suurele võitlusele minus endas: selle vahel, mida nägin ihusilmaga, ja selle vahel, mida nägin südamega.
Astudes edasi sammusin Tarkusega kõrvuti ja küsisin: "Olen 25 aastat palvetanud, et mind tõstetaks kolmandasse taevasse, nii nagu Paulust. Kas siin ongi nüüd kolmas taevas?"
"Siin on osa sellest," vastas ta, "kuid seda on veel palju rohkem."
"Kas mul on luba näha rohkem?" küsisin.
"Jah, sa saad näha rohkem. Võtan su kaasa, nii et saad näha rohkem," vastas tema.
Mulle tuli mõttesse Ilmutusraamat. "Kas Johannese ilmutus oli osa kolmandast taevast?" küsisin.
"Osa Johannese ilmutust oli kolmandast taevast, kuid enamus oli teisest taevast. Esimene taevas oli enne inimese langust. Teine taevas on vaimumaailm sel perioodil, mil kuri valitseb maa peal. Kolmas taevas on siis, kui Isa riik ja armastus jälle valitsevad maa peal teie Kuninga läbi."
"Mismoodi oli esimene taevas?" pärisin mina, tundes samas kummalist külma judinat.
"Ei ole tark huvituda sellest praegu," vastas mu seltsiline märgatavalt tõsinedes. Näis, et mu küsimus ei meeldinud talle. "Tark on püüd tundma õppida kolmandat taevast - nii nagu sa oledki teinud. Kolmandast taevast on tundma õppida rohkem kui seda jõuab eluaja jooksul. Ja see on kolmas taevas - Jumala kuningriik - mida te peate kuulutama selles elus. Tulevastel aegadel räägitakse teile ka esimesest taevast, kuid praegu ei ole teil tarvilik sellest teada."
Otsustasin meeles pidada seda jahedat võbinat, mida olin tundnud, ja Tarkus noogutas. Nagu aru sain, kinnitas ta seda mõtet. "Kui suurepärane kaaslane sa oled," olin sunnitud ütlema, täis lugupidamist, "sa hoiad mind tõesti õigel teel!" "Kindlasti," vastas ta. Tundsin selgesti temast lähtuvat ainulaadset armastust, mida ma polnud tundnud teiste inglite puhul. Nood näisid tegutsevat rohkem kohusetunde kui armastuse ajel. Tarkus vastas mu mõtetele, otsekui oleksin väljendanud neid kuulduvalt: "Armastada ongi tarkus, ja ma ei saaks olla Tarkus, kui ma ei armastaks sind. Samuti on tarkus näha Jumala heldust ja valjust ning Teda armastada ja karta. Inimestel on kiusatus käituda just teisiti. See on õppetund, mida sul tuleb veel õppida," ütles ta eksimatu tõsimeelsusega. "Tean seda ja olen seda korduvalt õpetanud," vastasin, mõeldes esimest korda, et Tarkus võib-olla ei tunne mind päriselt. "Olen su kaaslaseks olnud üsna kaua ja tean su õpetusi," vastas Tarkus. "Nüüd tuleb sul õppida, mida mitmed su õpetused tähendavad! Nagu sa oled korduvalt öelnud: "Mitte mõistusega, vaid südamega ustakse õiguseks"." Palusin vabandust, tundes pisut häbi, et olin teda küsitlenud. Ta võttis armuliselt mu vabanduse vastu. Siis taipasin, et olin küsitlenud ja väidelnud temaga kogu elu, sageli iseenda kahjuks.
Armastuse teine pool
"On aegu üliväga armastada Issandat," jätkas Tarkus, "ja on aegu austada teda pelglikkuse ja aukartusega, nii nagu on olemas külvi- ja lõikuseaeg; ning tark on teada iga asja aega. Tõeline tarkus teab Issanda aegu ja päevi. Tõin su siia, sest oli aeg kummardada Issandat Tema armastuse kirkuses. Nüüd viin su teise paika, sest sul on aeg kummardada Teda Tema kohtu kartuses. Kui sa mõlemat ei tunne, siis võib meie vahele tulla lahutus."
"Kas arvad, et kui oleksin jäänudki sinna kirkasse ülistusse, siis oleksin sind kaotanud?" küsisin uskmatult.
"Jah. Oleksin muidugi alati külastanud sind, kui oleksin saanud, kuid meie teed oleksid harva ristunud. Raske on lahkuda sellisest kirkusest ja rahust, kuid see pole veel kogu ilmutus Kuningast. Ta on ühteaegu Lõvi Juuda suguharust ja Tall. Vaimulikele lastele on Ta Tall, küpsemisprotsessis olijaile on Ta Lõvi. Täiesti küpsetele on Ta niihästi Lõvi kui Tall. Sa oled seda mõistusega teadnud ja ma olen kuulnud sind seda õpetavat, aga nüüd saad sa seda tunda südames, sest sulle antakse kogeda Kristuse kohtujärge.
Naasmine võitlusse
Enne Aia väravast väljumist küsisin Tarkuselt, kas ma ei võiks pisut istuda ja järele mõelda kõige üle, mida olin läbi elanud. "Jah võid," vastas ta, "kuid mul on selleks sulle parem koht."
Väljusime koos Tarkusega väravast ja hakkasime mäelt alla laskuma. Minu üllatuseks võitlus aina kestis, ehkki mitte enam nii intensiivselt kui meie tõusuteel olles. Süüdistuse ja laimu nooled lendasid ikka veel alamate astmete ümber, kuid enamus vaenlase väge ründas ägedalt suuri valgeid kotkaid. Kotkad aga said neist hõlpsasti jagu.
Jätkasime laskumist, kuni jõudsime peaaegu põhja välja. Kohe Pääste ja Pühitsuse astmete kohal oli Tänu ja Kiituse aste. Mäletasin seda astet väga hästi, sest üks suuremaid vaenlase rünnakuid tabas mind just siis, kui püüdsin seda saavutada. Kui aga juba olime jõudnud sellele, siis oli edasironimine palju kergem, ja kui mõni nool tungiski läbi sõjarüü, siis paranes haav palju kiiremini.
Niipea kui vaenlane avastas minu sel astmel (Tarkus oli vaenlastele nähtamatu), sadas mu peale terve valing nooli. Lõin need oma kilbiga nii kergesti maha, et vaenlane lõpetas laskmise. Nende nooled olid nüüd peaaegu otsas ja nad ei saanud endale lubada raiskamist.
Võitlejad, kes sõdisid sellelt astmelt, vaatasid mind hämmastunult ja sellise lugupidamisega, mis tegi mu kohmetuks. Alles siis märkasin esmakordselt, et mu sõjavarustus ja kilp kiirgasid Issanda auhiilgust. Ütlesin neile, et nad peatumata roniksid mäetippu, kus ka nemad saavad näha Issandat. Niipea kui nad nõustusid minema, hakkasid nad nägema Tarkust. Nad heitsid maha, et Teda kummardada, kuid Tarkus keelas neid ja saatis nad nende teele.
Ustavad
Mind haaras suur armastus nende võitlejate vastu, kelledest paljud olid naised ja lapsed. Nende sõjavarustus oli määrdunud ja nad olid verised, kuid nad polnud vaikinud. Nad olid hoopis rõõmsad ja julged. Ütlesin neile, et nad on ära teeninud suurema au kui mina, sest nad on kandnud võitluse raskeimat koormat ja on hoidnud pinda, kus nad asuvad. Tundus, et nad ei usu mind, kuid siiski nad hindasid mu sõnu. Mina aga tundsin, et see on tõesti nii.
Mäe iga aste pidi olema hõivatud, muidu tulid järelejäänud raisakullid ning oksendasid ja pasandasid selle täis, nõnda et seal oli raske seista. Enamik astmeid oligi hõivatud võitlejaist, keda tundsin ära pärinevat eri uskkondadest või liikumistest, mis rõhutasid ja kaitsesid just vastava astme tõde.
Mul oli piinlik hoiaku pärast, mis mul oli olnud mõningate selliste rühmituste vastu. Olin hoidunud mõningatega suhtlemast ja pidanud neid parimal juhul tagasilangenuiks; kuid siin võitlesid nad ustavalt vaenlase raevukate rünnakute vastu. Kuna nemad olid hoidnud positsioone, siis oli minul olnud võimalik ülespoole ronida.
Mõned astmed olid sellised, et sealt oli ülevaade mäest ja lahinguväljast, kuid mõned olid nii eraldi, et võitlejad seal nägid ainult oma positsiooni ja ei paistnud teadvatki ülejäänud võitlusmöllust. Sageli olid nad nii haavatud laimust ja süüdistustest, et nad panid vastu ka sellele, kui keegi tuli kõrgematelt astmetelt ja julgustas neid ülespoole ronima. Ent kui mõned tulid alla päris tipust, peegeldades Issanda auhiilgust, siis nad võtsid seda kuulda suure rõõmuga ja hakkasid peatselt ka ise vapralt ja otsustavalt ronima. Kui ma kõike seda vaatlesin, ei ütelnud Tarkus suurt midagi, kuid teda näis väga huvitavat, kuidas ma reageerin.
Avanenud reaalsus
Jälgisin, kuidas paljud võitlejad, kes olid olnud tipus, hakkasid allapoole laskuma kõigile astmetele, et vabastada neid, kes olid seal seisnud vastavate tõdede eest. Kui nad seda tegid, hakkas iga aste hiilgama kirkusest, mida nad kaasa tõid. Peatselt hakkas kogu mägi helkima ja kiirgama, nõnda et see pimestas ülejäänud deemoneid ja raisakulle. Varsti kasvas kirkus nii suureks, et terve mägi tundus samasugusena nagu Aed.
Hakkasin tänama ja kiitma Issandat ning silmapilk olin jälle Tema läheduses. Raske oli tagasi hoida tundeid ja kirkust, mis ujutas üle mu seesmise olemuse. Elamus muutus nii tugevaks, et ma seisatasin. Tarkus seisis mu kõrval. Pannes käe mu õlale, lausus ta: "Tulge sisse Ta väravaist tänuga, Tema õuedesse kiitusega!"
"Aga see oli ju nii reaalne! Tundsin, nagu oleks ma jälle seal," seletasin mina.
"Sa oledki seal," vastas Tarkus. "See seal ei ole saanud reaalsemaks, vaid sina oled. Nõnda nagu Issand ütles röövlile ristil: "Täna oled sa Minuga paradiisis," nii võid ka sina siseneda paradiisi igal ajal. Issand, paradiis ja see mägi, kõik elab sinu sees, sest Tema on sinu sees. Mis varem oli vaid eelmaitse, on nüüd sulle reaalsus, sest sa oled roninud mäele. Põhjus, miks sina mind näed, aga teised ei näe, pole selles, et mina oleksin tulnud sinu elualasse, vaid sina oled tulnud minu elualasse. See on reaalsus, mida tundsid prohvetid ja mis andis neile suure julguse ka siis, kui nad seisid üksi vastamisi sõjavägedega."
Surmav lõks
Heitsin pilgu üle alloleva lahinguvälja ja aeglaselt taanduva vaenlase armee. Mu selja taga asus üha enam kirkusega kaunistatud võitlejaid oma kohale mäel. Tundsin, et neid on nüüd piisav hulk, et rünnata ja hävitada vaenlase sõjaväe riismed. "Mitte veel," ütles Tarkus, "vaata siia!" Vaatasin selles suunas, kuhu ta osutas, kuid pidin varjama silmi oma sõjavarustuse hiilguse eest, et midagi üldse näha. Siiski tabas mu pilk mingi liikumise all orus.
Ma ei suutnud tuvastada, mis see täpselt on, sest mu varustusest helkiv kirkus takistas mul nägemast pimedusse. Palusin Tarkusel anda mulle midagi, millega katta oma sõjarüü, et saaksin näha. Ta ulatas mulle väga lihtsa mantli. "Mis see on?" uurisin mina, pisut solvununa selle viletsast välimusest. "Alandlikkus," vastas Tarkus. "Ilma selleta ei ole sa võimeline selgesti nägema." Vastumeelselt tõmbasin selle selga, ja silmapilk suutsin näha palju sellist, mida ma ei näinud enne. Pöörasin pilgu sinna, kus olin orus märganud liikumist. Oma üllatuseks nägin seal vaenlase tervet väeosa, mis ootas ja varitses neid, kes riskisid mäelt alla tulla. "Mis vägi see on," küsisin mina, "ja kuidas nad on võitlusest terve nahaga pääsenud?"
"See on Uhkus," selgitas Tarkus. "Seda vaenlast on kõige raskem näha pärast seda, kui oled viibinud kirkuses. Need, kes ei võta seda mantlit ülle, saavad palju kannatada selle kõige salakavalama vaenlase läbi."
Vaadates tagasi mäe poole nägin paljusid kirkusest helkivaid sõjamehi ületamas tasandikku, et rünnata vaenlase väehulkade jäänuseid. Keegi neist ei kandnud alanduse mantlit ega olnud näinud vaenlast, kes oli valmis ründama neid selja tagant. Hakkasin jooksma, et neid peatada, kuid Tarkus hoidis mind tagasi. "Sa ei suuda neid kinni hoida," ütles ta. "Ainult need sõdurid, kes kannavad sedasama mantlit, tunnustavad sinu autoriteeti. Tule minuga! Siin on veel midagi, mida sa pead nägema, enne kui sa saad aidata juhtida seda suurt võitlust, mis on tulemas."
Auhiilguse aluspõhi
Tarkus juhtis mind mäest alla kõige madalama astmeni, mida nimetati Pääste. "Sa arvad, et see on madalaim aste," teatas Tarkus, "kuid see on kogu mäe alus. Iga teekonna puhul on esimene samm kõige tähtsam ja tavaliselt ka kõige raskem. Ilma Päästeta ei oleks seda mäge olemas."
Olin ehmunud, nähes kohutavat heitlust, mis siin toimus. Iga sõdur oli raskelt haavatud, kuid ükski ei olnud surnud. Suured hulgad lihtsalt hoidsid astmenurgast kramplikult kinni. Näis, et paljud on valmis iga hetk ära langema, kuid ükski ei langenud. Inglid olid kõikjal, teenides võitlejaid nii suure rõõmuga, et ma küsisin: "Miks on nad nii rõõmsad?"
"Inglid on näinud, millist vaprust on neil vaja olnud, et püsima jääda. Nad ei ole küll läinud edasi, aga nad ei ole ka andnud alla. Peagi nad tervendatakse ja siis nad saavad näha kogu ülejäänud mäe kirkust ja hakkavad üles ronima. Neist saavad suured võitlejad eelseisvas lahingus."
"Aga kas neile poleks olnud parem ronida mäkke koos meiega?" protestisin mina, nähes nende käesolevat olukorda. "See oleks olnud parem neile, aga mitte teile. Jäädes siia kergendasid nad teie ülesronimist, kuna hoidsid kinni suurt hulka vaenuväge. Väga vähesed kõrgematelt astmetelt sirutasid välja käe, et aidata ka teistel mäe juurde tulla, kuid nemad tegid seda. Isegi siis, kui nad ise vaid rippusid mäe küljes, sirutasid nad käe, et teisi üles tõmmata. Tõesti, need ustavad võitlejad on juhtinud mäe juurde enamuse vägevatest võitlejatest.
Nad pole vähemal määral kangelased kui teised mäetipus. Nad toovad suurt rõõmu taevale, juhtides pidevalt inimesi pääste juurde. Sel põhjusel tahavad ka kõik taeva inglid tulla neid teenima, kuid lubatakse ainult kõige auväärsemaid.”
Taas tundsin suurt häbi oma suhtumise pärast nendesse pühadesse. Paljud meist põlastasid neid, kui ronisime ülemistele astmetele. Nad olid teinud võitluse jooksul palju vigu, kuid nad olid samuti avanud Karjase südame, enam kui meie ülejäänud. Issand jätab maha üheksakümmend üheksa, et minna otsima ühte kadunut.
Need siin olid jäänud sellele kohale, kust nad ulatusid kadunuteni, ja nad maksid selle eest kallist hinda. Ka mina tahtsin aidata, aga ei teadnud, kust peale hakata.
Siis kostis Tarkus: "See on õige, et sa tahad aidata, ent sa saad kõige rohkem aidata selle läbi, et lähed edasi selle osa juurde, milleks sina oled kutsutud. Need kõik siin tervendatakse ja nad ronivad kärmesti mäele. Võitluses nad ühinevad sinuga. Nad ei karda ega tagane vaenlase ees kunagi."
