Senine inimkäsitlus ei ole toonud 21. sajandi inimühiskonnale kergendust. Teadussaavutustest hoolimata on endiselt väga paljud inimesed vaesuses, haiguste ja sõltuvuste küüsis. Päevast päeva loeme lugusid elusid hävitavast omakasupüüdlikkusest, raevust, vihast, sallimatusest, massipsühhoosist ning kodustest draamadest, vägivallast laste, loomade ja tervete rahvuste vastu. Inimestes toimuva mõju nii enda kui teiste eludele ja planeedi teistele eluvormidele on silmnähtav.
Miks see on nii? Sellele võib leida erinevaid vastuseid – süüdi on geenid, aju, mentaliteet, traditsioonid, usk jne.
Tuginedes oma kogemusele kriya jooga praktiku ja õpetajana leian, et kõik inimkonna probleemid on iga üksikisiku probleemide summa.
Probleemid on alati isiklikud, sest neid kogetakse individuaalselt. Üksikisiku probleeme on praktiline vaadelda osade kaupa, sest osi on kergem ise muuta kui probleemipundart. Joogatraditsioonist lähtujana nimetan ma neid üksikosi “kehadeks”.
Neid eristatakse kriya jooga süsteemis kokku viis: füüsiline keha (organism); emotsioonid (vitaalsus); mõtlemine, mälu ja ettekujutus (mentaalsus); teadvus ehk intellekt, millele toetuvad nii TMK kui kriya jooga ning Mina, esimene isik ehk subjekt, kellest kõik eelnev igaühe poolt selgelt kogetavalt lähtub.
“Pakun igaühele kättesaadavat praktilist teadmist, mis võimaldab inimesel end ise muuta ja saada paremaks inimeseks.”
Sellest samal ajal iidsest ja uudsest inimesekäsitlusest lähtuvalt pakun igaühele kättesaadavat praktilist teadmist, mis võimaldab inimesel end ise muuta ja saada paremaks inimeseks.
Kas seda on vaja uskuda? Uskumine või mitteuskumine ei lahenda ühtegi inimese probleemi. Oma elu muuta saab üksnes konkreetne inimene ise. Teades, kuidas.
Minu pakutud lahendus on: anda inimesele vahendid ise oma probleemidest vabanemiseks.
Mida ma teiega teen?
Teadliku Muutuse Kunst pakub elus hakkama saamist toetavaid oskuseid. Ma ei ravi kedagi, TMK ei ole teraapia. Mina ei tee kellestki ega kellegagi midagi. Ma õpetan, kuidas elu muuta. Igaüks ise muudab. Just seda, mis elus muutmist vajab.
Olen joogat, mille all ma ei pea silmas vaid maailmas järjest laiemalt levivat füüsiliste harjutuste kompleksi, õpetanud 1992. aastast. Nende aastate jooksul on paljud inimesed pöördunud minu poole küsimustega, mis puudutasid hakkamasaamist isiklikus elus, toimetulekut emotsionaalsete traumadega vms.
Küsimustest ajendatuna hakkasin joogapraktikate valguses empiiriliselt uurima, mis on isiklike probleemide peamiseks faktoriks.
Võttis kümmekond aastat süvenenud uurimist tuvastamaks kõigi inimeste kõigi hädade baaskomponendid: vähene teadvustamine ja automatismid.
Mõistsin, et mistahes probleemi juureks on automatismid – elu jooksul omandatud uskumused ja neid käivitavad emotsioonid. Käivitunud automatismide mõjul reageerime olukorrale harjumuspärasel viisil, olukorda tegelikult teadvustamata, mis tekitabki vastuolu sinu ja tegelikkuse vahel. Just sellest lähtuvad kõik konfliktid.
Sain ka aru, mis on kõige kriitilisema tähtsusega: inimesed peavad emotsioonide ja mõtete kontrollimatut kerkimist normaalsuseks.
Inimesele käepärast metoodikat vabanemaks automaatsete reaktsioonide elu häirivast ja tegelikkust moonutavast mõjust pole aga üheski traditsioonis ega teadusvallas seni olnud. Vähemalt pole seda seni leidnud need, kes oma küsimustega on minu poole pöördunud. Minu teadvuspõhised uuringud näitasid, et mistahes reageering on lahutatav kolmeks: mõte (mingi info), sellega automaatselt kaasnev emotsioon ja nende füüsiline väljendus.
“Kõigi inimeste hädade baaskomponendid on vähene teadvustamine ja automatismid.”
Avastasin, et meie tegude põhjus pole enamasti mõte, vaid hoopis emotsioon. Emotsiooni olemasoluta on mõte neutraalne. Vabanedes automaatselt kaasnevast emotsioonist, kahaneb probleem tuntavalt.
Uurides sama probleemiga seotud mõtteid, võib märgata, et enamus neist ei kirjelda olukorda objektiivselt, vaid on suures osas eelarvamused ja põhjendamatud uskumused.
