Kuidas saavutada võimalikult palju, tehes võimalikult vähe

Ajakiri Director, juuni 2015

Väsimus. Unetus. Pidev pinge. Tervis hakkab jukerdama. Suhted lähevad sassi, sest närv on kogu aeg püsti. Praktilise teadlikkuse õpetaja Ingvar Villido aitab veidi teisel moel kui tavalähenemine lahti mõtestada selle seisundi põhjusi ja leida võimalusi läbipõlemise vältimiseks ning stressist väljatulekuks.

Stress tähendab tegelikult seisundid, kus su lihased on pidevas pinges, sest keha on valmisolekus asuda võitlema sinu arvates sind ründavate raskustega. Psühhilised pinged, mis on selle olukorra taga, koosnevad kahest komponendist. Kõigepealt häirivad mõtted, meenutused ja ettekujutused. Pluss neist tulenevad negatiivsed emotsioonid, mille valguses muutub kõik tehtav mõtetuks.

Tööks kasutab igaüks meist neidsamu komponente. Füüsilist keha, isegi terve päev laua taga istudes. Emotsioone, mis on su tegevuse põhilised käivitajad. Mõtteid, kindlasti arukust... Seega ei sõltu su seisund mitte sellest, mida sa kasutad vaid sellest, kuidas sa seda teed. 

Kaks vastukäivat käivitajat

Kui suhtud endaga toimuvasse negatiivselt, mõtled oma töö mõttetuks ja käivitad endas motivatsioonipuuduse. Samas tead, et sul on täita töökohustused: seda on vaja teha, sellest peab nendega rääkima, teda peab ära kuulama. Sa kogu aeg pead. Teised ootavad sinult lahendusi, kõik tahavad sinult midagi, sa ise tahan endalt edukust ja mida kõike veel. Kahe impulsi – motivatsioonituse ja kohustuse vahel heideldes avastad, et mitu tundi on läinud, kuid vajalikud asjad on ikka veel tegemata. Tekib pinge. Soovides saavutada enda jaoks mingeid olulisi tulemusi, ettevõtte jaoks tarvilikke lahendusi, hoiad seda pinget oma mõtete kerimisega üleval - nii tekib stress. 

Nende kahe üksteisele vastukäiva märksõna (pean ja mõttetus) abil krutid end sellisele energiatasemele, kus pead kogu aeg olema hästi aktiivne tegutseja, kuid ei hinda ise seda, mida teed. Energia, mida sa kasutad, et hästi palju ära teha, on väga kõrge ja hästi aktiivne. Võiks öelda lausa kõrgsageduslik. Samas mõtetus on vastupidine, see loob aeglase energia, mis sunnib sind käivitavaid impulsse sumbuma. 

Leida kesktee summutava mõttetuse ja piitsutava enesekanustamie vahel tunduks nagu kõige normaalsem. Nende kahe vahele, kus sa pole ei laisk ega üliaktiivne, võikski jääda sinu tavaline tegutsemisviis. 

Vahelduvvooluga kõrgepinge

Väga kõrge aktivsusega tegutsemine võimaldab loomulikult palju ära teha. Kuid nn kõrgepinge all elades aga ka kurnad ennast korralikult. Kui aktiivsus on liiga väike, siis tegemata asjad kuhjuvad tekitades veel suuremat mõttetuse tunnet. Vahel võivad kuhjunud asjad kriitilise piirini jõudes ka tõsta sinu aktiivsust. Võtad end kätte, teed kõik korraga ära ja puhkad seni, kuni tegevuste kuhi jälle kriitilisse kõrgusse kerkib. Pikk puhkeperiood on nii elades vajalik, et inimene suudaks pärast intensiivset rabelemist taastada enda ressursid ja valmistada end ette järmiseks “kohutavaks” suurpingutuseks. 

Looduses on ka vahel selliseid äärmuslikke seisundeid. Maa on tavaliselt vaikne, rahulik ja lihtsalt vedeleb. Kui maavärin tuleb, siis ta lõhub, raputab, paiskab mägesid ümber. See on aktiivne periood, kus maale justkui luuakse midagi uut. Ka orkaan või tsunami on hästi aktiivsed loodusjõud. Vaadates, kuidas nad loodusesse sekkuvad, märkad, et nad tekitavad tegelikult hulgaliselt probleme. 