Uhkusejõud
Mõtisklesin parajasti selle üle, et mäelt laskumine oli õpetanud mulle sama palju kui ülesronimine, kui mu tähelepanu tõmbas lärm lahinguväljalt. Selleks ajaks oli seal juba tuhandeid vägevaid võitlejaid, kes olid ületanud tasandiku, et rünnata vaenlase väe jäänuseid. Vaenlane põgenes igas suunas, välja arvatud üks väeosa - Uhkus. Täiesti puutumatuna oli see marssinud otse edasitungivate võitlejate selja taha ja oli valmis vallandama noolterahe. Ja siis ma äkki märkasin, et vägevatel võitlejatel ei olnud üldse mingit seljakatet ning nad olid tagant täiesti kaitsetud ja haavatavad.
Tarkus märkis: "Sa oled õpetanud, et selja jaoks puudub sõjavarustus ja järelikult me oleme haavatavad siis, kui põgeneme vaenlase eest. Kummatigi pole sa kunagi näinud, kui kergesti tabatavaks teeb teid edasiliikumine uhkuses."
Võisin vaid noogutada nõusolevalt. Oli liiga hilja midagi ette võtta. Talumatu oli seda pealt näha, kuid Tarkus ütles, et ma pean. Minu suureks hämmastuseks võitlejad ei teinud väljagi, kui uhkuse nooled neisse tungisid. Vaenlane aga laskis aina edasi. Võitlejate veri voolas ja nad nõrgenesid kiiresti, kuid ei märganud midagi. Varsti olid nad liiga nõrgad, et hoida kilpi ja mõõka, ning nad viskasid need maha, teatades, et ei vaja neid rohkem. Siis nad hakkasid seljast võtma sõjavarustust, öeldes, et see pole enam tarvilik. Nüüd ilmus üks teine vaenlase väeosa ja tuli kiiresti võitlusväljale. Selle nimi oli Vägev Eksitus. Nad vallandasid uue noolterahe ja kõik nooled tabasid märki. Ja siis ma võisin näha, kuidas pisuke hulk eksituse deemoneid võttis vangi selle suure auliste võitlejate armee. Nad viidi eri vangilaagreisse, mis kandsid igaüks eri deemonliku õpetuse nime. Olin jahmunud, kuidas see õigete suur väehulk sel viisil täielikult ära võideti, ja nad ei taibanudki, mis nendega toimub.
"Kuidas on võimalik, et need, kes olid nii tugevad, kes kõik olid viibinud mäetipus ja näinud Issandat, said olla nii kaitsetud?" pahvatasin mina.
"Uhkus on kõige raskemini nähtav vaenlane ja see hiilib alati selja taga," kurtis Tarkus. "Just need, kes on olnud kõige kõrgemal, on kõige suuremas langemisohus. Sa pead alati meeles pidama, et selles elus sa võid langeda igal ajal ja igalt tasemelt! Kui sa arvad, et seisad, siis katsu, et sa ei lange! Kui pead end kõige kaitstumaks, siis oled kõige kaitsetum. Enamus langeb kohe pärast võitu."
Tarkus võitluseks
"Kuidas on võimalik hoiduda sellistest rünnakutest?" küsisin ma.
"Jää minu ligi, küsi Issandalt enne iga suurema otsuse tegemist, ja hoia mantel üll, siis ei suuda vaenlane kunagi tabada su kaitsetut külge."
Vaatasin oma mantlit, see tundus nii lihtne ja armetu. Seda kandes tundusin pigem mingi kodutuna kui võitlejana. Tarkus vastas, otsekui oleksin rääkinud valjult. "Issand on ligemal kodutuile kui vürstidele. Sa oled tõeliselt tugevainult sel määral, kui käid Jumala armus, aga "Tema annab armu alandlikele". Ükski vaenlase relv ei suuda läbistada seda mantlit, sest miski ei ole vägevam kui Jumala arm. Kuni kannad seda mantlit, oled hoitud sellistest rünnakutest."
Hakkasin uurima, kui palju võitlejaid on veel jäänud üles mäele. Olin ehmunud nende vähesusest. Siis märkasin, et neil kõigil oli samasugune alandlikkusekuub. "Kuidas see juhtus?" pärisin.
"Kui nad nägid seda lahingut, mida sinagi äsja nägid, tulid nad kõik minult abi saama ja ma andsin neile need mantlid," vastas Tarkus.
"Aga mulle näis, et sa olid kogu aeg koos minuga."
"Ma olen kõigiga, kes lähevad edasi, et täita Isa tahet," vastas Tarkus.
"Sa oled Issand!" hüüdsin ma.
"Jah," vastas Tema. "Ma ju ütlesin, et Ma ei hülga sind ega jäta kunagi maha. Ma olen koos kõigi oma võitlejatega nii nagu ka sinuga. Ma olen sinule kõigeks, mida vajad, et täita Minu tahet. Ja sa vajasid tarkust." Seejärel ta kadus.
Auaste Kuningriigis
Olin jäetud seisma suure inglihulga keskele, kes abistasid haavatuid Pääste astmel. Kui hakkasin minema neist mööda, laskusid nad ühele põlvele ja osutasid mulle suurimat austust. Küsisin ühelt, miks nad seda teevad.
"Mantli pärast," vastas ta. "See on kõrgeim auaste kuningriigis."
"See on ju nii lihtne mantel," protestisin mina.
"Ei ole!" vaidles tema. "Sa oled riietatud Jumala armuga. Pole olemas suuremat väge kui Jumala arm."
"Kuidas, neid on ju tuhandeid, kes kannavad sama mantlit. Kuidas saab see esindada auastet?"
"Te olete kardetavad võitjad, Kuninga pojad ja tütred. Kui Kuningas kõndis maa peal, kandis ta sama rüüd. Kui olete sellega rüütatud, ei ole maa peal ega taevas jõudu, mis suudaks teile vastu seista. Igaüks taevas ja põrgus tunnustab seda rüüd. Meie oleme Kuninga teenrid, kuid teie sees Ta elab ja teie olete riietatud Tema armuga."
Mulle tuli teadmine, et kui ma poleks kandnud seda mantlit ja mu hiilgav sõjavarustus oleks olnud avalik, siis oleks ingli sõnad ja tema käitumine minuga kindlasti toitnud mu uhkust. Aga kandes nii viletsat ja lihtsat palitut ei olnud võimalik uhkust tunda. Nõnda kasvas mu usaldus mantli vastu.
Kotkad pöörduvad tagasi
Äkki nägin silmapiiril suurt valget pilve, mis hakkas lähenema. Üksnes selle nägemisest tõusis minus lootus. Kogu atmosfäär täitus tõelise lootusega, nii nagu koos päiksetõusuga hajub ööpimedus. Kui pilv jõudis lähemale, tundsin ära suured valged kotkad, kes olid lendu tõusnud Elupuult. Nad laskusid mäele, võttes kohad sisse igal astmel võitlejate kõrval.
Ettevaalikult ja aupaklikult lähenesin minu ligidale laskunud kotkale - tema juuresolek oli nii aukartustäratav. Kui ta mulle läbitungivalt otsa vaatas, siis mõistsin, et tema eest ei saa midagi varjata. Ta silmad olid nii karmid ja otsustavad, et ma lausa värisesin. Otsekui külmajudinad läbistasid mind teda vaadates. Enne kui jõudsin küsida, vastas ta mulle.
"Sa tahad teada, kes me oleme. Me oleme peidusolnud prohvetid, keda on hoitud selleks tunniks. Me oleme silmadeks nendele, kelledele on antud jumalikult vägevad relvad. Meile on näidatud kõike, mis Issand teeb, ja kõike, mida vaenlane plaanitseb teie vastu. Me oleme maa läbi käinud ning kõik koos me teame kõike, mida on vaja teada lahinguks."
"Kas te ei näinud seda lahingut, mis just toimus?" küsisin nii pahaselt kui söandasin väljendada. "Kas te ei saanud aidata neid võitlejaid, kes just vangi võeti?"
"Jah, me nägime, ja me oleksime aidanud, kui nad oleksid soovinud. Kuid meie abi oleks olnud nende ohjeldamine. Me saame võidelda ainult neis lahinguis, kus käsutab Isa, ja me suudame aidata ainult neid, kes meisse usuvad. Ainult need, kes meid vastu võtavad nendena, kes me oleme, prohvetitena, saavad ka prohveti palga ehk teisiti öeldes, saavad meie teenistusest kasu. Need, kes langesid vaenlase varitsuse ohvriks, ei omanud ju seda rüüdki, mis sinul on, ja need, kellel ei ole seda rüüd, ei suuda mõista, kes meie oleme. Me kõik vajame üksteist, ka need, kes on praegu haavatud, ja paljud teised, keda sa veel ei tunne."
Kotka süda
Kõneldes kotkaga hakkasin üsna varsti mõtlema nii nagu tema. Pärast lühikest arutelu võisin näha kotka südamesse ja tunnetada teda, nii nagu tema tunnetas mind. Kotkas nõustus sellega.
"Sul on mõned meile antud annetest," märkis ta, "kuid need ei ole veel kuigi arenenud. Sa ei ole neid palju tarvitanud. Olen siin selleks, et äratada need anded paljudes teie seast ja õpetada neid kasutama. Nii muutub meie ühendus kindlaks. See peab oleme kindel, muidu kanname kõik palju tarbetuid kaotusi, rääkimata paljude suurte võiduvõimaluste minetamisest."
"Kust te praegu tulite?" küsisin ma.
"Me sõime madusid," vastas kotkas. "Vaenlane on meile nagu leib. Meie toidus on Isa tahte täitmine, ja see on kuradi tegude tühistamine. Iga madu, kelle me ära sööme, aitab avardada meie nägemust. Iga kindlustus, mille me maha kisume, tugevdab meid nõnda, et suudame lennata kõrgemale ja jääda õhku kauemaks. Tulime just pidusöömingult, me õgisime ära häbi maod, kes sidusid paljusid su õdesid ja vendi. Peagi jõuavad nad siia. Nad tulevad koos kotkastega, kelle me jätsime aitama neil leida teed ja kaitsma neid vaenlase vasturünnakute eest."
Need kotkad olid eneses väga kindlad, kuid mitte ennast täis. Nad teadsid, kes nad on ja milleks nad on kutsutud. Nad tundsid ka meid ja teadsid tulevikku. Nende eneseusaldus kinnitas ka mind, kuid palju enam haavatuid, kes ikka veel lebasid ümberringi. Need, kes äsja olid olnud liiga nõrgad rääkimiseks, ajasid end nüüd istuli kuulamaks mu kõnelust kotkaga. Nad vaatasid temale nagu kadunud laps oma vanemale, kes on ta just leidnud.
Vaimutuul
Kui kotkas vaatas haavatule, siis muutus kogu ta välimus. Karmi otsustavuse asemel, mille ees mina olin seisnud, muutus ta haavatute vastu nagu leebeks kaastundlikuks vanapapiks. Kotkas avas tiivad ja hakkas neid õrnalt lehvitama, tekitades jaheda, värskendava tuulehoo, mis voogas üle haavatute. See erines igast muust tuulest, mida eales olin tundnud. Iga hingetõmbega sain juurde jõudu ja mõtteselgust. Varsti olid haavatud jalul ja austasid Jumalat nii siiralt, et mulle tulid pisarad silmi. Taas tundsin sügavat häbi, et olin põlanud neid, kes olid pidama jäänud sellele astmele. Nad olid paistnud nii nõdrad ja rumalukesed neile, kes tõusid mäele, kuid nad olid saanud kannatada palju rohkem kui meie ja olid jäänud ustavaks. Jumal oli hoidnud neid ja nad armastasid Teda suure armastusega.
Vaatasin üles mäele: kõik kotkad lehvitasid õrnalt tiibu. Tuulehoog, mille nad tõstsid, värskendas kõiki mäel viibijaid ja kõik nad hakkasid austama Jumalat. Alul oli eri tasandeilt tõusvas ülistuses mõningat ebakõla, kuid mõne aja pärast igaüks igal tasandil laulis täielikus kooskõlas teistega. Ma polnud kunagi maa peal kuulnud midagi nii kaunist. Tahtsin, et see kunagi ei lõpeks. Varsti tundsin ära, et see oli sama ülistus, mida olime tundnud Aias, kuid nüüd kõlas see veelgi täielikuma ja rikkamana. Ja nimelt sellepärast, et nüüd me ülistasime oma vaenlaste juuresolekul, kogu selle pimeduse ja kurjuse keskel, mis ümbritses mäge.
Ma ei tea, kas see ülistus kestis tunde, päevi või minuteid, kuid äkki kotkad lakkasid tiibu lehvitamast ja ka ülistus lakkas. "Miks te lakkasite?" küsisin kotkalt, kellega olin rääkinud.
"Sellepärast, et nad on nüüd terved," vastas ta, osutades haavatuile, kes kõik seisid püsti ja tundusid olevat parimas seisukorras. "Tõeline ülistus parandab kõik haavad," lisas ta. "Palun, tehke seda veel," mangusin mina.
"Me teeme seda veel korduvalt, aga meie asi pole otsustada, millal. Tuul, mida tundsite, oli Püha Vaim. Tema juhib meid, meie ei juhi Teda. Tema parandas haavad ja hakkas looma ühtsust, mis on nõutav eesolevateks lahinguteks. Tõeline ülistus valab ka head õli Pea - Jeesuse - peale, mis siis voolab üle terve keha, liites meid ühte Temaga ja üksteisega. Ükski, kes saab üheks Temaga, ei jää haavatuks ega rüvedaks. Tema veri on puhas elu, ja see voolab, kui oleme ühenduses Temaga. Kui oleme ühenduses Temaga, siis oleme ühenduses ka ülejäänud kehaga, nii et Tema veri voolab läbi kõikide. Eks see ole nii, nagu te ravite haavu oma ihus: te sulete haava, nii et veri saab voolata haavatud liikmesse ja tuua uut elu?
Kui üks osa Issanda kehast on haavatud, siis peame üheskoos ühinema selle osaga, kuni see on täielikult taastunud. Me kõik oleme üks Temas."
Ülistamisrõõm valitses veel minus, nii et see väike õpetus näis mulle sügavaimana, mida eales olin kuulnud, ehkki olin teadnud seda ennegi ja ka ise õpetanud. Kui Püha Vaim on liikvel, siis tundub iga sõna nii aulisena, vaatamata sellele kui elementaarne see on. See täitis mind samuti nii rohke armastusega, et tahtsin kaisutada igaüht, kaasa arvatud need karmid vanad kotkad. Siis aga tabas mind välguna mõte võitlejatest, kes olid äsja vangi langenud. Kotkas tundis seda, aga ei öelnud midagi. Ta vaatas mind ainiti. Lõpuks laususin: "Kas saame tagasi võita need, kelle me nüüdsama kaotasime?"
Haav Kuninga südames
"Jah, see on õige, et sa seda tunned," vastas ta viimaks. "Me ei ole tervik ja meie ülistus ei ole terviklik, kuni kogu keha pole taastatud. Isegi kõige aulisemas ülistuses, isegi Kuninga Enda juuresolekul me kõik tunneme seda tühimikku, senikaua kuni kõik saavad üheks, sest meie Kuningas tunneb seda samuti. Me kõik kurvastame oma aheldatud vendade pärast, kuid me kurvastame veel rohkem oma Kuninga südame pärast. Nii nagu teie armastate kõiki oma lapsi, kuid kurvastate ühe pärast, kes on haige või haavatud, nõnda ka Tema armastab kõiki oma lapsi, kuid praegu pöörab eritähelepanu haavatuile ja rõhutuile. Tema pärast me ei tohi vaikida, kuni kõik on tagasi võidetud. Niikaua kui on haavatuid, on ka Tema haavatud."
Usk, mis liigutab mägesid
Istudes seal kotka kõrval mõtlesin sügavalt järele selle üle, mida ta oli öelnud. Lõpuks küsisin: "Ma tean, et Tarkus räägib praegu minuga sinu läbi, sest ma kuulen Ta häält, kui sina räägid. Ma olin enese peale kindel kuni selle viimase lahinguni, kuid mind oleks peaaegu ära viidud samadel asjaoludel nagu neidki, ja ma oleksin võinud kergesti koos nendega vangi sattuda, kui Tarkus ei oleks mind peatanud. Mind kihutas tagant rohkem viha vaenlase vastu kui tahtmine vabastada vendi, ehkki ka see oli osa mu motivatsioonist. Arvan nüüd, et esmasest mäe juurde tulekust ja selles suures võitluses võitlemisest peale, olen enamuse häid asju, mida olen teinud, teinud valel põhjusel, ja palju valesid asju, mida olen teinud, teinud headel motiividel. Mida enam õpin, seda ebakindlamana iseeneses end tunnen."
