Heli Grauberg pani palverännu kogemused kaante vahele

Kuupäev: 
26.08.2021

Rändaja Heli Grauberg on pannud kaante vahele oma teekonna Tiibetisse püha Kailaši mäe juurde. Esimest korda käis ta mäel 2016. aastal. „Teadsin väga ammu, et ükskord lähen Tiibetisse püha Kailaši mäe juurde … ja ju see teadmine oligi mu vaimne ettevalmistus.

Minul läks nii, et füüsiliselt ette ei valmistanudki. Plaanid olid küll suured! Samas kerge jooga ja harjutuste kompleks „Viis tiibetlast“ on mu hommikuprogrammis nagunii sees,“ ütleb raamatu autor, kes elab Londonis ja enne koroonapiiranguid reisis Euroopas palju, sest suurlinnast oli võimalik otselende eri paikadesse väga soodsalt leida. „Armastan reisil olles fotografeerida kõike, mis ette jääb, ja ka oma reisimuljeid kirja panna.“

Lääne-Tiibetis asuv Kailaši mägi on väga raskesti ligipääsetav paik meie planeedil ja pühamaid palverännukohti kogu maailmas. Mägi on püramiidikujuline, selle iga tahk on suunatud eri ilmakaarde ning mäele ronimine on religioosse staatuse tõttu rangelt keelatud. Vanade uskumuste kohaselt võib sellise teekonna tippu võtta ette vaid pattudest täiesti prii inimene …

Heli on kaante vahele pannud kahe palverännu kogemused, eelloo, reisimuljed, külastatud kohtade kirjeldused ja ka sekeldused, mida elu talle ette veeretas.  „Vaatamata sellele, et olen seda Himaalaja kõrgmäestikus asuvat 52-kilomeetrist teed ümber Kailaši mäe tallanud juba kaks korda, tean, et kui kunagi avaneb taas võimalus, pakiksin kohe seljakoti. Miski tõmbab mind nagu magnetiga sinna universumi keskpaigaks nimetatud kohta. Püüdsin raamatusse võimalikult palju sisse tuua ka pildimaterjali, et anda edasi kõike seda, mida sõnad kirjeldada ei suuda.“

Kuidas tekkis idee minna Kailaši otsa?

Kailaši otsa ronimine on muidu rangelt keelatud mäe religioosse staatuse tõttu.

Hiinlased on isegi kahel korral väljastanud mäkke ronimise loa: kaheksakümnendatel legendaarsele Itaalia mägironijale Reinhold Messnerile, kes sellest ise siiski keeldus ja 2001. aastal hispaanlasele Martinez Novasile, kes peale suurt negatiivset kriitikat kogu maailmast heitis plaani kõrvale.

Ise tegin siis traditsioonilise 52-kilomeetrise palverännakuringi kora ehk parikrama ümber mäe päripäeva, kus kõrgeim koht sel teekonnal on 5630 meetrit merepinnast.

Matka kõrgeim punkt Dolma La Pass. Giid Umesh ja Heli, 2016

Umbes 16 aastat tagasi kuulsin puht juhuslikult selle püha mäe olemasolust ning teadsin kuskil sisemuses, et pean sinna kunagi minema. Panin siis Kailaši mäe pildi joogatoa altarile, lootes nii Tiibeti reisi ligi tõmmata. Möödusid aastad ja see soov täituski ...

Samuti lugesin hiljem ka Venemaa arsti ja teadlase Ernst Muldaševi inspireerivaid raamatuid, kus ta kõneles oma Himaalaja ekspeditsioonidest. Meditsiiniteaduste doktor tuli välja teooriaga, et Kailaši mägi on tegelikult muistsel ajal peent energiat vallanud inimeste poolt ehitatud püramiid, mis omakorda ümbritsetud väiksemate püramiididega. Peale tema raamatute lugemist tekkis veel suurem soov Kailaši mäe juurde minekuks.

Õhtupäike loojumaas Kailaši mäele, 2016

Mida sa oleks tahtnud enne teada, kui esimest korda teekonna ette võtsid?

Oleksin soovinud leida kogu reisiga seonduvat infot ühest kohast. Sattus kätte küll paar ingliskeelset Kailaši raamatut, mis olid jällegi vaid rohkem vaimsed, kui praktilised teejuhid.

Näiteks alles Tiibetis mäe avarustes avastasin, et ei märganud lisaks Nepali pistikule võtta kaasa ka Hiina pistikut, et hoida mobiil ja fotokas töös (sain pistiku toanaabritelt laenuks).

Esimesel korral ei taibanud kohe endale Nepali ja Hiina kohalikke mobiili kõnekaarte osta, mis oleks hoidnud kokku mu mobiiliarvet.