Ka passiivsus on probleemne.  Kui vesi on pasiivne ja seisab, läheb ta alati halvaks. Kui tuult ei ole, siis õhk läppub. 

Tegelikult on sul ainult mulje, nagu teeksid äärmuslikult pingutades korraga palju ära arvates, et muul viisil ei olegi võimalik sama palju teha. Tegelikult on. Kui kasutusele võtta optimaalsus, mis aitab ka rahulikumalt tegutsedes saavutada sama häid tagajärgi või isegi paremaid, kui pingutades ja siis puhates, pingutades ja jälle puhates. 

Kontrastsed unehäired

Kui oled hästi aktiivset energiat kasutamas, on selge, et pead suutma seda ka vajadusel lõpetada. Lähed koju ja tahad puhata, kuid ei saa, sest su energia on endiselt hästi aktiivne. Magamiseks ja puhkamiseks on aga vaja võimalikult passiivseid energiaid, pingete vaibumist. Peale pingelist tööpäeva kukud voodisse ja selle asemel, et jääda magama, hakkad mõtlema. Sa ei saa arugi, et sa ise mõtled ja su mõtted on rahulolematud sellega, et sa mõtled, kuna sa ei saa magama jääda. Sa ei märka, et see on sinu enda tekitatud mõtlemise protsess, mille tõttu sa ei saa magama jääda. Selle asemel, et unetult pöörelda või neelata pille, võiks taibata, et mitte need teemad, mida sa seal keerutad, vaid mõtlemine kui aktiivne nähtus, ei võimaldagi sul rahus uinuda. Mõjutades mõtlemist, mitte vahetades teemat, hakkab vaibuma ja langema ka mõtlemise aktiivsus. 

Kui sa oled füüsiliselt väsinud või su emotsionaalsus on passiivne, oled “ei viitsi” meeleolus, siis pole mõtlemine sinu jaoks eriti oluline. Olles hästi aktiivne, tundub, et mõtteid liigub märksa rohkem. Tegelikult on mõtteid passiivse ja aktiivse perioodi ajal sama palju. Laisk olles on mõtted mittemidagiütlevad, laialivalguvad. Aktiivne, ärev, või murelik olles olles aga muutuvad mõtted väga kontrastseteks, teravapiirilisteks, selgelt eristuvateks. Kontrastsus näitab, et sinus on liigne pinge. Kui sul on vaja puhkama minna, et saaksid oma ressursse taastada, aga sa ei oska välja astuda sellest pingsast kontrastsusest, tekibki unehäire. Mida intensiivsemalt mõtled, seda suurem on pinge ja nii pole võimalik magama jääda ega ka välja puhata. Mõtteid hallates – seda on võimalik õppida – saad pinget vähendada. Kõik muud võtted ei tööta. 

Motivatsiooni püssirohi

Optimaalset joont saab hoida, kui tunned ära oma sisemaailmas liigse aktiveerumise. Või ka üleliigse deaktiveerumise. Laiskus on üleliigne deaktiveerumine Tundes, et tekib ärevus või hirm, on see üleaktiveerumine. Neid lihtsaid sümptomeid saab igaüks endas jälgida. Üleerutumise korral lased osa erutusest vabaks. Enesemotiveerimist oskavad juhid oluliselt paremini, kui enese vabastamist mittevajalikest pingetest. Intensiivsust ise tõstes ei pea seda kohe hoobilt lakke kruvima. Tõstad ainult nii palju, kui käesoleva protsssi läbiviimiseks on vaja ja lõpetad ära. Liigse pinge mahakruvimiseks on sul vaja õppida oma mentaalsust ja emotsioone juhtima, nii nagu sa juhid muid väliseid protsesse oma elus. 