"Näib, et oled olnud päris kaua koos Tarkusega," kostis kotkas.
"Ta oli minuga kaua enne, kui hakkasin seda teadvustama, kuid kardan, et enamuse aega olen Talle vastu pannud. Kuidagiviisi tunnetan, et mul on veel puudu midagi väga olulist, midagi, mis mul peab olema, enne kui jälle lahingusse lähen, kuid ma ei tea, mis see on. “
Suure kotka silmad olid nüüd veelgi läbitungivamad kui varem, kui ta vastas. "Sa tunned Tarkuse häält ka siis, kui Ta räägib sinu enda südames. Sa õpid hästi, sest sul on see mantel. Mida sa praegu tunned, on tõeline usk."
"Usk!" tõrjusin mina. "Ma ju räägin hoopis tõsistest kahtlustest!"
"Oled küllalt tark, et kahelda iseendas. Kuid tõeline usk usaldab Jumalat, mitte iseennast ega enda usku. Sa oled lähedal usule, mis liigutab seda mäge, ja liikuma see peab! On aeg viia see neisse paikadesse, kus see pole varem olnud. Kummatigi on sul õigus. Sul on tõesti puudu midagi väga olulist. Sa vajad veel suurt ilmutust Kuningast. Kuigi sa ronisid mäetippu ja omandasid midagi igalt tõe astmelt tee peal, kuigi sa seisid Jumala aias, maitsesid Tema tingimusteta armastust ja oled nüüd mitu korda näinud Tema Poega, mõistad sa siiani ainult osaliselt ja pealiskaudselt Jumala kogu armunõu."
Tundsin, et see on tõsi, sest seda oli väga lohutav kuulda. "Olen otsustanud paljude inimeste ja olukordade üle valesti. Tarkus on päästnud mu elu nüüd juba mitu korda, kuid siiski on Tarkuse hääl väga vaikne mu sees, samal ajal kui mu oma mõtete ja tunnete lärm on veel liiga vali. Kuulen Tarkust rääkivat sinu läbi palju kõvemini kui kuulen Teda omaenda südames. Nii mõistan, et pean hoiduma väga sinu ligi."
"Oleme siin sellepärast, et teie vajate meid," vastas kotkas, "aga samuti oleme siin sellepärast, et meie vajame teid. Sulle on antud andeid, mida mul ei ole, ja mul on andeid, mida sul ei ole. Sina oled kogenud seda, mida mina ei ole kogenud, ja mina olen kogenud seda, mida sina pole teadnud. Kotkad on antud teile kuni lõpuni, ja teie olete antud meile. Teatud aja olen mina sulle väga ligi, seejärel tulevad teised kotkad minu asemele. Iga kotkas on erisugune. Jumala saladused on antud teada meile kõigile koos, mitte eraldi.
Tõe uksed
Siis tõusis kotkas kaljult, kus ta oli istunud ja lendas selle astme nurgani, kus me seisime. "Tule," ütles ta. Lähenedes nägin treppi, mis laskus alla päris mäe jalamile. Seal oli väike uks. "Miks ma pole näinud seda varem?" küsisin. "Kui sa esmalt tulid mäe juurde, siis ei peatunud sa sellel astmel piisavalt kaua, et ringi vaadata," vastas ta. "Kust sa seda tead? Kas olid siin, kui ma esmalt mäe juurde tulin?" "Oleksin teadnud ka siis, kui ma siin poleks olnud, sest kõik, kes mööduvad sellest uksest, mööduvad ühel ja samal põhjusel. Kuid tegelikult olin ma tõepoolest siin," vastas ta, "ma olin üks neist sõdureist, kelledest sa nii kiiresti möödusid oma teel üles mäele."
Siis tundsin kotkas ära mehe, keda olin kohanud varsti pärast oma pöördumist, kuid kellega mul olid olnud vaid mõned jutuajamised.
Ta jätkas: "Ma tahtsin siis hirmsasti järgneda sulle. Olin olnud sellel tasemel nii kaua, et vajasin muutust. Kuid ma ei saanud jätta kõiki neid kadunud hingi, keda ma aina püüdsin siia juhtida. Kui ma viimaks andsin ennast üle Issanda tahtmisele: kas jääda, või minna, ilmus mulle Tarkus ja näitas seda ust. Ta ütles, et see on otsetee tippu. Nii ma saingi üles enne sind ja mind muudeti kotkaks."
Siis meenus mulle, et olin näinud sellesarnaseid uksi paaril astmel. Olin isegi paarist uksest sisse piilunud ja olnud väga üllatatud sellest, mida nägin. Ma ei riskinud ühestki sisenedes eriti kaugele minna, sest olin nii väga haaratud võitlusest ja soovist mäe tippu jõuda.
"Kas ma oleksin võinud nende uste kaudu otse tippu pääseda," küsisin ma.
"Ega see nii hõlbus ka ei ole," tähendas kotkas veidi ärritunult. "Iga ukse taga on käigud, milledest vaid üks viib tippu." Ilmselt ära tundes mu järgmise küsimuse, jätkas ta: "Teised viivad teistele mäe astmetele. Isa on kavandanud nii, et igaüks valib endale vajaliku tee vastavuses oma küpsusastmele."
"Uskumatu! Kuidas Ta seda teeb?" mõtlesin iseeneses, kuid kotkas kuulis mu mõtteid.
"See on väga lihtne," vastas kotkas, nagu oleksin väljendanud oma mõtteid kuuldavalt. "Vaimuliku küpsuse määratleb alati inimese valmidus ohverdada oma soovid teiste pärast või kuningriigi huvides."
Panin hoolega tähele kõike, mida ta ütles. Minus oli teadmine, et pean sisenema sellest uksest ja et minust on tark õppida kõik, mis võimalik, kelleltki, kes on seal olnud ennem ja silmnähtavalt valinud õige ukse tippu tõusuks.
"Ma ei jõudnud tippu otsekohe ja ma ei ole ka kohanud kedagi, kes oleks jõudnud," jätkas kotkas. "Kuid ma jõudsin sinna palju kiiremini kui enamus, kuna võideldes siin all Pääste tasandil olin õppinud üsna palju eneseohverduse kohta. Näitasin sulle seda ust, sest sul on mantel ja sa oleksid leidnud selle igal juhul. Aga aeg on lühike ja ma olen siin selleks, et aidata sul kiiresti küpseks saada. Uksi on igal tasandil ja kõik nad viivad kujuteldamatute aarete juurde. Need ei ole füüsiliselt omandatavad, kuid iga aaret oma käes on sul võimalik edasi toimetada südamesse. Sinu süda on ette nähtud Jumala varakambriks. Selleks ajaks, mil sa jälle tippu jõuad, sisaldab su süda aardeid, mis on hinnalisemad kui kogu maailma varandused. Neid ei võeta sinult iialgi ära, need jäävad sinu omaks igavesti, sest sina oled Jumala oma. Mine kiiresti! Tormipilved tihenevad juba ja suur heitlus on ligi."
"Kas tuled koos minuga?" palusin ma
"Ei," vastas ta, "Ma kuulun praegu siia. Mul on palju tegemist, et aidata neid, kes olid haavatud. Kuid näen sind siin jälle. Enne tagasitulekut kohtad sa paljusid mu vend- või õde-kotkaid, ja seal, kus sa neid kohtad, suudavad nad aidata sind paremini kui mina.“
Taeva aarded
Armastasin seda kotkast juba niivõrd, et suutsin vaevu taluda temast lahkumist. Rõõmustusin teadmisest, et näen teda jälle. Uks tõmbas mind ligi nagu magnet. Avasin ja astusin sisse. Auhiilgus, mida nägin, võttis mu lausa oimetuks, nii et ma silmapilk langesin põlvili. Kuld, hõbe ja kalliskivid olid kaugelt suurepärasemad kui miski, mida olin eales maa peal näinud. Ruum oli nii suur, et tundus otsatuna. Põrand oli hõbe, sambad olid kuld ja lagi puhas teemant, mis helkis kõikides värvitoonides, mida olin iial näinud ja mida ma ka iial ei olnud näinud. Kõikjal oli arvutu hulk ingleid, kes kandsid erinevaid rüüsid ja vormiriietusi, milliseid maa peal ei leidu. Kui asusin minema läbi ruumi, siis kõik inglid kummardasid ja tervitasid mind. Üks astus ette ja pöördudes mu poole nimepidi, lausus teretulemast. Ta selgitas, et siin ruumis võin minna kõikjale ja näha kõike, mida soovin. Midagi ei hoita tagasi nende eest, kes uksest sisse tulevad. Olin nõnda haaratud nähtu ilust, et ei suutnud lausuda sõnagi. Viimaks märkisin, et ruum on isegi kaunim kui oli olnud Aed.
"See ongi ju Aed," vastas ingel üllatunult. "See on üks ruum teie isa kojas. Meie oleme teie teenrid." Kui edasi kõndisin, järgis mind suur hulk ingleid. Pöördusin ja küsisin nende juhilt, miks nad seda teevad. "Mantli pärast," ütles ta. "Me oleme antud sulle, teenimaks sind siin ja lähenevas heitluses."
Ma ei teadnud, mida inglitega teha, ja seepärast kõndisin lihtsalt edasi. Äkki kütkestas mind suur sinine kivi, milles näisid peituvat päike ja pilved. Kui puudutasin seda, voogas minust läbi sama tunne, nagu siis, kui sõin Elupuu vilja. Tundsin tohutut energiat, mõtteselgust ja armastust kõigi ja kõige vastu. Hakkasin nägema Issanda auhiilgust. Mida kauem kompasin kivi, seda suuremaks läks auhiilgus. Ma ei oleks kunagi tahtnud võtta kätt kivi küljest, aga auhiilgus läks nii võimsaks, et pidin pöörama pilgu kõrvale.
Siis langes mu pilk kaunile rohelisele kivile. "Mis siin peitub?" küsisin juuresseisvalt inglilt.
"Kõik need kivid on päästes peituvad aarded. Sa kompad praegu taeva valdkonda. See kivi on elu ennistus."
Ja kui puudutasin rohelist kivi, hakkasin nägema maad rikkalikes ja suurepärastes värvides, mis muutusid aina mitmekesisemaks, mida kauem kätt kivi peal hoidsin, ja mu armastus kõige selle vastu kasvas aina suuremaks. Hakkasin nägema kooskõla kõige elava vahel sel tasemel, nagu ma veel kunagi polnud näinud. Siis hakkasin nägema Jumala loomistöös avalduvat auhiilgust, mis hakkas üha suurenema, kuni selle võimsuse tõttu pidin taas pilgu kõrvale pöörama.
Siis korraga mõistsin, et ma suuda kujutledagi, kui kaua ma olen seal olnud. Teadsin vaid, et mu arusaamine Jumalast ja Tema universumist oli oluliselt suurenenud vaid nende kahe kivi katsumisest, aga seal oli neid palju, palju rohkem. Selles ainsas ruumis oli neid rohkem kui inimene suudaks terve elu jooksul enesesse vastu võtta.
"Kui palju selliseid ruume veel on?" küsisin inglilt. "Selletaolisi ruume on igal mäe tasandil, kustkaudu sa üles ronisid."
"Inimesel pole ju võimalik läbi elada sedagi, mis on ühes neist ruumidest, rääkimata kõikidest?" küsisin mina.
"Teil on selleks tegevuseks igavik. Issanda Jeesuse põhitõdedes sisalduvaid aardeid on nii palju, et mitmekordselt täita teie praeguse elukestvuse aega. Mitte keegi pole võimeline tunnetama kõike, mida on võimalik tunnetada iga üksiku tõe kohta, üheainsa eluea jooksul. Kuid sa pead võtma selle, mida vajad, ja jätkama liikumist oma määratud osa poole!"
Taas läksid mu mõtted eelähvardavale lahingule ja vangivõetud võitlejatele. Need ei olnud meeldivad mõtted nii aulises paigas, kuid teadsin, et võin tulla siia ruumi tagasi igaveseks, aga praegu on mul jäänud vähe aega, et leida tee tagasi mäetippu ja siis tagasi võitlusrindele.
Pöördusin ingli poole: "Sa pead aitama mul leida ukse, mis viib tippu!" Ingel näis hämmeldununa. "Me oleme teie teenrid," vastas ta, "kuid teie peate meid juhtima. Kogu see mägi on meie jaoks saladus. Me kõik oleme igatsenud vaadata sellesse suurde saladusse, ent kui oleme lahkunud siit ruumist, millest me võime teada saada vaid õige pisut, siis õpime veel rohkem kui teie."
"Kas sa tead, kus kõik need uksed on?" küsisin mina.
"Jah. Kuid me ei tea, kuhu nad viivad. Mõned näivad väga kutsuvana, mõned on lihtsad, mõned on kogunisti eemaletõukavad ja üks on isegi kohutav."
"Kas siin võib olla uksi, mis on eemaletõukavad?" küsisin uskmatult, "ja üks, mis on isegi KOHUTAV? Kuidas on see võimalik?"
"Meie ei tea," vastas ingel, "kuid ma võin seda näidata." "Palun, näita!" ütlesin mina.
Kõndisime mõnda aega, möödudes sõnulväljendamatuist aaretest, mida mul nii raske oli puudutamata jätta. Nägime ka paljusid uksi, milledele olid kirjutatud eri piiblitõed. Ingel oli nimetanud neid "kutsuvaks", aga see ei väljendanud kaugeltki nende ligitõmbavat jõudu. Suure vaevaga suutsin neist igaühest mööduda, kuid mu uudishimu "kohutava" ukse suhtes tõukas mind edasi. Siis nägingi seda. "Kohutav" oli samuti väga pehmelt öeldud. Mind haaras lausa hingemattev hirm.
Arm ja tõde
Põgenesin kiiresti selle ukse juurest. Läheduses oli ilus punane kivi, millele ma lausa sööstsin käsi peale panema. Silmapilk olin Ketsemani aias ja võisin vaadata Issandat palvetamas. Heitlus, mida nägin, oli veelgi kohutavam kui uks, mille juurest olin just tulnud. Vapustatuna tõmbasin käed kivilt ära ja langesin nõrkenult põrandale. Tahtsin hirmsasti tagasi sinise ja rohelise kivi juurde, kuid pidin taastama oma jõu ja sihiteadlikkuse. Inglid kogunesid kiiresti mu ümber, teenides mind. Mulla anti elustavat jooki. Peatselt tundsin end paremini, tõusin ja hakkasin astuma tagasi teiste kivide juurde. Kuid taasilmuv nägemus palvetavast Issandast sundis mind peatuma.
"Mis mind tagasi tõmbas?" küsisin.
"Kui teie kompate neid kive, siis võime meie näha väheke sellest, mida teie näete, ja tunda seda, mida teie tunnete," ütles ingel. "Me teame, et kõik need kivid on tohutud varamud ja sisaldavad lõpmata hinnalisi ilmutusi. Me nägime hetkeks Issanda heitlust enne Tema ristilöömist ja tundsime lühidalt seda, mida Tema tundis sel õudsel ööl. Meil on raske mõista, kuidas meie Jumal võis üldse nõnda kannatada. See sunnib meid palju enam hindama meile antud au teenida teid, kellede pärast Ta seda tegi." Ingli sõnad olid nagu välgulöögid otse mu hinge. Ma olin võidelnud suures lahingus. Olin roninud mäe tippu. Olin saanud sedavõrd tuttavaks vaimuilmaga, et enam nagu ei märganudki ingleid. Võisin peaaegu võrdsena rääkida suurte kotkastega, kuid ma ei suutnud vähest aegagi jagada ja taluda oma Kuninga kannatusi, soovimata otsekohe põgeneda meeldivamate elamuste juurde.
"Minu koht pole siin!" ma peaaegu kisendasin. "Enam kui keegi muu olen mina ära teeninud olla kurja käes vangis!"
