Hingamise ohud ja hüved – miks peaks hingamist tundma õppima?

Kuupäev: 
26.05.2020

Janet Tenso ja joogaõpetaja Jaanika Peeba on koondanud kasulikku informatsiooni hingamise kohta joogalikust vaatenurgast. Hingamise tundmaõppimine on oluline nii algajale, kes soovib lihtsalt paremat tervist, kui ka edasijõudnule, et õppida mõju avaldama oma kehale ning sisemisele ehk emotsionaalsele seisundile.

    Hingamine ja tervis

    Joogaasendite ehk asanate juurde kuulub lahutamatult hingamise tundmaõppimine ning juhtimine. Lisaks asenditele tuleb õppida ka oma väiksemaid lihasgruppe lõdvestama ning pingutama, et teatud asendeid oleks lihtsam ning loomulikum hoida. Joogas öeldakse lihaspingestuste kohta bandhad, mis aitavad hingamist juhtida ning hoida, et ei toimuks hingepeetust ehk hingamise ebaloomulikku kinnihoidmist.

    Igal inimesel on erinev hingamise rütm ning sügavus. Mõned hingavad pigem rindkere piirkonnas, teised (enamasti mehed) pigem kopsude alumise osaga. Jooga ringkondades soovitatakse harjutada nö täishingamist, mis kaasab nii kopsude ülemise kui ka alumise osa.

    Hingamise omapära dikteerib ka inimese lülisamba ning vastavalt kehahoiaku. Näiteks küürus selja või kokkusurutud keskkoha (näiteks vöö või korsetiga) puhul on ilmselgelt hingamine piiratud mis omakorda võib tekitada hingamishäireid ning hiljem muid tervisehädasid.

    Peaaegu kõikides jooga ringkondades soovitatakse praktiseerida täishingamist, mis hõlmab nii kopsude ülemist kui ka alumist osa. Selline hingamine tagab kopsude piisava ventilatsiooni, eemaldab kopsusoppidest jääkained ning soodustab tugevalt ainevahetust. Kui diafragma liigub alla, surub see mõneks ajaks alumised organid kokku. Ülesliikumisel tõmbab tekkinud vaakum suurema hulga verd tagasi kõhu alumisse piirkonda, mis omakorda soodustab ainevahetust ning seedimist. Siiski ei soovitata algajatel üle 20x korraga täishingamist praktiseerida, kuna keha peab uue olukorraga harjuma ning taastuma.

    Hingamise, kehahoiaku ning tervise seostest saab lähemalt uurida raamatus „Jooga anatoomia“ (L. Kaminoff ja A. Matthews)

    Hingamine ja enesetunne

    Iidne joogapraktik Patanjali on oma suutrates öelnud, et kui inimese loomulik rahu seisund on häiritud, muutub ka hingamine.

    See sügavamõtteline lause iseenesest viitab sellele, et ebakorrapärane või mitte loomulik hingamine näitab inimese emotsionaalset seisundit. Kui hingamine on katkendlik ning kiire, siis näitab see ärevust, isegi paanikat. Sellisel juhul on väga oluline niiöelda aeg maha võtta ja lihtsalt oma hingamisele keskenduda. See annab sulle võimaluse loomulikul viisil maha rahuneda ning vastavas olukorras ümber orienteeruda.

    Joogateaduses on parem ja vasak ninasõõre seotud ka erinevate kehapooltega, mis on vastavalt külma ja kuuma mõjuga. Kui on aktiivne parem ninapool, siis valdab kuum energia, mis soodustab ainevahetust, aktiivsust ning soojust. Kui on aktiivne vasak ninapool, siis valdab rahulikum ning jahedam energia. Seda saab ise kontrollida lamades näiteks vasakul küljel, mis avab parema ninapoole ja avastades, kas see tekitab kehas rohkem soojust ja avab parema ninapoole või mitte. Samuti on hea näiteks palavikuga või ka ärritunud seisundis lamada mõnda aega paremal küljel, mis soodustab keha jahedama energia aktiveerumist.

    Hingamine ja rahu

    Joogas nimetatakse hingamisharjutusi pranayamadeks. Eesti keeles võib neid tõlkida kui prana – energia, elusus ja yama – kontroll, suunamine. Lühidalt võib pranajaama tõlkida kui kontrollitud või suunatud hingamine.

    Joogalikke hingamistehnikaid on erinevates ringkondades palju ning neil kõigil on mitmeid erinevaid eesmärke, alates tervise parandamisest ja meeleseisundi rahustamisest kuni süvenemiseni vaikusesse ning samastumiseni oma päris mina allikaga. Kes soovib jooga teel rohkem areneda, peaks hingamistehnikaid kindlasti süvitsi õppima kasutama.

    Nii mõneski jooga koolkonnas õpetatakse teatud hingamispraktikaid, mis tegelevad hingepeetuse ehk hingamise kinnihoidmisega. Mõnikord toovad sellised praktikad kaasa tervisehädasid ning ebasoovitavaid meeleseisundeid või isegi ajukahjustust, kuna ajutegevus vajab hapnikku. Teatavasti tekitab hapnikupuudus ka peavalu ning väsimust.

