Lilleoru esemelood 2: Evelin ja malad

Kuupäev: 
28.05.2021

Räägi oma sidemest Lilleoruga – kuidas ja millal see alguse sai? 

Alguse sai 2014, kui läksin Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) esimesele kursusele. Kuulsin sellest Hallo, Kosmos! raadiosaates, kus Ingvar Villido rääkis oma õpetusest ja sellest, et ta ise on ennast realiseerinud, et tal on mina-kogemus. Samuti, et ta oskab seda teistele edasi anda. See hästi kõnetas mind, sest olin ise ka nendes vaimsetes küsimustes uurija. Olin palju raamatuid lugenud ja sain aru, et see on midagi väga erilist. TMK-l olin nagu svamm – tõmbasin aktiivselt kogu teadmist endasse. Kui kursused läbi olin teinud, siis hakkasin Tallinnas Joogastuudios, aga ka Lilleorus Ingvari loengutel käima. Edasi kutsus Lilleorusse aina tugevamalt ja tundsin ära, et see on minu koht. 

Mainisid vaimset huvi. Kas sul oli probleem, millele lahendust otsisid või lihtsalt uudishimu, et mis veel olemas on? 

Nii ja naa. Mul oli teatav kontakt Jumalaga-Isaga juba lapsepõlvest. Teadsin, et on olemas midagi kõrgemat ja meie füüsiline maailm pole veel kõik. Uurisin toona, mis see tõde on, mis tegelikult toimub. Samas oli mul raske lapsepõlv ja sellest tulenevalt kogu aeg ikkagi ka sisemine kriis.
Tajusin, et olen teistmoodi. Mul on eluaeg pigem vähe sõpru olnud, aga isegi nendega tundsin, et mulle ei paku midagi sellised lihtsad lõbud, mis teistele pakuvad. Ma kuidagi näen elu teisiti, sügavamalt. Aga oli ka mingi alaväärsuskompleks ja iseendaga mitte kõige parem läbisaamine. See ei pruukinud väljagi paista, pealtnäha olin normaalne noor ning jõudsin edasi. Elasin oma elu nagu kõik, aga ma polnud rahul, mul oli raske. Nüüd võin öelda, et need olid lapsepõlvest pärit emotsioonid ja kontseptsioonid. 

Sinu tee Lilleorgu on läinud kiiresti. 

Jaa, kui esimesele TMK-le läksin, siis ostsin tegelikult terve selle seeria kohe välja. Nii sai soodustust, aga see oli ka sedavõrd suur usaldus, et tegin kohe otsuse võtta kõik viis osa. Enne polnud ma sellist tüüpi kursustel käinud, hoidsin eemale, nii et ma olin puhas leht. TMK järel tulid juba kriya jooga pühendused – süvenesin ja hakkasin praktiseerima. Siis läksin naadilugemisele ja 2016 esimesele naadireisile. Edasi käisin igal aastal vähemalt korra palverännakul.

Jõuan jutuga sinu malade juurde. Täitsa omamoodi asi – kas see lähtus käsitöö harrastusest või oli sul armastus ehete vastu? Mis see stardipunkt oli?

Olen käsitööd kogu aeg armastanud, mulle meeldis heegeldada näiteks. Nüüd meenub, et tegin mingil perioodil nahast kõrvarõngaid ja selliseid asju; mul polnudki enam meeles… Põhiline oli heegeldamine, igasugused inglid ja lumehelbed, väiksemad, suuremad ja väga suured linikud. 
Malade tegemine tuli enda konkreetsest vajadusest. Olin kriya jooga teisele pühendusele minemas, kui käisin Indias naadireisil ja ostsin endale selle jaoks hotellist ühe mala. See oli, nagu tehakse, et rudrakšad vaheldusid mäekristalliga – Šiva-Šakti mala. Hiljem selgus, et mäekristallist kivid pole ehtsad. Tundsin, et ei taha kunstliku asjaga käia ja hakkasin malat enda jaoks ümber tegema. Olemasolevad rudrakšad olid väga ilusad ja need jäid paika, aga hankisin sobivad mäekristallid-pärlid. Tegevus köitis ja samal ajal hakkasid mind rudrakšad väga huvitama. Poolvääriskividega on mul kogu aeg kontakt olnud; mulle on need meeldinud, olen nendega tegelenud ja uurinud. Kaks asja ühendusid selles malas ja see tegevus hästi meeldis, kuigi alguses oli keeruline, sest ma ju üldse ei osanud. 