"Isand," ütles ingel pisut häbelikult, "me mõistame, et ükski pole siinviibimist ära teeninud. Te olete siin, sest olete kindla eesmärgiga ära valitud enne maailma rajamist. Me ei tea, milline see eesmärk on, kuid me teame, et see on väga suur igaühe jaoks siin mäel. "
"Tänan. Sa aitasid mind väga. See koht pani mu tunded suure pinge alla ja need peaaegu summutasid mu arusaamise. Sul on õigus. Keegi ei ole siin sellepärast, et ta on väärt. Tõsi, mida kõrgemale me sel mäel ronime, seda vähem väärt oleme seal viibima ja seda enam armu me vajame, et seal püsida. Kuidas ma ometi esimest korda üldse tippu jõudsin?"
"Arm," vastas mu ingel.
"Kui tahad mind aidata," ütlesin, "siis palun korda seda sõna mulle, kus sa iganes näed mind segaduses või meeleheites! Hakkan mõistma seda sõna paremini kui ühtegi muud, ja see toob alati mu hinge suurt valgust.
Nüüd pean minema tagasi punase kivi juurde. Tean nüüd, et see on selle ruumi suurim varandus, ja ma või lahkuda, enne kui see varandus ei ole mu südames," ütlesin suurema otsustavusega oma sõnades kui sel hetkel oma südames. Kummatigi tunnetasin, et see on tõsi.
Armu tõde
Aeg, mille veetsin punase kivi juures, oli piinarikkam kui miski muu, mida olin kogenud. Mitu korda ma lihtsalt ei suutnud rohkem vastu võtta, vaid pidin käe tagasi tõmbama. Korduvalt läksin tagasi sinise või rohelise kivi juurde, et värskendada oma hinge, enne kui tagasi tulen. Iga kord oli äärmiselt raske pöörduda taas punase kivi juurde, kuid mu armastus ja sügav imetlus Issanda vastu kasvas selle läbi rohkem kui millegi muu läbi, mida olin iial õppinud või kogenud.
Viimaks, kui Isa lähedus lahkus Jeesusest ristil, ei suutnud ma taluda rohkem. Ma loobusin. Võin öelda, et inglid, kes elasid läbi sama, mida minagi, olid täielikult nõus. Minus lihtsalt ei olnud enam tahtejõudu puudutada seda kivi veel. Naasmisest sinise kivi juurde ei suutnud ma enam mõeldagi. Ma vaid lamasin põrandal ja nutsin kõige selle pärast, millest Issand oli pidanud läbi minema. Nutsin samuti selle pärast, et olin Ta maha jätnud nii nagu jüngridki. Olin valmistanud Talle pettumuse, kui Ta vajas mind kõige rohkem - just nõnda nagu nemadki. Oleks nagu möödunud päevi, enne kui avasin silmad. Mu kõrval seisis üks teine kotkas. Tema ees oli kolm kivi: sinine, roheline ja punane. "Söö need ära!" ütles ta. Kui seda tegin, uuenes kogu mu olemus ning suur rõõm koos suure tasakaalukusega voolas mu hinge .
Tõustes märkasin neid kolme kivi oma mõõga käepidemel ja oma õlgadel. "Need kuuluvad nüüd jäädavalt sulle," ütles kotkas. "Neid ei saa sinult ära võtta ja sa ei saa neid kaotada."
"Aga ma ei jõudnud lõpule selle viimasega," protestisin. "Kristus üksi peab selles katsumuses vastu lõpuni," vastas ta.
"Sa oled hästi teinud, aga nüüd pead minema edasi!"
"Kuhu?" küsisin.
"Pead ise otsustama, ent kuna aega jääb üha vähemaks, soovitan püüda kiiresti tippu jõuda," vastas kotkas ja lahkus silmnähtavalt rutates.
Mulle meenusid uksed. Viibimata suundusin nende poole, mis olid olnud nii ligitõmbavad. Kui jõudsin esimese juurde, siis see lihtsalt ei tõmmanud mind enam. Läksin teise juurde ja tundsin sama. "Midagi paistab olevat muutunud," tähendasin valjusti.
"Sina oled muutunud," vastas terve inglite malev ühest suust.
Pöördusin neid vaatama ja märkasin üllatudes, kui suuresti olid muutunud ka nemad. Nad ei tundnud enam nii naiivsetena nagu varem, vaid olid nüüd kuninglikumad ja paistsid targemana kui ükski muu ingel, keda olin näinud. Mõistsin, et nad peegeldasid seda, mis oli toimunud minuga, ehkki mul oli piinlik mõtelda iseendast.
"Küsin teilt nõu," ütlesin nende juhile.
"Kuulata oma südant," kostis tema, "seal elavad nüüd need suured tõed!"
"Ma pole iialgi suutnud usaldada oma südant," vastasin. "See allub nii paljudele eksitustele, pettustele ja isekatele püüdlustele, et raske on isegi kuulda Issandat rääkimas üle kogu selle müra."
"Isand, ma usun, et kui nüüd punane kivi on su südames, siis on kõik muutunud," vastas juht ootamatu enesekindlusega. Nõjatusin vastu seina ja mõtlesin kotkale, keda ei olnud siin just nüüd, mil vajasin teda kõige enam. Tema oli käinud seda teed varem ja teadis, millist ust valida. Aga samas tunnetasin, et ta ei tule tagasi ja et see uks, mille valin, ongi õige. Kui ma nii kaalutlesin, siis oli "kohutav" uks ainus, millele suutsin mõelda. Uudishimust otsustasin minna tagasi ja seda veelkord vaadata. Esimest korda olin lahkunud nii kiiresti, et ma polnud märganudki, millist tõde see esitas.
Lähenedes tundsin taas eneses tõusvat hirmu, aga mitte nii kohutavat kui esimene kord. Vastupidiselt teistele oli selle ukse ümbrus pime ja ma pidin minema väga ligidale, et näha, mis sinna oli kirjutatud. Üllatusega lugesin: KRISTUSE KOHTUJÄRG.
"Miks on see tõde nii hirmutav?" küsisin valjult, teades samal ajal, et inglid ei vasta mulle. Vaadates ust tundsin, et just selle kaudu ma peangi minema.
"See on hirmutav mitmel põhjusel," vastas äkki kotka tuttav hääl.
"Tore, et oled tagasi," hüüatasin. "Kas ma valisin pahasti?"
"Ei! Sa valisid hästi. See uks viib sind tagasi tippu kiiremini kui ükski teine. See on hirmuäratav sellepärast, et kogu loodu suurim hirm - püha hirm Jumala ees - on seotud selle uksega. Suurim tarkus, mis inimestel siin elus või tulevases võib olla, on leitav selle ukse kaudu; kuid väga vähesed tahavad minna seda teed."
"Miks on see niisuguses pimeduses?" küsisin mina.
"Uste valgustatus sõltub tähelepanust, mida praegu kogudus osutab nendega seotud tõdedele. Selle ukse taga peituv tõde on nüüdisajal kõige rohkem varju jäetud, kuid see on üks tähtsamaid tõdesid. Sisenedes mõistad seda. Suurim meelevald, mida inimene võib saada, usaldatakse neile, kes lähevad selle ukse kaudu. Kui näed Jeesust istumas sellel troonil, siis saad ka sina ette valmistatud istuma seal koos Temaga."
"Niisiis, see uks ei oleks nii tume ja eemalepeletav, kui oleksime osutanud sellele tõele rohkem tähelepanu?"
"Täpselt õige. Kui inimesed teaksid, milline auhiilguse ilmutus on selle taga, siis oleks see üks kirkaimatest," kurtis kotkas. "Kummatigi on sellest alati väga raske läbi minna. Mul kästi tulla ja julgustada sind, sest seda läheb sul varsti vaja. Sa saad näha suurimat auhiilgust, kuid ka tunda suurimat hirmu, mida iial oled tundnud. Kuid tea: et sa nüüd oled valinud raske tee, on sul pärast palju kergem. Et sa tahad selle karmi tõe ette astuda nüüd, ei tule sul hiljem kanda kaotust. Paljud tahavad tunda Issanda heldust, kuid vähesed Tema valjust. Kui sa ei tunne neid mõlemaid, siis oled sa alati ohus saada petetud ja langeda ära Tema suurest armust."
"Ma ei oleks eales tulnud siia, kui ma poleks viibinud punase kivi juures. Kuidas oleks ma saanud otsida kerget teed, kui see on nii vastupidine Issanda loomusele?"
"Kuid nüüd sa oled valinud, mine kärmesti! Teine suur lahing on algamas ja sind on rindel vaja!"
III OSA Kristuse kohtujärg
Vaatasin viimast korda ringi mäe sees olevas hiigelsuures ruumis, kus hoiti päästetõe aardeid. Selle suurus ja ilu näis lõputuna. Ma ei suutnud kujutleda, et teiste suurte usutõdede ruumid võiksid olla aulisemad. Sain aru, miks nii paljud kristlased ei taha sellest paigast kunagi lahkuda. Pääste eri aspekte esindavad suured vääriskivid helkisid sellises kirkuses, mis kaugelt ületas igasuguse maise ilu. See oli kirjeldamatult kaunis ja ma tunnetasin, et võiksin jääda siia igaveseks tundmata tüdimust.
Kotkas mu kõrval hüüatas: "Sa pead edasi minema!" Ja ta ütles: "Pole olemas suuremat rahu ja turvatunnet, kui hingata Issanda päästes. Sind toodi siia, et tunnetaksid seda, sest sa vajad seda seal, kuhu nüüd lähed. Aga sa ei või jääda siia kauemaks."
Kotka sõnad rahust ja turvatundest puudutasid minus midagi. Mulle meenusid vaprad võitlejad, kes kogu lahingu võitlesid mäe esimesel, Pääste-astmel. Nad olid võidelnud hästi ja vabastanud paljusid, kuid olid ise saanud raskeid haavu. Kotkas katkestas taas mu mõttekäigu, justnagu kuulnuks ta kõike.
"Jumala määratlus rahust ja turvalisusest on teistsugune kui meil. Saada võitluses haavu on suur au. Seepärast Paulus kiitleski oma kannatustest - peksmistest ja kividega viskamisest. Ilma tõelise ohuta pole ka tõelist julgust. Issand lubas minna koos Joosuaga võitlusse Tõotatud maa pärast, kuid ikka ja jälle manitses teda olema julge ja mehine, kuna ees seisis võitlus ja võitluses on alati ohtu. Sel viisil katsub Issand läbi neid, kes väärivad Tõotusi, neid, kes armastavad Jumalat ja Tema ettehoolet rohkem kui oma julgeolekut. Julgus näitab tõelist usku. Issand pole kunagi tõotanud, et Tema tee on kerge, kuid see väärib hinda. Nende, Pääste-astmel võitlejate julgus paneb taeva inglid austama Jumala töö tulemust langenud inimkonnas. Nad saavad selles rängas heitluses haavata, kuid nad ei loobu ega tagane. Ent siiski need, kes ronisid mäele, suutsid võidelda suurema meelevallaga ja viimselt vabastada rohkem hingi. Kui sina lähed edasi, siis saab see ruum taeva suureks rõõmuks täidetud veelgi suurema arvu hingedega."
Pöördusin ja vaatasin seda tumedat ja eemalepeletavat ust, millele oli kirjutatud: "Kristuse kohtujärg." Nõnda nagu soojus ja rahu olid tulvanud mu hinge iga kord, kui vaatlesin pääste imelisi saladusi, nii haaras mind hirm ja ebakindlus iga kord, kui vaatasin seda ust. Kõik minus tahtis jääda siia ruumi, ja miski minus ei tahtnud minna läbi selle ukse. Ja taas vastas kotkas mu mõtetele.
"Sa tunned samu tundeid iga kord, enne kui sisened mõne suure tõe uksest. Nii oli ka siis, kui sa astusid sellesse päästeaarete hoidlasse. See hirm on pattulanguse tulemus, hea ja kurja tundmise puu vili. Selle puu vili on teinud meid kõiki ebakindlaks ja isekaks. Hea ja kurja tundmine muudab tõelise Jumala-tundmise meile hirmutavaks, kuna samal ajal iga tõde ülalt juhib aina suurema rahu ja julgeolekuni. Isegi Jumala kohtuotsused peaksid olema väga ihaldusväärsed, sest kõik Tema teed on täiuslikud."
Olin nüüdseks küllaldaselt kogenud teadmaks, et see, mis tundub õige, on sageli kõige vähem viljakas tee, vahel isegi lausa tragöödia. Mu teekonna jooksul oli kõige riskantsem rada sageli viinud kõige suurema tulemuseni. Siiski tundus iga kord, et risk üha suureneb, ja valida edasiminek oli iga kord järjest raskem.
"Kõrgemates Vaimu valdkondades käimine nõuab rohkem usku," nentis kotkas, näides pisut ärritunud. "Issand andis meile kaardi, millel on näha tee Tema kuningriiki, kui Ta ütles: "Kui te tahate hoida oma elu, siis te kaotate selle, aga kui te kaotate oma elu Minu pärast, siis te leiate selle." Ainult need sõnad suudavad sind hoida tippu viival teel ja need juhivad sind võidule suures eelolevas võitluses. Need aitavad sul ka seista Kristuse kohtujärje ees," lisas ta, vaadates ukse poole.
Teadsin, et pean minema. Teadsin, et võin meenutada seda aulist ruumi ja päästeaardeid, kuid teadsin ka, et ma ei tohi vaadata nende poole tagasi. Pidin minema edasi. Kõige julgusega, mida võisin koguda, avasin ukse Kristuse kohtujärje juurde ja astusin sellest läbi. Inglite väesalk, mis mu juurde oli määratud, rivistus ümber ukse, kuid nad ei sisenenud.
"Mis on lahti? Kas teie ei tulegi?" nõudsin mina, hirmsasti soovides julgestust nende kohalolekust.
"Sinna, kuhu sa nüüd lähed, pead sa minema üksi! Me ootame sind teisel pool."
Ma ei vastanud enam, pöördusin ja hakkasin astuma, enne kui oleksin võinud muuta meelt. See oli raskeim, mida ma eales olin teinud. Sattusin kõige hirmuäratavamasse pimedusse, mida kunagi olin kogenud. Minus tõusid kõige kohutavamad kartused.
Varsti hakkasin arvama, et olen astunud põrgusse endasse. Mõtlesin tagasi pöörduda, aga kui vaatasin selja taha, ei näinud ma midagi. Uks oli suletud ja ma ei suutnud näha, kus see asub. Otsustanud, et pean edasi minema, liikusin aeglaselt, palvetades, et Issand mind aitaks. Kui seda tegin, hakkaski rahu mu südames kasvama.
Siis märkasin, et pimedus ei ole enam külm, vaid tundub kuidagi meeldivana. Seejärel hakkasin nägema nõrka valgust, mis muutus aegamööda nii imeauliseks, et tundsin, nagu siseneksin taevasse endasse. Auhiilgus suurenes iga sammuga. Imestasin, kuidas sissepääs millessegi nii imelisse võib olla nii pime ja hirmuäratav. Tahtsin maitsta iga sammu, enne kui teen järgmise.
Varsti suubus teerada nii suurde saali, et tundus, nagu ei suudaks kogu maa seda mahutada. Inimlikud arhitektid ei suudaks kujutledagi sellist ilu. Ma polnud kunagi läbi elanud midagi selle samast, mis täitis mu hinge, vaadeldes seda üleni auhiilgust kiirgavat ruumi. Ruumi kaugemas otsas näis olevat auhiilguse Allikas. Teadsin, et see on Issand, ja ma tundsin väheke hirmu Tema poole sammudes. Ma ei suutnud tajuda, kui pikk on see vahemaa. Kõik oli nii imepärane, et tundsin, nagu võiksin nõnda kõndida terve igaviku, nautides iga sammu. Maistes mõistetes, mis tundusid siin kehtetuna, võis trooni juurde jõudmiseks kuluda mitu päeva. Mu pilk oli niivõrd kinnitunud Issanda auhiilgusele, et olin käinud pikka aega, enne kui märkasin, et möödun rahvahulkadest, kes seisavad ridastikku minust vasakul. (Just sama palju oli minust paremal, aga nad olid nii kaugel, et ma ei märganud neid enne aujärje juurde jõudmist.) Kui mu pilk langes nendele, pidin peatuma. Nad olid sädelevad, kuninglikumad kui keegi, keda iganes olin näinud. Nende välimus oli kütkestav. Selline rahu ja usalduslikkus pole iial kaunistanud ühtki inimnägu. Igaühe ilu oli väljaspool maist võrdlust. Kui pöördusin kõige lähemalolijate poole, siis nad kummardusid tervituseks, justnagu oleksid mind tundnud.