Kui juhuslikult on kotis dalai-laama foto, siis võidakse sellise hirmsa teo eest isegi terve sinu grupp Hiina piirilt tagasi saata (meil küll ei olnud fotot kotis!).

Hiina jüaanid oleksin pidanud kodus või Nepalis ära ostma, sest Hiinas on valuutavahetused vaid suuremates linnades (õnneks oli giididel meile valuutat müügiks).

Või näiteks, et naistel tuleks võtta kaasa rohkem pikemaid tuunikaid, sest tihti tuleb end tühjendada looduse rüpes, kus põõsad puuduvad või tehakse lihtsalt bussiga metsapeatusi täiesti lageda põllu ääres.

Muidugi oleks olnud hea teada, et Nepalist väljasõidu kuupäevad Kailaši mäe poole võivad olla pidevas muutumises.


Kohtumine tiibetlannaga, 2019

See ei olnud sul niisama matk. Mida palverännak sinu jaoks tähendab?

On ütlemine, et pühapaiga külastamine annab rändurile osa seal olevast väest.

Mõned ootavad aga suuri õnnistusi ehk Jumala väe edasikandumist neile pühadest paikadest. 

Ümber Kailaši mäe kõndinutel pidavat ärkama seesmine olemus ja toimuma hingeline puhastumine, ning ringi sooritamine ehk kora annab andeks kõik su eluajal tehtud patud ja parandab karmat. 12 ringi pidavat vabastama pattudest nii selles elus kui ka eelmistes ja 108 ringi läbimine annab võimaluse tõusta ümbersündide ahelast nirvaanasse. Mõned vaprad Tiibeti naised pidavat minema aga just oma viimastel rasedusekuudel palverännule, et tuua beebi ilmale võimalikult püha mäe läheduses.

Ise olen sattunud palverännaku paikadesse vahel teadlikult, vahel ka pooljuhuslikult. Olen käinud Varanasis, Haridwaris, Rishikeshis, Rudraprayagis, Taizé kloostris Prantsusmaal, budistide pühades palverännukohtades Nepalis Lumbinis, katoliiklaste mekas Portugalis Fátimas, Lõuna-Inglismaal Stonehenge´is.

Mida minu jaoks, see on väga lihtne ... Olenemata paiga ususuunast, olen lihtsalt iseendaga ning saadan head palved ja soovid teele, lootes nii saada natukenegi õnnistusi pühapaikadest ...


Palverännak ümber Kailaši mäe. Gauri kund, 2019

Mis oli emotsionaalselt kõige keerulisem sel teekonnal? Milliseid eneseületusi tuli sul teha?

Mind valdasid 2019. aasta reisil uskumatud unehäired – kaks ööd magamata, kolmas öö 3-4 tundi und ja siis jälle kaks ööd magamata ja taas öö, kus vaid 3-4 tundi und ... Ja see kõik algas juba Nepalis. Ning mu teine järjestikku magamata öö pidi sattuma just sellele kõige raskemale päevale, kus tuli ületada matka kõrgeim punkt – 5630 meetrit merepinnast asuv Dolma La Pass – ning teha sinna otsa veel kehvades ilmastikuoludes kolmanda päeva ring ehk kora (väidetava streigi tõttu Kailaši piirkonnas tuli teha n-ö kaks ühes).

Ma olin tol paduvihmasel varahommikul magamatusest suisa poolsegane ja jõuetu ning mõlgutasin vaikselt palverännu katkestamise mõtteid – kas ma tõesti olen võimeline pärast kaht magamata ööd sellist matka ette võtma? Kottpimedas, suures vihmasajus alustama oma teekonda ning tegema kahe päeva kora ühe jutiga? Polnud ju ka kindel, kas helikopterid pääseksid matka kõrgeimas punktis mulle lumes ligi, kui abi vajaksin. Meie 36 grupiliikmest otsustas tol varahommikul minna rajale vaid neli.

Kokku liidetud 2. ja 3. kora päev. Varahommik, 2019

Tol 14-tunnisel matkal läks kõik siiski väga hästi, kui nüüd välja jätta see, et kaotasin hiljem lirtsuvate märgade saabaste tõttu varbaküüne ja ilma kaitsekreemita nägu sai kõrgmäestiku päikese käest ikka väga kõvasti räsida.

Huvitav, kas kuskilt kõrgemalt poolt tehti mulle see palverännuretk sellise magamatuse tõttu nii raskeks, kui esimene palverännak 2016. aastal oli nagu lillepidu?

Miks mägi sind veel tagasi kutsus?