Peamine selles enesereguleerimises pole sinu mõistus, vaid su emotsioonid. Mõttetuse tunne loob motivatsioonipuuduse. Kuigi kõik kasutavad mõistust, et motiveerida ennast, on motiveerimine alati emotsionaalne protsess. Kõik tegutsemise motiivid vajavad jõudu, püssirohtu. Kui jõudu ei ole, siis kohalt ei liigu. Et miski kohalt liiguks on vaja rakendada energiat. Inimese puhul on selliseks energiaks emotsioonid. Mõistus on heal juhul nagu GPS, andes ette suuna, kui sisestad koordinaadid. Kui autol bensiini pole, mis sinna lubaks viia, ehk emotsiooni ei ole, siis mingit sõitu ei toimu. Kui on olemas aktiivne emotsioon, läheb sõit lahti. Kui see on passiivne emotsioon, ei saa kuidagi startida. Toimub kohapeal tammumine. 

Igal emotsioonil on om aktiivsuse aste. Kui suudad teadvustatult kogeda emotsioone ja andes neile suuna tegevuse poole, mis alustamist ootab, saad iga vajaliku asja tehtud. Tuleb tuua endast välja üks aktiivne emotsioon, mis on võimeline seda tegevust läbi viima. Leides impulsi annad gaasi ja oledki kohal.

Raketiga vigade poole

Kui aga oled raketi seljas ehk oled väga aktiivne, sest pead korraga palju asju tegema, siis tuleb sul vigu ette keskmisest rohkem, kas pole. Üliaktiivselt tegutsedes jätad endale mulje, nagu teeksid palju. Kvaliteet aga kannatab kvantiteedi all, sest kui sa raketiga kihutad, ei pane sa paljusid asju lihtsalt tähele. Kihutad paljudest märkamisväärsetest detailidest mööda. Võid neid näha või kuulda, kuid nad lähevad kiirelt mööda vilksatamise järel sul meelest ära. Pärast on vaja rakett teistpidi pöörata ja sedasama maha ununenud detaili tooma kihutada. Võttes appi lihtsa matemaatika saab aru, et taoline edasi-tagasi sahmimine, vigade tegemine ja nende parandamine võtab hulga rohkem aega kui neidsamu asju rahulikult tehes. 

Kiirustades keskendud ju ainult mingile tegevuse osale, kuid jätad märkamata seal kõrval oleva. Sul ei ole tervikpilti ees. Siit tulevadki vead. 

Vigu ei saa vältida neile mõeldes. Vigu saab vältida hoopis enda intensiivsust maha tõmmates. Reguleerides selle normaalseks tegutsemise kiiruseks, suudad märgata palju rohkemaid detaile. Detailide märkamine omakorda võimaldab sul nendega arvestada, neid järjestada ja kasutada. Saad kasutada tervikliku detailide komplekti. Hoida kogu tegevustikul silma peal. Tegutseda professionaalina. Boonusena lisandub inimlikkus, inimlik suhtumine neisse, kes samas protsessis koos sinuga toimetavad. Optimaalse tegutsemise energiaga on sinu teadvustamise võime väga hea. Teadvustatutlt tegutsedes sinu professinaalsus kasvab, kuna väheneb vigade tegemise oht. Paned nii tehes süsteemi perfektselt tööle ja saad siis rahulikult endale puhkust lubada. Ilma, et peaks pingsalt midagi veel üle kontrollima või igaks juhuks midagi üle tegema. Kui tead ka ise, et said oma töö hästi tehtud, lähed koju rahuliku südamega ning vaevalt et sul siis uinumisega raskusi tekib. 

Sageli sunnivad tööandjad või juhid, kes ise ei oska optimaalsust hinnata ka töötajaid olema pinges ja hõivatud. Et pidevalt oleks tunne, et töö käib. Nad ei usalda ennast ja seega ka töötajaid, vaid peavad pidevalt kontrollima, tekitades endale ja teistele lisapingeid. 

Optimaalne arukus

Kui sa oled väga efektiivne, võib kolleegidele tunduda, et sa ei teegi palju tööd, võtad kätte lahendad üks-kaks asjad ära ja võid kas koju pere juurde või oma hobiga tegelema minna. Samal ajal kui nemad veel pingsalt rapsivad. Nähes aga, et sinu tegevus on pädev, hakatakse hindama su oskust teha vähema pingutusega rohkem. 