"Kuidas te mind tunnete?" küsisin ma, ehmudes oma julgusest neilt seda küsida.
"Sina oled üks viimases lahingus võitlevaist pühadest," vastas üks mees lähedusest. "Kõik siinolijad tunnevad sind ja kõiki teisi, kes praegu võitlevad maa peal. Meie oleme need pühad, kes on Issandat teeninud eelmistes sugupõlvedes. Me oleme suur pilv tunnistajaid, kellele on antud õigus vaadelda viimast võitlust. Me tunneme teid kõiki ja näeme kõike, mis te teete."
Siis märkasin kedagi, keda olin maa peal tundnud. Ta oli olnud ustav usklik, aga ma ei arvanud, et ta oleks kunagi teinud midagi tähelepanuväärset. Tema maine välimus oli olnud nii ilutu, et see pani ta häbenema. Siin olid tal samad näojooned, kuid mingil kombel tundus ta kenamana kui ükski isik, keda olin maa peal tundnud. Ta astus mu juurde sellise kindluse ja väärikusega, mida ma polnud kunagi varem märganud temas ega kelleski teises.
"Taevas on palju suurem kui me maa peal oskasime kujutleda," alustas ta. "See ruum on vaid meie tajuvõimet kaugelt ületavate kirkusvaldkondade künnis. Samuti on tõsi, et teine surm on palju kohutavam kui me mõistame. Ei taevas ega põrgu ole sellised, nagu meie arvame. Kui oleksin maa peal teadnud seda, mida tean nüüd, poleks ma elanud sellist elu nagu elasin. Sind on õnnistatud suure armuga tulla siia veel enne surma," rääkis ta vaadeldes minu riietust.
Vaatasin ka ise ennast. Mul oli ikka veel seljas vana alandusemantel sõjavarustusega selle all. Tundsin end räpase ja kurnatuna, seistes nii kuninglike kaunite olendite ees. Tuli mõte, et olen ju tõsises hädas, kui pean sellisena ilmuma Issanda ette. Mu vana tuttav mõistis mu mõtteid, nii nagu kotkadki olid mõistnud, ja vastas neile:
"Nendel, kes tulevad siia sellise mantliga, ei ole midagi karta. See mantel on kõrgema auastme tunnus, seepärast kõik kummardasidki sind, kui sa möödusid."
"Ma ei märganud, et keegi oleks kummardanud mind," vastasin ma, tundes pisut piinlikkust.
"Selles pole midagi sündmatut," jätkas too. "Siin me osutame üksteisele kohast austust. Isegi inglid teenivad siin meid, kuid ainult Jumal ja Tema Kristus on need, keda ülistatakse."
Tundsin ikka veel häbi. Pidin end tagasi hoidma, et mitte kummardada neid aulisi olendeid, samal ajal soovides peitu pugeda oma armetu välimuse tõttu. Kurvastusin samuti, et mu mõtted olid siin just sama rumalad, nagu nad olid olnud maa peal, aga siin võis igaüks neid lugeda. Seistes nende ees, kes olid nii aukartustäratavad ja puhtad, tundsin end ühteaegu rüveda ja rumalana. Ja jälle mu endine tuttav vastas neile mõtetele:
"Meil siin on juba nüüd kadumatu keha, aga sul ei ole. Meie mõistustegevust ei takista enam patt. Seetõttu suudame asju taibata mitu korda sügavamalt kui targimad maised pead, ja meie arusaamisvõime kasvab igavikus pidevalt. Me tunneme Isa ja mõistame Tema loomingu aulisust. Maa peal te ei suuda hakatagi mõistma seda, mida siin teavad ka kõige vähemad. Ja meie olemegi siinsetest kõige vähemad."
"Kuidas saate teie olla kõige vähemad?" küsisin uskmatult.
"Siin on oma aadelkond. Tasu meie maise elu eest on siinne igavikuline seisund. See suur hulk siin on need, keda Issand nimetas "rumalateks neitsiteks". Me olime ära tundnud Issanda, olime usaldanud Tema risti needusest vabanemiseks, kuid tegelikkuses elasime rohkem endale kui Temale. Me ei hoidnud oma astjaid täis Püha Vaimu õli. Meil on igavene elu, kuid meie maine elu on ära raisatud."
Olin tõeliselt üllatatud, kuid teadsin ka, et siin paigas ei saa keegi valetada.
"Rumalad neitsid kiristavad hambaid välises pimeduses," vaidlesin ma vastu.
"Seda me tegimegi. Ahastus, mida tundsime, kui selgus, et oleme elu ära raisanud, ületab iga maise ahastuse. Selle ahastuse pimedust suudavad mõista ainult need, kes on selle läbi elanud. Pimedus tundus seda suurem, et sellele järgnes ilmutus Selle auhiilgusest, kellest meie ilma olime. Praegu asud sa taeva madalaimail astmel olijate seas. Ei ole suuremat rumalust kui teada Jumala suurest päästest ja siiski elada edasi iseendale. Sattuda siia ja õppida tundma selle rumaluse tõelisust on nii suur ahastus, et ületab maise hinge talumisvõime. Meie oleme need, kes on kogenud välist pimedust selle suurima rumaluse tõttu."
Olin ikka veel uskmatu. "Aga te olete aulisemad ja täis suuremat rõõmu ja rahu kui olen üldse kujutlenud taevas olevat. Ma ei näe teis mingit süümepiina. Ja ometi tean, et siin te ei saa valetada. Ma ei mõista."
Ta vaatas mulle otse silma ja jätkas: "Ka Issanda armastus meie vastu on suurem kui sa suudad mõista. Tema kohtujärje ees ma maitsesin sügavaimat hingepimedust ja süümepiina, mida on võimalik läbi elada. Kuigi siin puudub ajamõõt, mida kasutate teie, tundus see kestvat sama kaua kui oli kestnud mu maine elu. Kõik mu patud ja rumalused, mida ma polnud kahetsenud, möödusid mu silme eest ja kõigi siinolijate silme eest. Seda ahastust ei suuda mõista ükski, kes pole seda ise kogenud. Tundsin otsekui oleksin viibinud põrgu sügavaimas sopis, ehkki seisin Issanda ees. Ta oli otsustav, kuni mu elu oli täielikult üle vaadatud. Kui ütlesin, et kahetsen ja palun Tema risti halastust, siis pühkis Ta ära mu pisarad ja peletas eemale suure pimeduse. Ta vaatas siis mu peale sellise armastusega, mis ületab kõik, mida sa praegu suudad mõista. Ta andis mulle selle rüü. Enam ei tunne ma pimedust ega kibedust, mida tundsin Tema ees seistes, kuid ma mäletan seda. Ainult siin on võimalik mäletada selliseid asju ilma jätkuva piinatundeta. Üks hetk taeva alamas osas on palju suurem kui tuhanded aastad ülevaimat elu maa peal. Nüüd on mu lein mu rumaluse pärast muutunud rõõmuks, ja ma tean, et võin tunda rõõmu igavesti, ehkki olen vaid taeva madalaimas paigas."
Meenutasin taas päästeaarete varamut. Kuidagiviisi teadsin, et kõik, mida see mees oli rääkinud, oli ilmutatud nende aarete kaudu. Iga samm, mille olin teinud mäest üles või mäe sisse, oli ilmutanud, et Issanda teed on kardetavamad ja imelisemad kui olin teadnud varem. Vaadates mulle ainiti otsa, jätkas mu endine tuttav: "Sa ei ole siin selleks, et aru saada, vaid selleks, et läbi elada. Järgmise auastme tase on palju kordi kõrgem kui meil siin. Iga järgmine aste on palju kõrgem kui eelmine. Mitte et igal astmel oleks aulisem vaimulik ihu, vaid iga järgmine aste on lähemal troonile, kust auhiilgus välja voolab. Ent vaatamata sellele ei kurvastu ma enam oma elu nurjumise üle. Tõesti, ma pole midagi ära teeninud. Olen siin üksnes armu tõttu, ja ma olen tänulik selle eest, mis mul on. Issand on väärt, et Teda armastada. Võiksin praegu teha palju imestusväärseid asju taeva eri valdkondades, kuid ma viibin pigem siin ja vaatlen Issanda auhiilgust, kuigi olen vaid välisel äärel."
Ja kaugusse vaadates lisas ta: "Kõik taeva elanikud on praegu selles ruumis, et jälgida Issanda suure saladuse lahtirullumist ja neid teie hulgast, kes võitlevad viimases suures heitluses."
"Kas sa näed siit Issandat?" küsisin ma. "Mina näen taamal Tema auhiilgust, kuid Teda Ennast ma ei näe."
"Ma suudan näha palju paremini kui sina," vastas ta. "Jah, isegi siit ma näen Teda ja kõike, mis Ta teeb. Ma kuulen Teda samuti. Ma võin ka näha maad. Issand on meile kõigile andnud selle väe. Me oleme see suur pilv tunnistajaid, kes vaatavad teid."
Ta tõmbus tagasi ridadesse ja ma sammusin edasi, püüdes ära mõista kõike, mis ta oli mulle öelnud. Silmitsedes seda suurt hulka, keda ta oli ütelnud olevat rumalad neitsid, need, kes oma maapealse elu olid vaimulikus mõttes maha maganud, tundsin, et kui mõni neist ilmuks praegu maa peale, siis teda austataks nagu jumalat. Ja niisugused olid kõige viimased siinolijaist!
Siis meenus mulle aeg, mille mina olin elus ära raisanud. See oli nii valdav mõte, et seisatasin. Mu elu hakkas tükkhaaval mööduma mu silme eest. Mind haaras kohutav ahastus selle ainsa patu pärast. Minagi olin olnud suurimate rumalate seast. Võib-olla oli mul olnud teistest rohkem õli lambis, kuid nüüd tundsin, kui arutu olin olnud, mõõtes minult nõutavat sellega, mida teised tegid. Ka mina olin üks rumalatest neitsitest!
Kui parajasti mõtlesin, et vajun kokku selle hirmsa avastuse koorma all, astus esile ja kinnitas mind üks mees, keda olin tundnud ja hinnanud ühe suurema jumalamehena, keda teadsin. Tema puudutus elustas mind. Ta tervitas mind soojalt. Tema oli mees, kelle õpilane oleksin tahtnud olla. Olime kohtunud, kuid meie suhted ei laabunud. Nagu paljud teisedki, olin tahtnud talle läheneda, et saada temalt õpetust, kuid olin talle pahanduseks ja viimaks ta palus mul lahkuda. Aastaid olin tundnud end süüdlasena, olin tundnud, et oma iseloomu puuduste tõttu olen kaotanud suure võimaluse. Kuigi olin asja oma teadvusest kustutanud, kandsin endas ikka veel selle nurjumise koormat. Teda nähes ujus see kõik pinnale ja ma tundsin end halvasti. Nüüd oli ta nii kuninglik, et tundsin end oma armetus seisundis veel eemaletõukavamana ja tülkamana. Tahtsin end ära peita, kuid polnud mingit võimalust. Mu üllatuseks oli tema soojus mu vastu nii ehtne, et mul hakkas kohe kergem. Tundus, et meie vahel pole enam barjääre. Armastus, mida tundsin temast hoovavat, võttis täielikult mu piinlikkusetunde.
"Olen igatsusega oodanud seda kohtumist," ütles ta.
"Kas te ootasite mind?" küsisin. "Miks?"
"Sa oled üks paljudest, keda ma ootan. Kuni oma kohtupäevani ei taibanud ma, et sina olid üks nendest, keda olin kutsutud aitama, koguni juhendama, aga ma hülgasin teid."
"Mulle oleks olnud suur au olla teie poolt juhendatud ja ma olen väga tänulik teiega veedetud aja eest, kuid ma olin nii upsakas, et pälvisin teie hülgamise. Tean, et mu mässumeel ja uhkus on takistanud mul omamast tõelist vaimulikku isa. See ei olnud teie süü, vaid minu."
"Sa olid tõepoolest uhkevõitu, kuid see polnud põhjus, miks ma sinu puhul pahandusin. Pahandusin kindlustunde puudumise tõttu. See sundis mind üritama kõiki enda ümber oma võimu alla saada. Pahandusin, et sa ei võtnud kõike minu poolt öeldut puhta kullana. Hakkasin siis otsima sinu vigu, et õigustada su eemaletõrjumist. Tundsin, et ma ei saa sind oma võimu alla, et ühel päeval paned sa mind koos mu tööga piinlikku seisukorda. Austasin oma tööd enam kui inimesi, kellede pärast see mulle oli antud, ja nii ajasin ma minema palju sinusuguseid," rääkis ta.
Ja ta jätkas nii ehtsa siirusega, millist maa peal ei leidu: "Kõik lapsed on mässumeelsed. Nad on kõik isekad ja vastuhakkajad ning arvavad, et maailm keerleb nende ümber. Seepärast vajavad nad vanemaid, kes neid kasvataks. Peaaegu iga laps tahab aeg-ajalt midagi oma perekonnale ette heita, kuid siiski on ta ikka perekonna osa. Mina saatsin minema palju Jumala Enda lapsi, keda Ta oli usaldanud minu kätte, et juhiksin neid turvaliselt küpsusele. Enamusega ma ei jõudnud eesmärgile. Nad said hirmsaid haavu ja kaotusi, mida oleksin võinud aidata vältida. Paljud neist on praegu vaenlase vangid. Ma lõin suure organisatsiooni ja mul oli koguduses märkimisväärne mõju, aga suurim and Issandalt olid need, keda ta saatis mulle kasvatamiseks, aga kelledest ma paljud hülgasin. Kui oleksin olnud vähem enesekeskne ja vähem mures oma hea kuulsuse pärast, võinuksin olla siin kuningana. Olin kutsutud ühele kõrgemaist troonidest. Kõik, mis sul on ja mis sa veel saavutad, oleks olnud ka minu taevane osa. Selle asemel kinkisin tähelepanu paljule niisugusele, millel on väga vähe tähendust igavikus. Mida maa peal peetakse heaks, seda hinnatakse siin väga erinevalt. Mis sind maa peal kuningaks teeb, on sageli komistuskiviks, mis ei lase sul kuningaks saada siin. Mis teeb siin kuningaks, seda peetakse maa peal madalaks ja autuks. Kas annad mulle andeks?"
"Muidugi," vastasin üsna üllatunult. "Kuid ka mina vajan teie andestust. Arvan, et see oli just minu mõõdutundetus ja mässumeel, mis teile raskust tegi."
"Tõsi, sa ei olnud täiuslik, ja ma nägin mõningaid sinu probleeme õigesti, kuid see ei ole kunagi põhjus inimese äratõukamiseks," vastas ta. "Issand ei hüljanud maailma, kuigi nägi seda olevat valel teel. Ta ei hüljanud mind, kui nägi mu pattu. Ta andis elu meie eest. Alati on nii, et suurem annab elu vähema eest. Mina olin küpsem, mul oli rohkem meelevalda kui sul, kuid ma käitusin nagu sikk tähendamissõnas. Hüljates sinu ja teised, keda Issand mulle saatis, hülgasin ma Issanda."
Sõnad, mida ta rääkis, puudutasid mind sügavalt. Ka mina olin süüdi kõiges selles, mida tema kahetsedes ette tõi. Olin tõuganud ära paljusid noori inimesi, kuna ei pidanud neid küllalt tähtsaks, et kulutada neile aega. See meenus nüüd nii elavalt. Soovisin meeleheitlikult pöörduda tagasi ja nad kõik kokku koguda. Ahastus, mis mind haaras, oli suurem kui kurvastus raisatud aja pärast. Olin raisanud inimesi! Nüüd olid paljud neist haavatuna vaenlase käes vangis. Kogu see võitlus käis ju inimeste pärast, ja ometi pidasime sageli inimest kõige vähemtähtsaks. Tahame sõdida tõdede eest rohkem kui inimeste eest, kellede jaoks ometi need tõed on antud. Tahame sõdida töölõikude eest, tallates jalge alla inimesed neis. "Ja paljud peavad mind vaimulikuks juhiks! Ma pole muud kui viimane pühade hulgas," mõtlesin iseeneses.