Soov oli teha 2019. aastal Kailaši inner kora ehk sisering. Mulle oli küll teada tõsiasi, et välismaalastele sinna piirkonda sisenemise luba enam ei väljastata, aga samas mu Nepali reisikorraldaja lootis selle välja võluda. Luba jäi siiski Hiinalt saamata ning ma otsustasin teha traditsioonilise 52-kilomeetrise välisringi ehk outer kora, nagu 2016. aastal, ja lähenesin siis pühale mäele hoopis maanteed pidi, mitte enam lennuki ja helikopteriga.

Selle püha kohaga ongi vist paljudel nii, et kutsub jälle tagasi ja tagasi … Tiibetlased teevad võimalusel seda ringi samuti rohkem kui korra. Kohtasin teel hindusid, kes olid Kailaši mäe ümber palverännul juba kolmandat, neljandat, üheksandat korda või kes käib seal suisa igal aastal.

Samuti on mul nägemata jumaluste tants Kailaši mäe lähedal Manasarovari järvel – müstiline taevalik tants: sähvatused muudavad suurust ja värvi, lähenevad ning kaugenevad. Inimsilm pidi nägema neid kauneid helendavaid ja kiirgavaid valgusesähvatusi vee pinnal öösel nii umbes kolme ja viie vahel. Tegelikkuses on seda kõike ka filmitud ja uuritud, aga mingit teaduslikku seletust pole siiani leitud. See müstiline tegevus järvel ei toimu iga päev ja minul ei ole veel õnnestunud seda näha.

Tallamata on ka siseringi ehk inner kora rajad …

Samuti pole lähenenud mäele Tiibeti poolt (reisisin Nepali kaudu). Nii et ka tulevikuks uusi avastusi jätkub …


Kohalikud tööhoos. Tiibeti mantra Kailaši mäe ümbruses kividel, 2016

Kuidas on sind teised kõrged tipud ja nende vallutused kõnetanud?

Mägesid ma ise vallutanud ei ole, ega plaani vallutada, aga maailma kõrgeima mäe Mount Everesti (Džomolungma, 8848 m, asub Nepali ja Tiibeti pinnal) vallutajaid imetlen küll.

Sel teel käib mäng elu ja surma peale ning sõltub paljuski õnnest, kuid seal sünnivad ka suured eneseületused.

Kui nüüd unistada, siis võiks ise Mount Everesti mäe baaslaagris äkki kunagi ära käia, ja imetleda seda suursugust mäge niiviisi eemalt ning lehvitada sealt maailma kõrgeima mäe tippu tõusjatele ...

Kas sul oli sel teekonnal ka mõni nõuandja?

Ei olnud, seal piisas täiesti reisibüroo nõuannetest: mäehaiguse ärahoidmiseks juua palju vedelikku, võtta igapäevaselt Diamoxi tablette. See on ümber mäe kõndimine hõredas õhus.

Giid Umesh ja Heli, 2019

Mida sa kõige rohkem kartsid nii ettevalmistusperioodil kui kohapeal olles?

Kuna olin piisavalt kuulnud ja lugenud, et kõik palverändurid ei naase elusalt (kõrgmäestiku haiguse tõttu), olin sellise teadmisega Tiibetisse ka sõitnud. Ise valisin selle tee, olin kõigeks valmis ja hirmu ei olnud. Sõbrad ja tuttavad küll imestasid, et ma niiviisi päris üksinda oma esimesele palverännureisile läksin.

Mis oli  sel teekonnal kõige üllatavam?

2019. aasta matka kõrgeima punkti Dolma La Passi poole liikudes oli kõik nii-nii teistmoodi, nagu ma poleks ealeski seal käinud. See oli imeilus päikese käes sillerdav valge lumevaip, mis muutis kõik! Esimesel korral lund ei olnud, oli vaid tume liivane maa.

Ja ma ei osanud aimatagi, et Kailaši lähedal asuv Manasarovari järv on nii imeliselt kaunis.

Loomapealuu koos sarvedega Manasarovari järve ääres, 2019

Üllatas see, et neid suuri India palverännugruppe, kes selle sama tee ümber Kailaši mäe ette võtavad, on ikka väga-väga palju.

Kas lähed kunagi veel tagasi?

Sooviksin minna küll. Vaatame, mis elul pakkuda on …

Tervis, raha, aeg, mäepiirkonda sisenemise luba ja Hiina viisa – need on viis kõige tähtsamat asja, et saaks taas teele minna.

Mida soovitad neile, kes tahavad selle teekonna ette võtta?

Enne sellist reisi soovitatakse piisavat kehalist treeningut ning näiteks ka joogaga tegelemist. Samuti võiks paluda perearstilt tervisekontrolli.