Vabanedes asjakohatutest mõtetest, kahaneb probleem pea olematuks. Järele jääb imeväike osa tegelikkusele vastavat konkreetset teadvustatud informatsiooni, millele tuginedes saab alustada lahenduskäikude otsingut. Niisiis, vaid teadvustades omame asjast objektiivset pilti ja siis puudub meil probleem. Inimeste krooniliste probleemide teine põhjus ongi aga teadvustamise vähene kasutamine.
TMK annab inimesele lihtsad vahendid endas toimuvate automaatsete protsesside muutmiseks – tehnikad, mis töötavad väliselt nähtamatute mikroliigutustena, andes tulemusi 3–4 sekundiga. Tehnikate aluseks on teadvustamise teadlik kasutamine, mis võimaldab inimesel muuhulgas avastada tema elu kujundavad emotsioonid ja mõttemustrid ning neist iseseisvalt vabaneda. Iga inimene saab ise teadlikult uurida oma sisemaailma ja kasutada tehnikaid just tema ellu soovitud muutuste loomiseks.
Ligi 20 aasta pikkuse paljude inimeste kaasabil toimunud töö tulemusena vormus TMK meetod aastal 2008 terviklikuks, lihtsaks ja praktiliseks koolitusprogrammiks. Selle kõigi poolt mistahes olukordades kasutatava lihtsuseni jõudmiseks aga oligi vaja luua, õigemini tuua ajaloost välja teistsugune inimkäsitlus, mis tugineb tuhandete aastate vanusele kriya jooga traditsioonile.
Joogameistrid, iidsed inimteadvuse uurijad, seadsid bioloogilisest tasandist primaarsemaks inimese teadvuse ja selle juurde kuuluva eristamise, märkamise ja taipamise võime. Selleni on muuseas hakanud jõudma ka mitmed hiljuti teadvuseuuringutes ja neuroteadustes välja pakutud teooriad.
“Minu loodud TMK meetod õpetab, kuidas ise oma sisemaailma reguleerides vabaneda mistahes probleemist ning leida teadlikkuse ehk teadvustamise abil olukorda parimal moel sobiva tegevustiku.”
Tänaseks kinnistunud vaade inimesele ei võimalda paraku selgitada neid mastaapseid muutuseid, mida inimene ise saab teadvustamist kasutades oma sisemaailmas esile kutsuda.
Järjest rohkem on küll maailmas eksperimentaalseid uuringuid, milliseid muutuseid kutsuvad emotsioonid esile organismi tasandil (nt aju) või kuidas mõjutavad vaimset tervist meditatsioon, mindfulnessi jmt praktikad, kuid need järeldused ei ole veel kinnistunud nö argiteaduses ja kooliõpikutes. Enamik inimesi usub, et nii mõtted kui ka emotsioonid on aju töö tulemus, kuigi tegu on vaid ühega lõpuni kinnitamata hüpoteesidest, mis ei ole teadusuuringutes lõplikku kinnitust leidnud. Sellesse on aga lihtne uskuda, sest see on kooskõlas meile lapsest saati õpetatava materialistliku maailmapildiga.
Kui (eba)teaduslik ma siis olen?
Mu ametlikes paberites on kirjas kutseharidus. Et vene armeest ajapikendust saada, läksin klassikaaslaste järel tehnikakooli. Insenertehniline mõtlemine oli mulle omane enne kooli ja on hingelähedane seniajani. Kasutan meelsasti võimalust ise midagi oma kätega luua. Insenertehniline mõtlemine ei erine aga tegelikult kuigi palju kriya joogast, millega ma vaid mõni aasta hiljem vene armees esimest korda kokku puutusin. Ja milles võiks öelda, on mul 40 aastaga omandatud päris kõrge haridus.
Jooga algsel kujul on subjekti mis tahes teadvustatud tegevus, mille aluseks on subjekti objektiivne vaade olukorrale nii sise- kui ka välismaailmas. Kõlab nagu teadus, kas pole? Hüpoteesi püstitamine, eksperiment, analüüs ja järelduste tegemine on ka kriya joogast lahutamatud. Veelgi enam: samadel tingimustel eksperimenti (nt tehnikat läbi viies) on võimalik teisel inimesel saavutada sama tulemus.
Kaasaegse ametliku inimkäsitluse jaoks pole joogalike uuringute tulemusel sündivad teadmised alati veel seletatavad – just selle tõttu ei oska teadus tänaseni hästi selgitada ka joogalike tehnikate kohati väga selgelt tuvastatavat mõju inimesele. Teaduse raskus empiiriliselt igaühe poolt tõestatava “tõestatuks tunnistamisel” seisneb teistsuguses vaates – jooga põhialus on igaühest endast lähtuva esimese isiku teadvustamisel põhinev objektiivne vaade toimuvale. Esimese isiku vaate ehk subjekti teadvustatud kogemuse sissetoomisega teadusuuringutesse on algust tehtud, kuid see ei kuulu veel peavoolu.
“Teadus ei oska tänaseni hästi selgitada joogalike tehnikate kohati väga selgelt tuvastatavat mõju inimesele.”