Optimaalsus ongi oskus tehes võimalikult vähe saavutada võimalikult palju. Optimaalsus vajab alati arukust. Seda ei saa kasutada, kui sa ei kasuta oma teadlikkust. Arukus seisneb enese kurssi viimises kõigi nüanssidega, kogu infoga, mis teemat puudutab. Oskust eristada oluline teave asjasse mittepuutuvast. Optimaalselt tegutsedes kasutad võimalikult vähe liigutusi, tegevusi, ressursse, et saavutada võimalikult efektiivne tulemus. 

Sa ei kuluta aega asjadele, mida pole selles protsessis vaja. Su töörutiinides on kindlasti mitmeid tegevusi, mida võid rahulikult ära jätta, ilma et su töö kvalitet sealjuures langeks. Nendeks võivad olla ka ootamatult kesk tööindu peale tulev laiskus või tahtmine helistada sõbrale. Kui tead, kuidas hallata oma sisemaailma, võid selle tegevuse vabalt tegemata jätta ja jätkata valitud tegevusega. Sõbrale helistamisele saad pühendada märksa rohkem aega, kui töö on tehtud. Vaadates oma tegevused sellise pilguga üle, märkad, et seal on optimeerida küll ja küll. 

Optimeerimisoskuse põhieelduseks on mõistmine, et kõik protsessi seisukohalt mittevajalikud tegevused vajavad sedasama aega. Nad on ajamahukad. Isegi hulk väikseid tegevusi annab kokku suure ajakulu. Neid välja jättes tuleb aega juurde. See on vaba enda jaoks kulutatav aeg, mille võid täita just sellega, mis sulle meeldib. Optimeerimine on oluline kõigi igpäevaste tegevuste juures. See on ka parim ravi stressi ja tööpinge vastu. 

Arusaamatuste pidurid

Üksinda olles saaksid kindlati planeerida enamiku oma tegevusi nii, et need sulle sobivad, ja siis vastavalt ellu viia. Seda teeksid sa siis sulle omase normaalse intensiivsusega. Ilmselt enamik ei ela ega ka tööta üksinda. See tähendab, et alati pead arvetama ka kellegi teisega. Töö juures on pingete põhjustajaks enamasti teised inimesed. Aga ka meie enda soov välja paista, olla nende teiste silmis kiiduväärne. 

Problemaatiliseks läheb asi, kui sa ei saa enam arvestada ainult oma plaanidega. Teised võivad sinu hästikorrastatud plaani tundmatuid faktoreid sisse tuua. Koostöö teistega laabub siis, kui nad kasutavad umbes samasuguseid meetodeid nagu sina. Kui teie arusaamised tööst lähevad kokku, on tulemus efektiivne. Kui nad kokku ei klapi, tekivad arusaamatused, probleemid. 

Kõik arusaamatused on alati pidurid, mis ei võimalda protsessidel ökonoomselt ja ladusalt kulgeda. Räägid inimesele ära, milles probleem on. Ta nagu saab aru, kuid hakkab tegutsema ja justkui unustab, nii, et sa pead hakkama uuesti seletama. Kui seletad mitu korda ja ta ikka ei saa aru, on see väga tülikas. Põhjused, miks taolised olukorrad esile kerkivad on hästi lihtsad. Teadlikkust ja taipamist koolis ei õpetata. Seepärast ongi meie seas hoolimata haridusest väga palju aeg-ajalt rumalaid inimesi. Mitte teadmiste puudumise tõttu vaid, taipamatusest rumalad. Rumalus tekitab alati arusaamatust. 

Autopiloodi käskija

Teiseks suureks probleemiks on Ego ehk isiklikkus tegevuste juures. Mulle ei meeldi nii teha, miks just mina pean seda tegema, mina teeks hoopis muid asju – nii kui ego sekkub, tegevus kohe takerdub. Egost tulenevad koostöö suurimad probleemid üldse.