"Mõistan, mida sa tunned," märkis üks teine mees, kelles tundsin ära ühe minu arvates kõigi aegade suurima kristliku juhi. "Apostel Paulus ütles oma elu lõpu poole, et ta on pühade hulgast vähim. Ja just surma eel nimetas ta end "suurimaks patuste seast". Eks temagi olnud õppinud, et maises elus oleme kõik ohus osutuda vähimaks pühade seast taevas. Kuna ta õppis seda maa peal, on ta nüüd Issandale kõige lähemate hulgas ja kõrgeimal auastmel kogu igavikuks."
Näha seda meest "rumalate neitsite" seltskonnas oli mulle suurimaks üllatuseks. "Ma ei suuda uskuda, et ka teie olete üks nendest rumalatest, kes maha magasid oma maise elu. Miks olete teie siin?"
"Olen siin, sest tegin ühe kõige tõsisema vea, mida võib teha see, kelle kätte on usaldatud meie Päästja auline evangeelium. Kui Paulus varem pidas end mitte vähemaks ülisuurtest apostlitest, aga pärast suurimaks patuseks, siis minu hoiak arenes vastupidises suunas. Alustasin teadmisega, et olen üks suurimaid armu saanud patuseid, aga lõpetasin arvamusega, et olen üks ülisuurtest apostlitest. Ja oma suure uhkuse tõttu, mitte ebakindlustundest, nagu meie sõber siin, hakkasin ründama kõiki, kes mõtlesid milleski teisiti kui mina. Oma järgijailt röövisin mitte ainul igaühe oma kutsumuse, vaid ka igaühe isiksuse, pressides nad kõik minusarnasesse vormi. Keegi minu ümber ei saanud jääda iseendaks. Keegi ei söandanud minus kahelda, sest oleksin teinud ta pihuks ja põrmuks. Arvasin, et teisi vähendades suurenen ise. Arvasin, et kõik peavad mind nende jaoks Pühaks Vaimuks. Väliselt vaadeldes oli mu teenimistöö nagu hästiõlitatud masin, kus kõik on täiuslikus korras ja ühtsuses. Kuid see oli koonduslaagri kord. Võtsin Issanda lapsed ja tegin neist automaadid mitte Issanda, vaid minu enda kuju järgi. Viimaks ma enam ei teeninud Issandat, vaid iseendale püstitatud ebajumalat. Elu lõpuks olin tegelikult tõelise evangeeliumi vaenlane, vähemalt praktikas, ehkki mu õpetused ja kirjutised näisid veatult piibellikuna."
"Kui see on tõsi, et te saite evangeeliumi vaenlaseks, kuidas on siis võimalik, et te siiski olete siin?" küsisin.
"Jumala armu läbi. Usaldasin risti omaenda päästmiseks, vaatamata sellele, et ma tegelikult hoidsin teisi sellest eemal, juhtides neid pigem minu kui Issanda juurde. Issand jääb meile ustavaks ka siis, kui meie ei ole Talle ustavad. Ka see oli arm, et Issand võttis mu maa pealt ära kavatsetust varem, nii et need, kes minu all olid, võisid leida Teda ja tulla Tema tunnetusele."
Mõte, et see kõik võis olla tõsi, vapustas mind hingepõhjani. Ajalugu annab meile sellest mehest sootuks erineva pildi. Lugedes mu südame mõtteid jätkas ta:
"Jumala ajalooraamatud erinevad nendest, mis maa peal on. Sa oled saanud heita sellele pilgu, aga sa ei mõista veel kui erinevad nad on. Maine ajalugu on mööduv, aga raamatud, mida siin peetakse, jäävad igavesti. Kui sa võid rõõmu tunda sellest, mis taevas on kirja pandud sinu elust, siis oled sa tõesti õnnis. Inimesed näevad nagu peeglis tuhmi kujutist, seepärast on ka nende ajaloopilt alati udune, sageli lausa vale. Väga vähestel, ka väga vähestel kristlastel on tõelist eritlemisannet. Ilma selle andeta pole võimalik õigesti ära tunda tõde ei mineviku ega kaasaja tegelastes. Isegi seda annet omades on see raske. Kuni sa pole olnud siin ja täielikult paljastatud, otsustad sa teiste üle moonutatud eelarvamuste, kas positiivsete või negatiivsete põhjal. Seepärast meid hoiatatakse mitte mõista kohut enneaegu. Kuni me pole olnud siin, ei suuda me tõeliselt tunnetada, mis on teiste südames ja kas nende teod on head või kurjad. Ka halvimatel inimestel on olnud häid motiive ja parimatel halbu. Ainult siin on võimalik kohut mõista inimeste üle niihästi tegude kui motiivide alusel."
"Kui ma naasen maa peale, kas ma siis suudan õigesti otsustada ajaloo üle, kuna olen olnud siin?"
"Sa oled siin, kuna sa palusid, et Issand sinu üle rangelt kohut mõistaks ja halastuseta sind korrigeeriks, et võiksid Teda täiuslikumalt teenida. See oli üks targimaid palveid, mida sa iial oled palunud. Tark mõistab enda üle kohut, et tema üle kohut ei mõistetaks. Veel targem palub kohtunikuks Issandat, sest ta saab aru, et ta ise ei suuda enda üle küllalt hästi kohut mõista. Olnud siin, sa lahkud suurema tarkuse ja eritlusvõimega, kuid maa peal sa näed alati, vähemalt mingil määral, nagu peeglis tuhmi kujutist. Sinu kogemus siin aitab sul inimesi paremini tunnetada, aga alles siis, kui oled täielikult siin, tunnetad sa neid täielikult. Kui lahkud siit, tajud sa teravamini seda, kui vähe sa inimesi tunned, mitte seda, kui hästi sa neid tunned. Sama kehtib ka inimajaloo kohta. Mul on lubatud sinuga rääkida, sest ma olen mingil määral juhendanud sind oma kirjutiste kaudu, ja teada tõde minust aitab sind suuresti edasi," lõpetas suur reformaator.
Siis astus esile üks naine, keda ma ei tundnud. Tema ilu ja armsus tegi lausa hingetuks, kuid see polnud mingil määral lihalik ega ahvatlev. Ta oli otsekui väärikus ja õilsus ise.
"Ma olin maa peal tema naine," alustas ta. "Enamus sellest, mis sa temast tead, pärineb tegelikult minult. Seepärast tahaksin midagi öelda mitte tema, vaid meie kohta. On võimalik reformida kirikut reformimata oma hinge. Sa võid dikteerida ajaloo kulgu, kuid siiski mitte teha Isa tahet või austada Tema Poega. Kui pühendad end inimajaloo mõjutamisele, võid seda küll teha, kuid see on mööduv saavutus, mis haihtub nagu suits."
"Kuid teie abikaasa töö, või teie töö, on suuresti mõjutanud iga järgnevat generatsiooni heas suunas. Raske on kujutleda, kui pime oleks ilma temata," protestisin mina.
"Tõsi. Kuid sa võid võita kogu maailma ja siiski kaotada oma hinge. Ainult siis, kui hoiad oma hinge puhtana, suudad mõjutada maailma tõeliselt kestvate, igaveste jumalike eesmärkide suunas. Mu abikaasa kaotas oma hinge mulle, ja ta võitis selle tagasi alles elu lõpus, siis kui mind maa pealt ära võeti. Enamuse sellest, mis ta tegi, tegi ta rohkem minu pärast kui Issanda pärast. Ma avaldasin talle survet ja koguni andsin talle suure osa sellest, mida ta õpetas. Kasutasin teda omaenda ego pikendusena, sest naisena oli mul tollal võimatu tõusta vaimulikuks juhiks. Ma võtsin ta elu üle, nii et sain elada enda elu tema kaudu. Varsti suutsin ta panna tegema mida tahes, tõendamaks oma ustavust mulle."
"Te kindlasti armastasite teda väga," ütlesin ma mehele.
"Ei. Ma ei armastanud teda üldse. Ja ka tema ei armastanud mind. Me isegi ei sallinud teineteist, välja arvatud mõned esimesed abieluaastad. Kuid me vajasime teineteist ja nii me leidsime võimaluse koostööks. Mida enam me sel teel edu saavutasime, seda õnnetumaks me muutusime ja seda enam pettust vajasime, et lollitada neid, kes meid järgisid. Elu lõpuks olime tühjad ja armetud. Mida rohkem mõju sa saavutad enese-edutamise teel, seda enam pead pingutama oma mõju säilitamiseks, ja seda pimedamaks ja julmemaks su elu muutub. Kuningad kartsid meid, kuid meie kartsime kõiki, kuningatest kuni talumeesteni. Me ei suutnud usaldada kedagi, kuna elasime sellises pettuses, et ei usaldanud teineteistki. Jutlustasime armastusest ja usaldusest, sest tahtsime panna igaüht armastama ja usaldama meid, ent samal ajal mõlemad salaja kartsime ja põlgasime iseennast. Kui kuulutad suurimaid tõdesid, kuid ei ela nende järgi, oled vaid suurim silmakirjatseja."
Nende sõnad tabasid mind nagu haamrilöögid. Nägin, et minu elu oli liikumas samas suunas. Kui palju ma tegin, edendamaks pigem iseennast kui Kristust! Kui palju ma tegin, tõendamaks oma väärtust teistele, eriti neile, kes mind hästi ei sallinud või minuga mingil kombel võistlesid! Kui palju mu elus oli rajatud mu tõelist mina varjava fassaadi ehitamisele! Ent siin polnud võimalik end peita. Kogu see suur pilv tunnistajaid teadis, kes ma tegelikult olen oma kujutletud motiivide loori taga.
Vaatlesin seda paari. Nad olid nüüd nii puhtsüdamlikud ja nii tõeliselt õilsad, et tundus võimatu nende motiivides kahelda. Meelsasti esitasid nad minu heaks oma kõige salajasemaid patte ja olid siiralt rõõmsad seda tehes.
"Võib-olla oli mul vale arusaamine teist teie ajaloolise rolli ja teie kirjutiste tõttu, kuid seda enam austan ma teid nüüd. Palvetan, et võiksin siit lahkudes kaasa viia sellise terviklikkuse ja vabaduse, nagu teil on praegu. Olen väsinud püüdlemast elada omaenda poolt kujundatud näilisuse vääriliselt. Igatsen nii väga sellist vabadust," kurtsin ma, püüdes meeleheitlikult meelde jätta kõiki selle kohtumise üksikasju. Kuulus reformaator andis oma viimase manitsuse:
"Ära kunagi püüa õpetada teistele, mida sa ei tee ise. Reformatsioon ei ole õpetus. Tõeline reformatsioon tuleneb ühendusest Päästjaga. Kui kannad Kristuse iket ja koormaid, mida Tema sulle annab, siis on Ta sinuga ja kannab neid sinu eest. Võid teha Tema tööd ainult siis, kui teed seda koos Temaga, mitte Tema jaoks. Ainult Vaim võib sünnitada seda, mis on vaim. Kui oled ikkes koos Temaga, siis ei tee sa midagi poliitilistel või ajaloolistel kaalutlustel. Kõik, mida teed poliitilise surve või võimaluse ajel, viib ummikusse sinu tõelise teenimistöö. Kõik, mis on tehtud püüdest teha ajalugu, parimal juhul hukutab su ajaloolised saavutused, ja sa võid kaotada ka igaviku. Kui sa ei ela selliselt, nagu sa jutlustad teistele, siis muutud kõlbmatuks Jumala kõrgemale kutsumusele, nii nagu juhtus meiega. Tahan öelda sulle, mis hoiab sind eluteel: armastada Päästjat ja otsida ainult Tema au. Kõik, mida sa teed enese ülendamiseks, toob ühel päeval sulle kõige hirmsama alanduse. Kõik, mida sa teed tõelisest armastusest Päästja vastu, et austada Tema nime, laiendab tema igavese kuningriigi piire, ja viimselt toob ka kõrgema koha sulle endale. Ela sellele, mis on kirja pandud siin! Ära hooli sellest, mis on kirja pandud maa peal!"
Kui nad eemaldusid, valdas mind taas patutunnetus. See tulvas mu peale nagu kask. Olin inimesi ära kasutanud isiklikel eesmärkidel, olin koguni tarvitanud Jeesuse aulist nime oma isiklike ambitsioonide toetamiseks või oma maine tõstmiseks. Siin, kus ma võisin vaadelda Selle väge ja au, Keda ma nõnda olin ära kasutanud, muutus mu teguviis mulle talumatult vastikuks. Langesin silmili suurimas meeleheites, mida olin eales tundnud. Need inimesed ja sündmused möödusid mu silme eest üksteise järel. See näis kestvat terve igaviku. Siis tundsin, et keegi naine tõstab mu jälle jalule. Mind haaras tema puhtus, eriti nüüd, kui tundsin end nii halva ja rikutuna. Mul tekkis vastupandamatu soov kummardada teda, sest ta oli nii puhas.
"Pöördu Poja poole!" ütles ta rõhutatult. "Sinu soov kummardada mind või kedagi teist sel ajal, on ainult püüd pöörata tähelepanu kõrvale iseendalt, ja õigustada ennast, teenides kedagi, kes ei ole sa ise. Ma olen nüüd puhas, sest ma pöördusin Tema poole. Sul on vaja näha su oma hinge rikutust, kuid mitte peatuda kauaks iseenese juures ega otsida eneseõigustust surnud tegudes, vaid pöörduda Tema poole."
See oli öeldud nii ehtsa armastuse ja osavõtuga, et sellest oli võimatu haavuda või pahanduda. Kui ta nägi, et mõistsin, jätkas ta:
"Puhtust, mida sa nägid minus, nägi esimesena mu abikaasa, kui olin veel noor. Mu motiivid olid tollal suhteliselt puhtad, kuid ma rikkusin tema armastuse ja omaenda puhtuse, lastes tal austada mind vääriti. Pole võimalik puhtaks saada, austades kedagi, kes on sinust puhtam, vaid ainult minnes edasi, leidmaks enda jaoks Seda, Kes on nad teinud puhtaks, ja Kelles ainsana ei ole mingit pattu. Mida enam inimesed meid kiitsid ja mida enam me nende kiitust vastu võtsime, seda kaugemale eemaldusime eluteest. Hakkasime elama selleks, et meid kiidetaks ja et saaksime oma võimu alla ka need, kes meid ei kiida. See oli meie langus ja paljude teiste langus, kes praegu on siin madalaimas paigas, aga olid kutsutud kõrgeimale."
Tahtsin kuidagi pikendada meie vestlust ja esitasin küsimuse, mis mulle lihtsalt pähe tuli: "Kas teil ja teie abikaasal on raske olla siin koos?"
"Ei põrmugi. Kõik maapealsed suhted jätkuvad siin, kohtumõistmise läbi puhastatud kujul. Mida enam on sulle andestatud, seda enam sa armastad. Muidugi, Issand on andestanud meile enam kui keegi muu, ja me kõik siin armastame Teda enam kui kedagi muud. Olles andestanud üksteisele, me armastame üksteist enam. Meie suhted jätkuvad nüüd sügavamal ja rikkamail kujul, sest me oleme pääste kaaspärijad. Nii sügavale kui ulatusid haavad, nõnda kaugele tungis ka armastus, kui meid parandati. Oleksime võinud kogeda seda ka maa peal, kuid me ei õppinud ära andestamist. Kui oleksime andestamise ära õppinud, siis võistlusvaim, mis tungis meie suhetesse ja kallutas meie elutee kõrvale, ei oleks saanud meis juurduda. Kui armastad tõeliselt, siis andestad kergesti. Mida raskem on sul andestada, seda kaugemal oled tõelisest armastusest. Andestamine on loomulik, kui tahad jääda eluteele. Ilma selleta võivad paljud mõjurid tõugata sind sinule määratud kursilt.
Samal ajal mõistsin, et see naine, kes oli mind seadnud sellisesse piinarikkasse vastastusse mu rikutusega, oli kõige kütkestavam isik, keda ma mäletasin olevat kohanud. See ei olnud romantiline ligitõmbavus, kuid ma lihtsalt ei tahtnud temast lahkuda. Tajudes mu mõtteid, taganes ta sammu, näidates, nagu tahaks ta minna, ent ohverdas mulle veel viimase pilgu.
"Puhas tõde, välja öelduna puhtas armastuses, on alati ligitõmbav. Valu, mida siin tundsid, jääb sulle meelde, ja see aitab sind läbi su ülejäänud elu. Valu on hea, see näitab Sulle, kus on sinu probleem. Ära püüa oma valu vaigistada, enne kui oma probleemi leiad ja lahendad! Jumala tõde teeb sageli valu, kui ta valgustab meie probleemi, kuid Tema tõde näitab alati vabanemise ja tõelise elu teed. Kui seda tead, võid alati rõõmutseda oma katsumustes. Need on sulle lubatud, et hoida sind eluteel.