Eks siis soovitan ise ka seda, mida professionaalsed reisifirmad soovitavad: näiteks mäehaiguse ennetamiseks Diamoxi tablette süüa (võtta pool tabletti päevas) ja juua nii palju vedelikku, kui sisse läheb. Ja kui mäehaiguse sümptomid juba tõesti esinevad, tuleb lasta end kiiresti allapoole toimetada. Juba mõnisada meetrit kõrguse kaotust parandab haige seisundit.

Mäe ümber rännates pista igaks juhuks seljakotti hapnikuballoon, kui lisahapnikku vaja. Reisikepp oleks ka hea kaasa võtta. Ise kasutasin seda kogu matka jooksul vaid ühel korral – reisi kõrgemast punktist alla minekuks, aga ilma selle abivahendita oleksin vist küll libedatelt lumistelt kividelt pea ees alla lennanud.

Kailaši mäele lähenemine maanteed mööda pidi andma oluliselt rohkem aega aklimatiseerumiseks, kui mööda õhuteed. Isiklikus plaanis ei olnud vahet, kas läheneda Kailašile läbi õhu või mööda maanteed, aga inimeste organism on erinev.

Mäe juures on kolmeks palverännu päevaks võimalik rentida hobuseid koos saatjaga. See annab hea võimaluse ka neile, kes jalgsi ei jaksa seda ringi ehk kora´t ette võtta. Aga sel on ka miinused: mu oma toanaaber kukkus lõpuks hobuse seljast maha ja võttis kõik järgnevad päevad valuvaigisteid. Hobuse seljast kukkumist tuli teistelgi ette. Tiibetlastel endal pidi olema ütlemine, et kora tegemine hobuse või jaki seljas on inimesele vähem väärtuslik, kuid see-eest hea loomale. Nii et jõupingutus annab lisapunkte!

Palverännak ümber Kailaši mäe, 2016

Kui Kailaši palverännureis saab alguse Nepalist (Tiibeti kohta ma ei oska öelda), siis lennupileteid ei soovita ette ära osta. Esimesel reisil pidin vahetama lõpuks mõlema otsa piletid ringi. Teisel matkal olin juba targem ja ostsin vahetult enne väljasõitu, ning tagasisõidupilet koju oli mul võetud piisavalt suure varuga. Reisi alguse (ja siis ka muidugi lõpu) kuupäevad, mis on kirjas Nepali reisifirmade veebilehtedel, võivad paljudel asjaoludel üsna viimasel hetkel nihkuda.

Millest tekkis raamatu kirjutamise soov?

Parem oleks ehk nii: Pärast esimest 2016. aasta reisi tuli mul vastupandamatu soov anda teada neile inimestele, kes veel ei tea, et kaugel Tiibetis asub selline püha mägi – universumi keskpaik. Võib-olla need nähtamatud müstilised tegelased, kes meid väidetavalt püha mäe ümber saadavad, andsidki mulle seal tõuke raamatut kirjutama hakata! Mine tea ... Seda vastupandamatut soovi on raske sõnadesse panna, ja olen siiani üllatunud, et raamat sai kirjutatud ning ka avaldatud.

Kindlasti üks oluline ajend veel: kui ise hakkasin Kailaši palverännule suunduma, otsisin eelnevalt sellise reisi kohta infot, mida emakeeles oli aga suhteliselt raske leida. Sai siis läbi loetud ingliskeelsed artiklid ja tutvutud Tiibeti ja Nepali reisibüroode kodulehtedega ...

Minu teada ei ole Kailaši mäe kohta eesti keeles enne ühtegi reisiraamatut kirjutatud. Miks siis mitte teha ots lahti ja olla esimene.

Lilleoru kirjastuse välja antud joogalike ja tarkade raamatute vahele oma väikest lihtsat reisiraamatut ei osanud ette kujutadagi. Kuid mul olid mõned sõbrannadest käsikirja testlugejad ja üks neist arvas, et võiksin ikkagi proovida ja algatuseks kontakteeruda Lilleoru kirjastuse projektijuhi Tarvo Tobbiga. Mulle üllatuseks oligi käsikirja vastu huvi ning nii sai meie meeldiv koostöö kirjastusega alguse.

Olen läbinud Lilleorus kõik kolm Babaji kriya jooga pühitsust Õpetaja Ingvar Villido ja teiste meistrite juhendamisel ning Eestis olles käin jõudumööda ka Õpetaja loengutel ning Lilleorus toimuvatel tuletseremooniatel.

Tutvu raamatuga „Palverännud Tiibeti müstilise Kailaši mäe juurde“ Lilleoru e-poes.

Kailaši mägi lähedalt (suumituna), 2016