Kas sa otsisid internetist infot või leidsid inimese, kes sind juhendas – kuidas sa edasi said? 

Õppisin ise – vaatasin, kuidas Indiast ostetud malad on valmistatud. Need on küll enamik saadaolevatest suhteliselt lohakad ega ole tegelikult hästi tehtud, nii et tegin sama, aga korralikult. Hiljem nägin küll, et on ka YouTube’i juhendeid ja sain kinnitust võtetele, mis ma olin töö käigus avastanud. Kuidas võiks ühte-teist asja teha. 
2018, kui Lilleorgu oli rahvusvaheline GEN konverents tulemas, tehti üleskutse, et kes ise midagi valmistab, saab seal müüa ja kogukonna inimeste loodut tutvustada. Mäletan, et selleks ajaks oli mul juba kodus rudrakšasid ja tegingi ürituse jaoks portsu malasid. Need võeti hästi vastu ja müüsin vist pooled ära ilma, et seda kuidagi või kunagi äritegevusena oleksin näinud...

Kui meenutad aega, mil alustasid ja võrdled, kuidas nüüd malasid teed, siis mis on põhilised muutused? 

Materjalid on paremaks läinud. Kõige olulisemad on nöör, mille peale sa neid rudrakšasid punud ja siis rudrakšad ise. Nööridega olen igat moodi katsetanud; alguses tahtsin hästi naturaalset ja tegin linastega, siis selgus, et need ei pea vastu, kuigi tundusid tugevad. Nüüd teen nailonnööride peale. Näpuosavus on samuti kasvanud, teen kiiremini ja loodetavasti ka paremini. 
Üsna varsti jõudsin mala-teemaga ka Õpetajani. See tuli ühes lõunalauas jutuks ja küsisin siis ka küsimuse, mis mul südames kripeldas – kas võin malasid raha eest teha. Ta andis mõista, et selleks tegevuseks on vaja õnnistust ning ma võiksin tema jaoks mala valmistada. Ülesanne, milline mala tuleks teha, jäi mulle endale lahendada. 
Käisin siis Lilleoru Elulille pühade objektide juures ja palusin nägemust, milline see mala peaks tulema. Nägemuse sain, kuid mala valmis saamiseni läks ikka päris kaua aega, kuna ei  leidunud sobivat materjali. 

Millise mala sa Ingvarile tookord tegid? 

Nägemus oli selline, et tal oli mala kaelas ja see oli päris kopsakas ning tume. Sain Tiibetist hästi ilusad rudrakšad. Rudrakšade suurust näidatakse millimeetrites, tavaliselt kasutan 8-millimeetrise läbimõõduga rudrakšasid, aga ka suuremaid ja väiksemaid. Millised tellimuse peale kohale saadetakse, see selgub, kui nad käes on. Tellides kunagi ei tea. Alguses ma ei saanud aru, aga tunnetan rudrakšade puhul järjest paremini, millel on tugev, millel vähem energiat ja mis on kvaliteetsem, mis vähem. Niisiis, kui sain ühe tellimusega ilusaid, kvaliteetseid rudrakšasid sobivas suuruses, oli kohe selge, et need ongi Õpetaja mala jaoks.
Tellin naturaalse tooniga rudrakšasid, aga neid ka värvitakse Indias – pruuniks ja mustaks. Olen siis katsetanud värvimisega samuti. 
Õpetaja mala sai üleni musta värvi, mustad rudrakšad, iga kuueteistkümnes pärl must turmaliin. Turmaliin on kaitsev kivi ja seda on Indias iidsetest aegadest peale igasugustes tseremooniates kasutatud. Naturaalsest siidist tutt tuli ka must. Kali mala, nagu hiljem teada sain.
Selle esimese malaga juhtus nii, et käisime Indias palverännakul olles Crazy Baba (joogameister Kulavadhuta Satpurananda) juures ja Õpetaja andis mala talle õnnistamiseks. Baba sai vist aru, et see on kingituseks – igatahes pani mala kaela ega andnud enam tagasi. Omamoodi lahe, et Crazy Babal on samuti nüüd minu tehtud mala. Õpetajale tegin siis sünnipäevaks uue ja see tuli Kalilt saadud nägemust järgides hoopis leekivpunase tutiga. Shakti värv.
Muide, iga kuueteistkümnes on mu malades poolvääriskividest pärl, sest kohe alguses sain sellise taipamise. Malal mantrate lugemisel on kuustest mantrat miinimumarv, see siis aitab vajadusel lugejal järge pidada.