Selles, et tunned minu suhtes külgetõmmet, ei ole midagi ebakohast. See on algne külgetõmme mees- ja naissoo vahel, mis tõelisel kujul on alati puhas. Kui puhas tõde esineb koos puhta armastusega, siis saavad inimesed olla sellised, milliseks nad on loodud olema, ilma et ebakindlustunne kehutaks neid valitsema. Naised saavad olla sellised, milliseks nad on loodud, sest hirmu asemele on tulnud armastus. Armastus ei kipu kunagi juhtima ja valitsema, nagu seda teeb ebakindlustunne, sest armastus ajab minema igasugu kartuse. Samas kohas, kus suhted võivad olla kõige enam rikutud, võivad nad olla ka kõige täiuslikumad. Kui Tõe Vaim on uuendanud su meele, siis ei näe sa suhteid teistega enam saamisvõimalustena, vaid võimalustena anda. Andmine on suurim täitumus, mida eales võime tunda. See on eelmaitse taevast, kus anname Issandale puhast austust sellises vaimustuses, mille kõrval ka kõige imelisem maine suhe on vaid põgus pilguheit sellele. Mida meie siin ülistades kogeme, seda ei suuda taluda teie väike, nõder, kirgastamata keha. Tõeline Jumala ülistamine puhastab hinge tõeliste suhete kirkuseks. Seepärast ei pruugi sa otsida suhteid, vaid tõelist ülistust. Alles siis saavad suhted selliseks, nagu nad olid mõeldud. Tõeline armastus ei otsi kunagi ülemvõimu, vaid madalaimat teenimiskohta. Kui mina ja mu mees oleksime oma abielus sellest juhindunud, siis me istuksime praegu Kuninga kõrval, ja seda suurt saali täidaks palju rohkem hingi."
Öelnud seda, kadus ta kirgastatud pühade ridadesse. Vaatasin taas trooni poole ja nägin hämmastusega, et sealt kirkuv auhiilgus oli muutunud veel palju, palju kaunimaks. Üks lähedalseisja selgitas:
"Iga kohtumisega nihutatakse katet, nõnda et sa näed Teda selgemini. Meid ei muuda lihtsalt Tema aupaistuse nägemine, vaid selle nägemine "katmata palgega". Igaüks, kes tuleb Jumala tõelise kohtu ette, sammub läbi sellise vahekäigu, et kohtuda nendega, kes aitavad tal eemaldada katted, mida ta veel kannab ja mis moonutavad ta nägemust Issandast."
Tundsin, et olen omandanud juba rohkem arusaamist kui mulle oleks andnud aastatepikkune õppimine maa peal. Kogu mu maapealne otsimine ja uurimine oli mind edasi viinud ainult tigusammul. Kas oleks mitu elupikkust võinud mind valmistada selleks kohtuks? Mu elu oli mind juba kõlbmatuks tunnistanud enam kui kõiki neid, keda olin kohanud; nemad siin olid selle vaid paljastanud.
Siis tuli veel üks mees ridadest esile. Ta oli olnud mu kaasaegne ja ma ei teadnudki, et ta on surnud. Ma polnud temaga maa peal kunagi kohtunud, kuid teadsin, et tal oli suur vaimulik teenimistöö, mida ma väga austasin. Nende läbi, keda tema oli välja õpetanud, olid tuhanded juhitud päästmisele ja oli rajatud palju suuri kogudusi. Ta küsis, kas ta võiks mind korraks kaisutada, ja ma nõustusin pisut kohmetunult. Kui ta mind embas, tundsin temast lähtuvat sellist armastust, et sügaval minus olev suur valu lakkas mulle haiget tegemast. Olin selle valuga juba niivõrd harjunud, et ma ei märganudki seda, enne kui see lakkas. Kui ta mu lahti laskis, ütlesin talle, et tema sülelus oli mind millestki tervendanud. Ta rõõmustus südame põhjani. Siis hakkas ta jutustama, miks ta asub taeva madalaimal astmel.
"Elu lõpu poole läksin nõnda ülbeks, et ei suutnud kujutledagi, et Issand võiks midagi tähelepanuväärset teha muidu kui minu läbi. Hakkasin kätt panema Issanda võitute külge ja tegema kahju Tema prohvetitele. Olin isekalt uhke, kui Issand kasutas mõnda minu õpilast, ja muutusin kadedaks, kui Issand tegutses kellegi läbi väljaspool minu teenimistööd. Otsisin siis midagi väära nende juures, et seda rünnata. Ma ei teadnud, et iga kord, kui seda tegin, laskusin aina madalamatele astmetele."
"Ma pole kunagi teadnud, et te oleksite midagi niisugust teinud," ütlesin üllatunult.
"Ma õhutasin oma alluvaid teisi uurima ja tegema minu musta tööd. Lasksin neil läbi käia maa, et leida ja välja tuua teiste elus mõnda eksimust või pattu. Ma sain halvimaks asjaks, milleks inimene maa peal võib saada: komistuskiviks, mis tekitas teisi komistuskive. Me külvasime kartust ja lahutust kogudustesse - ja kõike seda tõe kaitsmise nimel. Oma eneseõigustuses olin ma liikumas hukatuse poole. Issand oma suures halastuses laskis mind lüüa haigusega, mis viis aeglasele ja alandavale surmale. Vahetult enne surma tuli mulle aru pähe ja ma parandasin meelt. Olen nii tänulik, et võin üldse siin olla. Võin olla siin Tema omadest kõige viimane, kuid see on ikkagi palju enam kui ma olen pälvinud. Ma ei saa lahkuda siit ruumist, kuni mul pole olnud võimalust vabandust paluda nendelt, kelledele olen kahju teinud."
"Kuid te ei ole kunagi mulle kahju teinud," ütlesin mina. "Oh, olen küll," vastas ta. "Paljud rünnakud sinu vastu olid nende töö, keda mina õhutasin ja julgustasin teisi ründama. Kuigi ma ise võib-olla neis rünnakuis ei osalenud, peab Issand mind vastutavaks nende eest."
"Mõistan. Ja annan kõik andeks."
Mulle hakkas meenuma, kuidas ma olin sedasama teinud, kuigi väiksemas mõõdus. Olin lubanud teatud koguduse rahulolematutel liikmetel levitada oma mürki selle koguduse kohta, ilma et oleksin neid keelanud. Lastes neil seda takistamata teha, ma tegelikult julgustasin neid jätkama. Arvasin, et see on õigustatud tolle koguduse vigade tõttu. Seejärel meenus mulle, kuidas olin ka ise mitmeid nende lugusid edasi rääkinud, õigustades seda ettekäändega, et nende eest on vaja palvetada. Siis hakkas tõusma mu südames suur tulv samalaadseid juhtumeid. Taas uputas mind mu oma hinge kurjus ja pimedus.
"Ka mina olen olnud komistuskivi," nutsin ma langedes jälle põlvili. Tundsin, et olen ära teeninud surma, olen ära teeninud kõige koledama põrgu. Ma polnud kunagi näinud sellist hoolimatust ja toorust, nagu ma nüüd nägin iseenese hinges.
"Ja me lohutasime end alati arvamusega, et rünnates Tema lapsi, me teeme Jumalale heameelt," kostis tolle mehe mõistev hääl. "On hea, et näed seda siin, sest sa saad minna tagasi. Palun, hoiata mu jüngreid neid ähvardava kohtuotsuse eest, kui nad ei paranda meelt! Paljud neist on kutsutud olema siin kuningad, aga kui nad ei paranda meelt, siis tabab neid kõige valjem, komistuskividele määratud kohus. Mind alandav haigus oli Jumala arm. Kui seisin aujärje ees, siis palusin samasugust armu ka oma jüngritele. Mul pole enam võimalik minna nende juurde, kuid Issand lubas mulle selle hetke koos sinuga. Palun andesta ja vabanda neid, kes on kallale kippunud sinule. Nad ei saa tõepoolest aru, et teevad süüdistaja tööd. Ma tänan, et andestasid mulle, palun, andesta ka neile! Sinu meelevallas on kas patte kinni pidada või katta need kinni armastusega. Ma anun sind: armasta neid, kes on praegu su vaenlased! "
Suutsin teda vaevalt kuulda, kuna olin niivõrd rõhutud iseenda patust. See mees oli nii kirgas ja puhas ning ilmselt omas nüüd maa peal tundmata väge. Ja siiski anus ta mind suurima alandlikkusega, mida olin kunagi näinud. Tundsin temast hoovavat sellist armastust, et ma ei suutnud kujutleda, kuidas võiksin keelduda. Ent isegi ilma tema armastuse mõjuta tundsin ennast suurema süüdlasena kui ükski minu ründajatest võinuks olla.
"Kindlasti olen ma ära teeninud kõik, mis nad mulle on teinud, ja enamgi veel," vastasin mina.
"See on tõsi, kuid see ei ole siin peaasi," jätkas ta. "Iga inimene maa peal on ära teeninud teise surma, kuid meie Päästja tõi meile armu ja tõe. Kui tahame teha Tema tööd, siis peame tegema kõike armus ja tões. Tõde ilma armuta on see, mida toob vaenlane, kui ta tuleb "valguse ingli" kujul."
"Kui mind sellest vabastatakse, siis ma võib-olla suudan neid aidata," vastasin mina, "kuid eks teiegi pea tunnistama, et mina olen palju halvem kui nemad tõenäoselt võiksid olla."
"Tean, et see, mis praegu su teadvust läbis, oli valus," vastas ta, tehes seda südame põhjast tuleva armastuse ja armuga. Teadsin, et nüüdsest on ta minu suhtes sama osavõtlik, nagu ta oli olnud omaenda jüngrite suhtes.
"Siin on tõesti taevas!" pahvatasin ma. "Siin on tõesti valgus ja tõde! Kuidas oleme meie, kes elame sellises pimeduses, võinud muutuda nii uhkeks, et arvasime end midagi teadvat Jumalast? Issand!" hüüdsin ma aujärje poole, "palun luba mul minna ja viia seda valgust tagasi maa peale!"
Silmapilkselt näis kogu taevavägi muutuvat tähelepanelikuks, ja ma tundsin, et mina olen selle tähelepanu keskpunktis. Tundsin end nii tähtsusetuna üheainsagi ees nendest aulistest olenditest. Ja kui tajusin, et nad kõik vaatavad mind, siis tuli hirm mu üle nagu tõusulaine. Tundsin, et ei saa olla hirmsamat kohut kui see, mida mul tuli kogeda. Tundsin, et olen kogu seda paika täitva kirkuse ja tõe suurim vaenlane. Olin liiga rikutud, ma ei suudaks iial õigesti edasi anda seda kirkust ja tõde. Polnud võimalik, et mina oma rikutuses võiksin vahendada selle aulise paiga ja Issanda läheduse reaalsust. Olin kindel, et saatangi ei ole kaugemale ära langenud armust kui mina. Mõtlesin, et see ongi põrgu. Ei saa olla suuremat piina, kui olla nii kuri kui mina ja samal ajal teada, et on olemas selline kirkus. Lahutatus sellest oleks piin, millest hullemat ma poleks suutnud kujutledagi. Pole ime, et kurjad vaimud on nii pööraselt vihased.
Just siis, kui tundsin, et minu koht on kõige sügavam põrgu, ma lihtsalt karjusin: "JEESUS!" Otsekohe tuli mu üle rahu. Teadsin, et pean jälle hakkama liikuma auhiilguse allika poole, ja kummalisel kombel söandasin ma seda teha. Jätkasin astumist, kuni nägin meest, keda olin pidanud üheks kõigi aegade suurimaks kirjanikuks. Olin pidanud tema pilku tõe sügavusse tõenäoselt suurimaks, mida olin kohanud oma õpingute vältel.
"Ma olen nõnda igatsenud seda kohtumist!" hüüatasin ma. "Mina samuti," vastas ta ehtsa siirusega.
"Mulle näis alati, et ma tunnen teid, ja teie kirjutistest näis, nagu tunneksite teiegi kuidagiviisi mind. Arvan, et võlgnen teile rohkem kui kellele tahes, kes ei kuulu Pühakirja kaanonisse," jätkasin mina.
"Sa oled väga armuline," vastas tema, "kuid kahjuks pole ma su paremat arvamust ära teeninud. Olin pealiskaudne inimene, ja mu kirjutised on pealiskaudsed, neis on rohkem ilmalikku tarkust kui jumalikku tõde!"
"Sellest ajast kui olen olnud siin ja õppinud kõike seda, mida olen õppinud, tean, et see peab olema tõsi, kuid siiski arvan, et need on parimate hulgast, mis meil maa peal on."
"Sul on õigus," sõnas kuulus kirjanik siiralt. "See on nii kurb. Kõik, kes siin on, ka need, kes istuvad Kuningale kõige lähemal, elaksid oma elu teisiti, kui nad saaksid seda uuesti elada, kuid arvan, et mina elaksin veelgi erinevamalt kui enamik teisi. Mind austasid kuningad, kuid ma jäin häbisse kuningate Kuninga ees. Tarvitasin mulle antud suuri andeid ja mõistmisvõimet tõmbamaks inimesi pigem enda ja oma tarkuse juurde kui Issanda juurde. Muuseas, ma tundsin Teda ainult kõrvakuulmise järgi ja mõjutasin teisi samamoodi tundma. Tegin nad minust sõltuvaks või koguni minu sarnaseks. Juhtisin neid rohkem mõistuslike järelduste kui Püha Vaimu juurde, Keda ma vaevalt tundsin. Ma ei suunanud inimesi Jeesuse juurde, vaid minu enda ja minutaoliste juurde, kes vaid arvasid, et tunnevad Teda. Kui nägin Teda siin, siis oleksin tahtnud tampida oma kirjutised pihuks ja põrmuks, nagu Mooses tegi kuldvasikaga. Mu mõistus oli mu ebajumal, ja ma soovisin, et kõik kummardaksid seda koos minuga. Sinu austus minu vastu ei rõõmusta mind enam. Kui oleksin kulutanud sama palju aega Issanda tundmise otsimiseks, kui kulutasin otsimaks teadmisi Tema kohta, et avaldada nende teadmistega teistele mõju, siis paljud, kes on praegu selles madalaimas seltskonnas, istuksid neile määratud aujärjel, ja palju rohkem rahvast täidaks seda ruumi.”
"Olles viibinud siin ruumis, tean, et teie hinnang oma tööle on tõde, ent kas te siiski pole olnud pisut liiga karm enda vastu?" küsisin mina. "Teie teosed toitsid mind vaimulikult hulga aastaid, ja ma tean, et ka paljusid teisi."
"Ma ei ole olnud endaga liiga karm. Kõik, mida olen öelnud, on tõsi, nii nagu seda kinnitasin aujärje ees seistes. Kirjutasin palju, kuid mulle oli antud rohkem andeid kui enamikule siin, aga ma matsin need oma vaimuliku uhkuse ja auahnuse alla. Nii nagu Aadama puhul, kes oleks saanud juhtida kogu inimkonna palju aulisemasse tulevikku, kuid oma languse läbi juhtis miljardeid hingi õudseimatesse tragöödiatesse, toob suurem meelevald kaasa suurema vastutuse. Mida suurem meelevald sulle on antud, seda suurem on su potentsiaal nii heaks kui kurjaks. Need, kes valitsevad koos Issandaga ajastute ajastuteni, evivad kõige sügavamat vastutustunnet. Ükski inimene ei seisa üksi, ja iga inimlik võit või kaotus kajastub kaugemal kui suudame tajuda, koguni tulevaste sugupõlvedeni välja. Mõned tuhanded, keda ma oleksin võinud juhtida õigesti, oleksid siia kaasa toonud miljoneid. Keegi, kes on ära tundnud meelevalla tõelise loomuse, ei otsi seda, vaid ainult võtavad selle vastu, kui nad tunnevad end ikkes olevat koos Issandaga, Kes ainsana võib meelevalda kanda ilma komistamata. Ära kunagi taotle iseenese mõju, vaid otsi Issandat ja ole valmis võtma Tema iket! Minu mõju ei toitnud su südant, vaid pigem sinu uhkust teadmiste üle."
"Kust ma tean, et mina ei tee sedasama?" küsisin ma, meelde tuletades mu oma kirjutisi.