Millegipärast kerkivad inimestes üles mingid komplesid, mis takistavad neid lihtsalt asja ära tegemast. See on nii levinud ja seda peetakse tavaliseks – eks kõigil on ju oma eripärane iseloom. Sa ehk isegi pead oma ego oma iseloomuks ja ei märka, et nende erilisuste tõttu on meil meie tegevustes ridamisi takerdumisi. Selletõttu oleme ka sageli oleme äärmiselt ebaefektiivsed. Kulutame ego kehtestamisele metsikult ressursse, oma närve ja teiste närve, ka raha muuseas. Meie igapäevases elus keskendume rohkem oma persoonile, oma isiklikkusele ja egole kui olulistele tegevustele.

Vaata oma töökeskkonda. Kui selles keskkonnas puuduks inimestel ego ja kui nad oleks keskendunud tegevusele enesele, millised siis oleks tulemused? Kui kiiresti kogu kollektiiv oma päevase töö ära teeks? Kindlasti märksa efektiivsemalt kui tavaliselt. See on põhimõtteliselt võimalik, aga selleks tuleb ümber õppida. 

Oletame, et sa kirjutad mingit olulist kirja. Siis tuleb sul selline tunne peale, et tahaks tassi kohvi. Sa kas lähed ja tood selle ära või tegeled selle soovi tasalülitamisega otsides nätsu vms. Kuni võitled, oled rahulolematu. Keskendumisvõime langeb. Kirja kirjutamise seiskuohalt on kohvi joomine aga ju täiesti mitteoluline tegevus, kas pole? Selliseid teist sorti tegevusi, mis ei kuulu valitud tegevuse juurde, kerkib igapäevases elus tänu egole massiliselt esile. Siis pole ime, et oled päeva lõpus rahulolematu, sest tegid vähem, kui plaanisid või soovisid. Aga sa ei märka, et sa ise polnud kogu aja enda valitud tegevuste juures. Lasid end Ego autopiloodil teistele tegevustele juhtida. 

Kunagi pole ajahätta jäämise põhjuseks ajapuudus. Vaata olukorda tegevuste optimeerimise valguses ja sa märkad, et aega on alati piisavalt. Kõik me leiame oma elus kas trenni alustamiseks või lastega teglemiseks piisavalt aega, kui jätame kõrvale meie elu suhtes mõtetud tegevused. 

Läbipõlemise kaitseventiil 

Läbipõlemine on hetk, kus sinu sisemaailm ütleb tajutavalt ei piiri ületamisele sinu sees, mida su alateadvus peab eluohtlikuks. Sinu ületöötanud süsteem lihtsalt lülitab ennast välja töörežiim passiivsuse režiimile, et sind su ego eest kaitsta. Ego on oma ambitsioonide rahuldamiseks viinud su keha kurnatuse tasemeni ressursse ebaratsionaalselt kulutades. Siis hakkavadki tööle alateadlikud kaitseventiilid. Need reprogrammmeerivad kogu kasutusel oleva süsteemi sel viisil, et muudavad su passiivseks kõigi tegevuste suhtes.

Läbipõlemine ei ole haigus. See on sinu olemasolu säilitav režiim. Et sellest välja saada, on vaja päris korralikku psühhilist abi. Selline õppetund on väga ohtlik, seega oleks parem mitte oodata läbipõlemise ohvriks sattumist, vaid märgata eneses toimuvat ja püüda seda ennetada. Õppida ise ära teadliku muutuse kunst ja saada teadmised, mille abil lahendada iseseisvalt oma sisemaailma konfliktid. See välistab ületöötamise, sest siis töötad sa just nii palju kui vaja.

Läbipõlemine toob välja ületöötaja rumaluse. Sellest ei saa siis, kui see toimub, muidugi rabeleja ise aru. On väga raske aru pähe panna inimesesele, kes ennast jõuga läbipõlemise suunas veab. Ehk on ka arukaid, kes loevad ja midagi enda kohta taipavad. Õpvad ehk kasutama optimaalsust nende teadmiste abil; oma raketi kiirust maha võtma; rakendama oma arukust ja teadlikkust selleks, et teha võimalikult vähe ja saavutada palju.