Kujutan ette, et sul on tekkinud huvitav kogemus, mida tähendab indialastega äri ajada.

Ikka, jah. Üks kogemus oli, kui läksime sõpradega kolmekesi omal käel Indiasse ja tahtsime leida koha, kus rudrakšad kasvavad, et oma silmaga näha ja uurida, kuidas rudrakšapuud välja näevad ja kuidas rudrakšad valmivad. Kogesime, et puud on saladuses ja kohalikud ei taha näidata, kus need kasvavad. Selgus, et selle inimese vend, kelle juures ööbime, on botaanik ja teab, kus piirkonnas rudrakšasid leidub. Ta kirjeldas, et ühe Vishnu templi juures on jõgi ning selle orus ongi. Lubas meid vaatama viia, aga juhtus, et ta jäi haigeks ega saanud seda teha... Pidime paiga ikkagi ise üles leidma. Paras otsirännak ja seiklus tuli sellest välja, aga lõpuks siiski õnnestus leida. Väga müstiline oli tunda rudrakšapuu juurest lahkudes kedagi nähtamatut, kuid selgesti suure vaikusena kogetavat olendit meid saatmas. 
Rudrakšad on hindude jaoks ikka äri ka, muidugi. Sama templi juures poodides müüdi neidsamu, mida me lõpuks korjasime. Rudrakšade kohta liigub väga palju igasuguseid jutte. 

Nende mõju osas, jah?

Mõju osas, mis on päris ja mis ikka ei ole. Ühed räägivad näiteks, et mida väiksemad, seda kallimad, teised just vastupidi, et mida suuremad, seda hinnalisemad. Liigub igasugust vastandlikku infot. 

Poolvääriskivid – kustkohast sa need tellid? 

Neid tellin nii Eestist kui välismaalt, kust aga saan. Neid on hästi palju saadaval ja probleemi pole. 

Kui mõni toob mala ümbersõlmimiseks, kas tajud, et energia seal on muutunud? 

Jaa, vahepeal oligi periood, kus ma sõlmisin ümber kõik, mis ma alguses linaste niitidega tegin ja mis seetõttu ruttu läbi kulusid. Tundsin jah seda energiat, mis malas sees on. Tunnen praegu ka ja vahel teen taotluse, et see energia jääks alles. Vahel ei tee, vahel on kandjale just uut algust ja vanast energiast vabanemist vaja. Tavaliselt loen mantraid kui malat sõlmin, mõnikord isegi laulan. Vahel olen ka vaikuses. See on erinev. 

Kas sul on mõte ka sinna liikunud, et sul olekski täitsa oma kollektsioonid; kas sa näed malas ehteväärtust või ta on ikkagi praktiline ese?

Ma ei näe ehteväärtust selles mõttes, et ma teeks neid ehetena. Minu jaoks on mala konkreetse otstarbega ja püha asi. Esiteks on rudrakšad pühad, teiseks, aja jooksul on avanenud, et teen seda tööd nii enda kui teiste jooga teel edasimineku õnnistuseks. Malad on eelkõige ikkagi inimestele, kes tegelevad joogaõppega, taotlevad kontakti kõrgemate loodusjõududega ja loevad malal mantraid. Või siis kannavad niisama, aga teavad, miks, millist energiat mala ja rudrakša nende jaoks kannab. See seeme on teadvelolekut toetav, kaitsev ja puhastav, isegi teatud haigusi raviv. Mis ei tähenda, et mala ei peaks kaunis olema. Mul on arenenud ilumeel, ma ei oskaks niimoodi tehagi, et mala ei tule kena. Selles mõttes on seal ehte pool on ka olemas. 
Olen vaadanud, et ma ei taha valmistada ainult poolvääriskividest, minu suunitlus on rudrakšadest malad. Kui ma ka olen niimoodi teinud, et enamus on kivipärlitest, siis on rudrakšad ikkagi ka sees. Pigem tahan teha midagi selles osas originaalset. 