"Püüa hoolega osutuda vastuvõetavaks Jumalale, mitte inimestele!" vastas ta, astudes tagasi ridadesse. Enne kui ta kadus, pöördus ta veel kord minu poole ja põgusa naeratusega andis oma viimase nõu: "Ja ära järgi mind!"
Selles esimeses inimhulgas nägin palju Jumala inimesi nii kaasajast kui ajaloost. Peatusin ja kõnelesin veel paljudega. Olin järjest hämmingus, et nõnda paljud, keda oleksin oodanud olevat kõrgeimas seisundis, viibisid kuningriigi alamais ridades. Paljud jagasid ühte ja sama põhilist lugu - nad kõik olid pärast oma suuri võite langenud uhkuse surmapattu või olid läinud kadedaks, kui keegi oli saanud samaväärse võidmise, nagu nemad. Teised olid elu lõpu poole langenud lihahimudesse, argusse või kibestusse, ja nad olid võetud ära enne igavese hukatuse piirjoone ületamist. Nad kõik hoiatasid mind ühes ja samas asjas: mida kõrgemal vaimuliku meelevalla tasemel sa elad, seda kaugemale võid ära langeda, kui minetad armastuse ja alandlikkuse.
Liikudes edasi kohtujärje poole jõudsin kuningriigi kõrgematel auastmetel olijate kohale. Pärast seda, kui veel paljud mu katted olid eemaldatud nende läbi, kes olid komistanud samadele probleemidele nagu minagi, hakkasin kohtama neid, kes olid võitnud. Kohtasin abielupaare, kes olid teeninud üksteist ja Issandat ustavalt kuni lõpuni. Nende kirkus siin oli ärarääkimatu, ja nende võit julgustas mind, et on võimalik jääda püsima eluteel ja teenida Issandat ustavalt. Need, kes olid komistanud, olid komistanud mitut moodi. Need, kes olid võitnud, olid võitnud kõik ühtemoodi: nad ei kaldunud kõrvale oma pühendumisest esimesele ja suurimale käsusõnale - armastada Issandat. Sel viisil oli kogu nende teenimistöö tehtud Temale, mitte inimestele, ka mitte vaimulikele inimestele. Need olid need, kes olid austanud Talle ja järginud Teda, kuhu Ta iial läheb.
Kui ma nõnda aujärjele lähenedes poolt maadki polnud läbinud, siis see, mis esimestes ridades oli ilmnenud kirjeldamatu kirkusena, paistis välise pimedusena võrreldes nende ridade kirkusega, milledest nüüd möödusin. Suurim maapealne ilu ei vääriks pisimatki kohta taevas. Ja mulle öeldi, et see ruum on vaid sõnulkirjeldamatute valdkondade lävekünnis.
Mu kulg aujärje suunas võis olla kestnud päevi, kuid või isegi aastaid. Seal paigas puudus igasugune ajamõõt. Mul oli üsna ebamugav, et nad kõik osutasid mulle suurt austust - mitte sellepärast, kes ma olin või mida ma olin teinud, vaid lihtsalt sellepärast, et olin viimsete päevade võitleja.
Selle viimse võitluse kaudu ilmub Jumala au niisugusel viisil, et see saab tunnistajaks igale väele ja meelevallale, loodud või loodavale, kogu igavikuks. Selle lahingu vältel ilmutatakse risti au, ja Jumala tarkust tunnetatakse erilisel viisil. Olla selles lahingus, tähendab omada ühte suurimat, aulisemat eesõigust, mida inimkonna liikmeile on iial antud.
Kui jõudsin Kristuse kohtujärje juurde, nägin, et kõrgeimal auastmel olijad istusid samuti aujärgedel, mis kõik olid osa Tema aujärjest. Vähim nendest aujärgedest oli palju kordi kirkam kui mistahes maine aujärg. Mõned istujaist olid maa peal valitsejad linnade üle, kes varsti oma kohtadele pidid asuma. Teised olid valitsejad taevaste asjade üle, ja veel teised füüsilise loodu üle, nagu tähesüsteemid ja galaktikad. Kummatigi oli ilmne, et neid, kellele oli antud meelevald linnade üle, austati rohkem kui noid, kellele oli antud meelevald galaktikate üle. Üheainsa lapsukese väärtus oli suurem kui galaktikal, sest Püha Vaim elab inimeses ja Issand on just inimese valinud oma igaveseks eluasemeks. Issanda auhiilguse palge ees tundus kogu Maa tähtsusetuna nagu tolmukübe, ja siiski nii väga hinnalisena, et kogu taevaväe tähelepanu koondus sellele.
Nüüd, seistes aujärje ees, tundsin ennast veel palju pisemana kui tolmukübe. Vaatamata sellele tajusin Püha Vaimu enese peal suuremal määral kui iganes enne. Üksnes Tema väe läbi olin võimeline seisma jalul. Alles siin mõistsin tõeliselt Tema toimet kui Trööstija toimet. Ta oli juhtinud mind kogu teekonna vältel, kuigi olin vaevalt Teda märganud.
Issand Ise oli ühteaegu palju leebem ja palju kohutavam kui olin iial kujutlenud. Nägin Temas Tarkust, Kes oli saatnud mind mäel, ja tundsin Temas paljude oma maapealsete sõprade sõbralikkust. Tundsin Temas ära Selle, Kes sageli oli teiste läbi minuga rääkinud, ja Keda ma kahjuks tihti olin hüljanud, kui Ta teiste näol oli minu juurde tulnud. Nägin ühteaegu Lõvi ja Talle, Karjast ja Peigmeest, kuid eelkõige nägin siin Teda kui Kohtunikku. Isegi Tema kartustäratavas läheduses oli Lohutaja nii võimsalt minuga, et mul oli hea. Ilmselt ei tahtnud Issand, et tunneksin end mingil kombel halvasti. Ta tahtis ainult, et tunnetaksin tõde. Inimsõnad ei suuda kirjeldada, kui hirmuäratav ja samas kui vabastav oli seista Issanda ees. Olin juba läbinud punkti, kus olin mures kohtuotsuse pärast, on see hea või halb; teadsin vaid, et see on õige ja et võin oma Kohtunikku usaldada.
Ühel hetkel Issand pööras pilgu aujärgedele, mis rõdudena ümbritsesid Teda. Paljud olid juba hõivatud pühade poolt, aga paljud olid veel tühjad. Issand ütles: "Need aujärjed on võitjate jaoks, kes on Mind ustavalt teeninud igas sugupõlves. Minu Isa ja Mina oleme valmistanud need enne maailma rajamist. Kas sa oled väärt istuma ühele neist?"
Mulle meenus, mida üks sõber oli kord ütelnud: "Kui kõiketeadev Jumal küsib sinult midagi, siis mitte sellepärast, et Ta vajab informatsiooni." Vaatasin aujärgi. Vaatasin neid, mis olid hõivatud. Tundsin ära mõned suured usukangelased, kuid enamik istujaid ei olnud kunagi maa peal eriti tuntud. Paljud, teadsin, olid olnud misjonärid, kellede elu oli jäänud täiesti tundmatuks. Nad polnud kunagi hoolinud sellest, et neid maa peal meeles peetaks, nad soovisid vaid, et Issand neid meeles peaks. Olin pisut üllatunud, nähes mõningaid rikkaid ning võimukandjaid, kes olid olnud ustavad sellega, mis neile oli antud. Siiski tundus, et ustavad palvetajad naised ja emad hõivasid rohkem aujärgi kui muu inimgrupp. Oli täiesti võimatu vastata "jah" Issanda küsimusele, kas arvan ennast väärt olevat istuma siin. Ma polnud väärt istuma kellegi seltskonnas siinolijaist. Mõistsin, et mulle oli antud võimalus joosta suurimale auhinnale taevas ja maa peal, ja ma olin läbi kukkunud. Olin meeleheitel, kuid veel oli üks lootus. Kuigi enamik mu elust oli nurja läinud, teadsin, et olen siin enne oma maapealse elu lõppu. Kui tunnistasin, et ma ei ole väärt, küsis Issand:
"Kas sa tahad seda istet?"
"Tahan kogu südamest!" vastasin.
Issand heitis pilgu rõdudele ja ütles: "Need tühjad istmed oleks võinud täis saada iga sugupõlve kestel. Olen kutsunud siia istuma igaühte, kes on appi hüüdnud Minu nime. Need kohad on veel saadaval. Nüüd on kätte jõudnud viimane võitlus, ja paljud viimased saavad esimesteks. Istmed saavad täis, enne kui see võitlus lõpeb. Neil, kes saavad siin istuda, on kaks tunnust, nad kannavad alandlikkuse mantlit ja nad on Minu sarnased. Sul on nüüd see mantel. Kui sa hoiad seda ega kaota seda ära võitluse kestel, siis oled sa ka siia tagasi jõudes Minu samane. Siis oled sa väärt istuma koos nendega, sest Mina olen su teinud väärivaks. Kõik meelevald ja vägi on antud Mulle ja Mina üksi valitsen seda. Sa saad võitjaks ning sulle usaldatakse Minu meelevald ainult siis, kui su elu on jõudnud täielikult Minusse. Aga nüüd pöördu ja vaata Mu majapidamist!"
Pöördusin ümber ja vaatasin tuldud suunas tagasi. Issanda aujärje eest võisin näha kogu ruumi. Auhiilgus, mida nägin, ei olnud võrreldav millegi maisega. Miljonid hinged täitsid ridu. Iga üksik ka kõige madalamal astmel oli kardetavam kui terve armee, ja omas, nagu tundsin, ka rohkem väge. Selle auhiilguse panoraami mõju ületas kaugelt mu vastuvõtuvõime. Sellegipoolest nägin, et täidetud oli vaid väga väike osa sellest ruumist.
Vaatasin tagasi Issandale ja nägin üllatusega Tema silmis pisaraid. Ta oli pühkinud ära kõigi siinviibijate pisarad, välja arvatud Enda omad. Kui üks pisar voolas Ta põsele, siis Ta võttis selle oma käega ja pakkus mulle.
"See on Minu karikas. Kas tahad juua seda koos Minuga?" Võimatu oli seda tagasi lükata. Kui Issand nõnda ainiti mind vaatas, hakkasin tundma Tema armastuse suurust. Kui vigane ma ka olin, Ta siiski armastas mind. Kui vähe ma ka olin seda ära teeninud, Ta tahtis, et ma oleksin Tema lähedal. Siis Ta ütles:
"Ma armastan kõiki neid sellise armastusega, mida te praegu ei suuda mõista. Ma armastan ka kõiki, kes olid ette nähtud olema siin, aga kes pole tulnud. Ma jätsin üheksakümmend üheksa, et minna otsima ühte kadunut. Ma olen tulnud kadunuid päästma. Kas tahad jagada Mu südant ja minna päästma kadunuid? Kas tahad aidata täita seda ruumi, neid aujärgi ja kõiki teisi istmeid siin saalis? Kas tahad minna otsima, et tuua rõõmu taevasse, Minule ja Minu Isale? See kohtupidamine toimub Minu Enda kodakonna pärast, ja Minu koda ei ole veel täis. Viimane lahing ei lõpe enne, kui Mu koda saab täis. Alles siis saabub aeg lunastada maa ja eemaldada kuri Mu loodust. Kui jood Minu karika, siis hakkad ka armastama kadunuid sellise armastusega, nagu Mina neid armastan. Siis võttis Ta karika, mis oli nii lihtne, et ma imestasin, et selline üldse leidub nõnda kirkas ruumis, ja asetas oma pisara sinna sisse. Siis ulatas ta selle mulle. Ma pole iial maitsnud midagi nii kibedat. Tundsin, et ma kuidagimoodi ei suuda ära juua seda kõike, isegi mitte suuremat osa. Kuid ma otsustasin juua nii palju kui suudan. Issand ootas kannatlikult, kuni ma viimaks puhkesin nutma nõnda, et tundsin otsekui oleksid pisarad tõeliste jõgedena voolanud minust. Nutsin kadunute pärast, kuid palju enam nutsin Issanda pärast.
Vaatasin Talle otsa meeleheites, et ma ei suuda vastu võtta rohkem Tema suurest valust. Siis hakkas mind täitma Tema rahu, segatuna Tema armastusega. Ma polnud kunagi tundnud midagi nii imekaunist. See oli elav vesi, mis voolab igavesse ellu. Siis tundsin, nagu tooks minus voolav vesi kaasa tule. Hakkasin tundma, et see tuli põletaks mu ära, kui ma ei hakkaks kuulutama Tema kuninglikku auhiilgust. Ma polnud kunagi tundnud sellist sundi jutlustada, ülistada Teda ja pühendada iga oma hingetõmme Tema evangeeliumile.
"Issand!" karjusin ma, unustades kõik ümberringi peale Tema. "Nüüd tean, et see kohtujärg on ühtlasi ka armu aujärg, ja ma palun Sinult nüüd armu teenida Sind! Üle kõige ma palun Sinult armu! Palun armu lõpetada oma teekäimine! Palun armu armastada Sind, nii et võiksin olla vaba petteusust ja minakesksusest, mis eksitavad mind mu elus! Ma pöördun Su poole, päästa mind minust endast ja mu südame kurjusest, ja lase sel armastusel, mida praegu tunnen, voolata pidevalt mu südamesse! Palun, anna mulle Sinu süda, Sinu armastus! Ma palun Püha Vaimu armu, et tunnistada Sinust, nagu Sa tõeliselt oled! Palun armu tunnistada kõigest, mida Sa oled valmistanud neile, kes Sinu juurde tulevad! Palun, et arm oleks mu peal, kui jutlustan selle kohtu tõelisusest! Palun armu jagada kõike neile, kes on kutsutud hõivama need tühjad aujärjed, anda neile edasi elu sõnad, mis hoiavad neid eluteel ja mis annavad neile usku teha seda, mida nad on kutsutud tegema! Issand, ma palun Sinult seda armu!"
Siis tõusis Issand püsti. Ja kõik, kes istusid aujärgedel, nii kaugele kui silm ulatus nägema, tõusid samuti püsti. Issanda silmis põles tuli, mida ma polnud varem näinud. "Sa oled palunud Minult armu. See on palve, millele Ma kunagi ei keeldu vastamast. Sa pöördud tagasi, ja Püha Vaim on sinuga. Siin sa oled maitsnud Mu heldust ja valjust. Kui tahad jääda eluteele, pead meeles pidama neid mõlemaid. Jumala tõeline armastus sisaldab ka Jumala kohtu. Sa pead tundma Mu heldust ja valjust, muidu langed pettusesse! See ongi arm, mis sulle siin on antud, et sa tunned neid mõlemaid. Kõnelused vendadega siin olid Minu arm. Pea neid meeles!"
Siis Ta suunas oma mõõga otsa mu südame, suu ja käte poole.
Kui Ta seda tegi, siis lähtus tuli ta mõõgast ja kõrvetas mind väga piinarikkalt. "Ka see on arm," ütles Issand. "Sa oled vaid üks paljudest, kes on valmistatud selleks tunniks. Jutlusta ja kirjuta kõigest, mida oled siin näinud! Ütle vendadele edasi, mida Ma sulle olen öelnud! Mine ja kutsu Mu väejuhid viimasesse võitlusse! Mine ja kaitse vaeseid ja rõhutuid, leski ja vaeslapsi! See on Mu väejuhtide ülesanne ja selles töös sa leiad neid. Mu lapsed on Mind väärt rohkem kui taevatähed. Toida Mu lambaid! Valva Mu pisukeste üle! Anna neile edasi Jumala sõna, et nad võiksid elada! Mine võitlusse! Mine ja ära tagane! Mine rutuga, sest Ma tulen ruttu! Kuuletu Mulle ja kiirenda Mu tuleku päeva saabumist!"
Siis tuli inglite väesalk ja saatis mind aurjärje juurest lahkumisel. Nende juht kõndis mu kõrval ja rääkis: "Nüüd, kus Ta on tõusnud, ei istu Ta enne, kui viimane võitlus on möödas. Ta oli seatud istuma selle ajani, mil Ta vaenlased on pandud Tema jalge alla. See aeg on nüüd tulnud. Inglite leegionid, mis on seisnud valmis Tema kannatuste ööst alates, on nüüd vallandatud maa peale. Põrgu väed on samuti lahti päästetud. See on aeg, mida kogu loodu on oodanud. Jumala suur saladus jõuab peatselt lõpule. Me võitleme nüüd lõpuni. Me võitleme koos sinu ja su vendadega."