    Kuna olen ise praktiseerinud joogat üle 15 aasta, soovitan selliseid harjutusi pigem vältida, kuna hingamist katkestavad harjutused on vaid edasijõudnutele ning neid peab tegema üliettevaatlikult ning arukalt.

    Kõige loomulikum ning parimad kogemused on vaid siis, kui teatud praktikate tagajärjel peatub hingamine iseenesest. Kuid see on seotud sisemise vaikuse ning sügavamate edasijõudnud joogalike samastumistehnikatega. Sellist kogemust ei saa forseerida või ise tekitada vaid see toimub hästi loomulikult ning jusktui iseenesest.

    Joogaga tegeledes soovitatakse tihtipeale keskenduda oma hingamisele. Tavaliselt on inimese tähelepanu oma mõtetel, mis omakorda kergitavad üles teatud reaktsioone ning emotsioone. Jälgides hingamist, läheb tähelepanu (joogakontekstis teadlikkus) mõtetelt hingamisele, mis omakorda rahustab, sest palju vähem on häirivaid faktoreid. Kuigi hingamise jälgimine ei ole jooga eesmärk omaette, aitab see paremini keskenduda oma kehale ning viia läbi sügavamaid muutusi, mis on jooga tegelik eesmärk.

    Janeti kogemus: hingamise seos tugevate emotsioonidega

    2011. aastal käisin koos oma Õpetajaga Indias palverännakul. Meid oli suurem grupp ning kohtusime siddha (vaimselt väga kõrgelt arenenud joogapraktik) Pampattiga. Ta rääkis meiega ning andis mitmele inimesele viiteid ning suuniseid edasiseks arenguks. Minu puhul küsis ta, et kas ma tegelen hommikuti hatha joogaga. Ma vastasin jaatavalt ning ta teatas, et kuna ma hoian joogaharjutusi tehes hinge kinni, siis see tekitab ning kogub viha südamepiirkonnas.

    Täiesti ausalt öeldes – tol ajal ma ei saanud sellest mitte midagi aru ning lasin selle kõrvust mööda. Siiski on minuga terve elu kaasas käinud äkkviha ning kergesti ärrituvus – isegi hoolimata sellest, et tegelen joogaga!!

    Hingamise ja viha seost olen süvitsi hakanud uurima alles viimase paari kuu jooksul. Viha iseenesest ei ole halb – see on väga tugev energia ning viha olemasolu iseenesest näitab, et inimesel on energiat ehk võimekust elus toimetada.

    Viga on selles, kui seda mitte kasutada (näiteks füüsilise töö või treeningu jaoks). Samuti olen avastanud, et kui seda mitte alla suruda ega ka väljendada vaid lubada sellel vabalt liikuda üles, siis see transformeerub hoopis selguseks ning kerguseks. See võib küll kõlada uskumatult, aga inimese tervisele on kõige ohtlikum just emotsioone kinni hoida või alla suruda.

    Põnevaid fakte hingamise kohta.

    • Inimene hingab igas tunnis kuni 17.5ml vett välja. See teeb ööpäevas umbes 0,4l.
    • Treenides väljub hingamise teel 4x rohkem vett kui puhkeseisundis. 
    • Kopsude kaudu eraldub kõige rohkem mürkaineid – kuni 70% kogu keha jääkidest
    • Keskmine inimene hingab 12-20x minutis.
    • Hingamise kiirus ning rütm näitab inimese emotsionaalset seisundit.
    • Enamik inimesi hingab korraga vaid parema või vasaku ninasõõrmega.
    • Iidsed joogapraktikud (joogid) uskusid, et igale inimesele on antud vaid määratud arv hingetõmbeid. Seega on oluline õppida hingamise reguleerimist ning pikendamist.

    Kokkuvõtteks

    Hingamise tundmaõppimine on oluline nii algajale, kes soovib lihtsalt paremat tervist, kui ka edasijõudnule, et õppida mõju avaldama oma kehale ning sisemisele ehk emotsionaalsele seisundile. Samuti on läbi hingamise jälgimise ning uurimise võimalik ennast paremini tundma õppida – mida parasjagu tunned erinevates olukordades ning kuidas saad oma käitumislikest harjumustest vabaneda. Kui hingamise rütm on liiga kiire või katkendlik, annab see märku väga emotsionaalsest seisundist. Sellisel juhul on hea keskenduda hingamisele ning võtta niiöelda aeg maha, kui hingamise loomulik rütm taastub. Algajad peaksid igal juhul vältima tahtlikku hingepeetust, ükskõik milliseid füüsilisi harjutusi või joogaasendeid praktiseerides, kuna see võib endaga kaasa tuua tervisehädasid või ebameeldivaid seisundeid.

    Autorid: Janet Tenso ja Jaanika Peeba