Kui sa kirjeldaksid veel oma tööprotsessi – kas ühe mala tegemine algab sinu jaoks rudrakšade tellimisest või sul on mingi valik materjale kohapeal olemas?

Tavaliselt mul on jah valik rudrakšasid kodus olemas – väiksemaid, suuremaid, värvi ja kuju poolest erinevaid. Võtan kõigepealt rudrakša ja siis tuleb iseenesest pilt ette, mis temast saab. Hakkab jooksma, milline kivi sinna sobib, milline tutt. See käib hästi lihtsalt – nagu teadmine, et vot selline lahendus. See ei muutu ja nii ma teen. Noh, pisikesi detaile lisan vahel kaunistusteks juurde, jah.

Kas sul vahel käivitub protsessis emotsioone ka või on kujunenud, et oled täielikult voos? 

Nende ümbersõlmitavate maladega on ette tulnud, et ma ei saa rudrakšasid hästi niidi otsa. Lähevad, aga raske on tõmmata ja pean vaeva nägema. Kui üldse ei taha edeneda, võib küll tulla mõni emotsioon. Tavaliselt jätan siis töö seisma, vabastan ära, aga kohe järjest edasi ei tee. Tegelen maladega ikkagi voos olles ja töö ka enamjaolt toetab seda seisundit.

Kui kaua sa ühte malat teed?

Mingil ajal, kui neile hinda hakkasin määrama, siis võtsin aega, et kuskil neli-viis tundi läheb kokku, aga teen väga harva otsast lõpuni. Tavaliselt mul on töö jaotatud osadeks. Üks on lükkimine, siis sõlmimine. Kolmas, et ma teen tuti – see on paras nokitsemine, et ta ideaalne jääks – ja panen ühtlasi mala otsa ehk sõlmin mala kinni, lõpetan tutiga. Protsess on kindlasti kiiremaks läinud, töövahendeid juurde tulnud. Igasugused pintsetid ja nõelad, mida mul alguses ei olnud, need ka kindlasti aitavad operatiivsemalt teha. 

Millist tagasisidet sa oma maladele oled saanud? 

Kui tellimustöid olen teinud, siis on kõik rahule jäänud. Inimesed on andnud mulle ka vabad käed ja olen intuitiivselt tunnetanud, mis kellelegi võiks sobida. Võtan paraja aja; natuke vaatan seda inimest ja jätan laagerduma, seejärel veel kontrollin, kas tunnetus on õige. Tavaliselt jääb algne valik kehtima. 
Kui mala valmis saab, siis panen selle oma altarile rippuma ja kuna teen pudžasid, siis saavad malad nendest osa. See on mul päris algusest peale olnud – pole kunagi nii, et saan valmis ja kohe viin ära. Malad on veidi siin minu juures ja palun neile õnnistuse.

Teenistus, mille malade eest saad – kas sul on selle rahaga teistsugune suhe kui näiteks palgaga?

Vaatan seda küll jah teistmoodi. See läheb mul suures osas kas uutesse rudrakšadesse edasi või kuidagi Lilleorgu tagasi. Sellest tekib ring. 

Kas sul on ideid või plaane, et midagi Õpetust toetavat veel tegema hakata?

Rudrakšadest malad, käevõrud, kõrvarõngad, nn väeehted, sellest täiesti piisab. Ma ei ahnitse endale juurde. Kui seda teen hästi, siis on hästi. See on tegevus, mis mulle sobib. Olen päris palju malasid-asju teinud sõpradele. Nii mulle meeldib ka väga – valmistada asju lihtsalt kingitusteks. 

Milliseid teiste loodud asju sa poe valikust “tarbid”?

Mul Kristiina märkmikke on siin kokku kolm ja need on väga ilusad jumalannade/jumalate piltidega. Helena lõhnavett olen ostnud ja kasutan. Siis ma tean nüüd, et kasutan ainult Aini viirukeid; käisin temaga Indias ja nägin kohapeal, kuidas neid seal tehakse. Mulle väga meeldivad Stina lootoslille-kujulised viirukialused. Sain ühe sellise sünnipäevakingiks. Lilleoru teesid kasutan. 