Läinud suvel osalesin ma posterettekandega rahvusvahelisel konverentsil “The Science of Consciousness”, kus mul avanes võimalus isiklikult tutvuda mitme maailma juhtiva teadvuse uurijaga. Üks avameelne teadlane ütles mulle seal aga nii: “Kui teadus ei oska fenomeni seletada, tunnistab ta selle olematuks.”
Samas tuleb tunnistada, et jooga peamine eeldus ehk esimese isiku kesksus on maailmas üha laiemalt leviva “harrastusjooga” teadmistest välja jäänud, mille tõttu on avalikkuses ähmastunud ja moondunud joogateaduse tuum ja eesmärgid. Võrdlen sellist olukorda teadussaavutustega, mille tulemusi usutakse ja tarbitakse, kuid tegelikku sisu ei teata. Kui paljud meist oskaks seletada, kuidas tema puutetundliku telefoni ekraan talle olulist sisu kuvab?
Valmistades ette artiklit teaduskirjastuse “Routledge” alt ilmunud kogumikku “Personal sustainability. Exploring the far side of sustainable development”, sain teada, et ühiskondlikud muutused jäävad toppama individuaalsete muutuste taha, kuna puuduvad oskused isiklikuks muutuseks.
Erinevates riikides olen rääkinud mitmete kursustel käinud psühholoogidega ja ka kliiniliste psühholoogidega. Nad nendivad, et paljud teaduspõhised meetodid on keerulised ja inimene ilma välise juhendamiseta ei saa neid kasutada, mõju on lühiajaline, mistõttu peab spetsialisti sekkumine olema pidev, et säilitada teraapia tulemusel tekkivad muutused.
2018. aastal Norras “Emotion Revolution” teaduskonverentsil osaledes sain teada, et maailmas on üle 400 erineva psühholoogiavoolu ja nad kõik põhinevad hüpoteesidel (kr ‘hypothesis’ – ettepanek, oletus, eeldus). Tunnustatud psühholoogid tõdesid, et selliste maailmas üha laiemalt levivate hädade nagu depression, ärvevus- ja käitumishäired täielikuks välja ravimiseks puuduvad kergesti kasutatavad ja käepärased meetodid. Ükski neist 400 psühholoogiavoolust paraku ei aita inimest kohe, mõne sekundi jooksul, nagu teeb seda TMK.
Väheneks kulutused haigekassa eelarves, lüheneks järjekorrad pere- ja erialaarstide juurde, inimesed ei kannataks rusutuse, ärevuse, sügismasenduse, kaamose ega kevadväsimuse all ei kodus ega koolis.
Kas nende teadmiste kasutamine on ohtlik?
Subjekti – minu ja ka sinu – peamine tööriist on teadvus ja selle omadused: teadvustamine, eristamine, detailiseerimine, arusaamine, taipamine, intuitsioon ja inspiratsioon. Kas need võiks olla aruka inimese – Homo sapiens sapiensi – eluga suhtlemise stardikomplektis? Kahtlemata.
Vaadakem aga ringi kaasaegses maailmas: kui palju nende tööriistade kasutamist te seal näete? Miks meil – arukatel inimestel – on sõjad, keskkonnakriis? Samal põhjusel, miks meil on koolivägivald ja peretülid. Just teadvuse kvaliteetide vähene kasutamine loob kõik probleemid välises maailmas, rääkimata häiretest inimese sees.
Vaadates inimest Maa tervikliku ökosüsteemi osana võiks lausa öelda, et sisemine emotsionaal-mentaalne prügi inimestes on kogu praegu planeedil toimuva saastamise põhjuseks. Mis aga teeb võimalikuks sisemise prügi vähendamisel alustada ka välise saaste piiramist.
Kas on võimalik manipuleerida inimest, kes orienteerub eelarvamusteta ehk automatismivabalt infos ning olukordades, millega ta kokku puutub? Füüsilisel jõul ning algoritmidel (mälul) põhinevate tegevuste puhul on inimesel tänapäevases tehnoloogiale orienteeritud maailmas juba raske masinaga võistelda. Uudsetes olukordades – aga olukorrad on alati uudsed – annab aga teadvustamine, eristamine, süvenemine ja taipamine inimestele masinate ees selge eelise.
Meie probleemiks – kõikide probleemide taga olevaks probleemiks – on niisiis teadvustamise sihipärase kasutamise õppe puudumine. Me kasvame üles ilma süstemaatilise sisemise hariduseta.
“Kas meie tulevik ei tunduks aga turvalisem, õpetades juba lastele aruka inimese praktiliste tööriistade kasutamist?”
Uus inimesekäsitlus, mida ma maailmale pakun, omab tohutut potentsiaali vabastamaks meid nii meie sisemaailma kui sisemaailmas toimuva kaudu välismaailma kurnavast ökoloogilisest kriisist, mille aluseks on ju selgelt emotsioonidele rõhuv tarbimiskultuur. Vabastada sõdadest, mille aluseks on inimestevahelistest globaalseteks kasvavad konfliktid. Kas see pole tõesti piisav, et kaaluda maailmale selle võimaluse andmist?
Ingvar Villido