KASUTAJAKOGEMUS - INDREK

Indrek: Lugu oli nii, et sain ükskord sisemiselt Õpetajalt oma mala kohta aimduse. Esialgu oli see hektiline, nii et ma ei pööranud tähelepanu, aga kui süvenesin, siis sain aru, et miski seoses sellega muutub. 

Maris: Kas sa lugesid parasjagu mantrat või tuli see teadmine niiöelda “lambist”? 

Indrek: Ma ei mäleta enam; tabasin, et tulemas on muutus, aga milline, seda teavet mulle ei antud. Paar päeva hiljem nägin Evelini ja siis ütles tema täiesti sõltumatult, et sai intuitsioonina ülesande mu mala ära parandada: vahetaks niidi, mis välja veninud ja rudrakšad ka, paneks sinna ühed teised. 
Pöördusin läbi taotluse Õpetaja poole ja küsisin siis juba täpselt, mida ja kuidas peaksin tegema. Tuli teadmine, et mul on vaja päris uut malat ja kui käes, siis avaldatakse, mida olemasolevaga teha. Seda omakorda Evelinile öeldes tal kohe ilmestus, milline mu mala olema peaks, aga nii jäi. Me ei leppinud kokku, millal ta selle ära teeb ega midagi. 
Sätin õhtuti magama minnes mala alati altari peale. Tolle vestluse järel hommikul üles ärgates ei saanud ma seda enam kaela tagasi panna. Miski oli, et ei peaks seda tegema, see on nüüd läbi. Mõtlesin, et hästi, ilma malata siis edasi... Õhtul, kui Palvelasse läksin, oli Evelin päevaga uue teinud; ärkas üles ja teadis, et peab selle kohe valmis saama. Ta tahtis vist seal vahepeal kohvi juua, aga ei lubatud seda ka, pidi järjest lõpuni tegema. Sain selle uue mala kätte ja siis küsides ka teadmise, oma instruktaaži, mida vanaga teha.  

Maris: Kas su  isiklik mantra jäi selle vahetusega samaks? 

Indrek: Isiklik on ikka isiklik, see on sinu mantra. Inimese tegeliku mina juurde kuuluv. Malat lihtsalt kasutad selleks, et seda sinna sisse lugeda – mantra energia salvestamiseks.  

Maris: Kas su eelmine mala oli ka Evelini tehtud? Kas läbi oli justnimelt selle füüsiline või nii-öelda energeetiline pool?

Indrek: See oli ka Evelini tehtud, jaa. Ta lihtsalt oli välja veninud, muus mõttes hästi. Evelin sai juba ükskord varem seda nähes teadmise, et ta peab selle korda tegema. Et PEAB seda tegema. 

Maris: Kui sa siis uut malat esimest korda lugema hakkasid, kas tajusid vahet ka? 

Indrek: Jaa, muidugi, aga see ei ole üks suvaline asi. Kui vaadata, mis toimub Lilleorus, õpilaskonnas, maailmas… Siin on suured muutused ja need leiavad aset igal pool. Lihtsalt see on niisugune isiklikul tasandil, minu endaga toimuv asi, aga ta sobitus väga hästi suurde pilti sisse. Nägin väga palju seoseid, miks see nii on.

Maris: Kas kujunduse mõttes – selles, mis pealtvaatajale paistab, on need malad samuti erinevad? 

Indrek: Jaa, peale vaadates on nad päris erinevad. Esimene oli musta niidiga. Koosnes rudrakšadest ja nendest mustadest natuke läikivatest seemnetest; mul ei tule nimi praegu meelde. Evelinil on oma muster, nii et seal on kuusteist rudrakšat, siis vahekivi või seeme ja jälle kuusteist rudrakšat – läheb niimoodi. Uus mala on punase paelaga ja ainult ühesugustest rudrakšadest. Või oli, et põhimõtteliselt ühesugused, aga natukene suurenevad... kuidagi niimoodi ta kirjeldas. Seda ei ole väga silmaga näha, natukene ainult. 
 

KASUTAJAKOGEMUS - KADRI

Kadri: Ostsin mala endale Kriya jooga esimese pühenduse ajal. Ma isegi ei teadnud, miks see vajalik on või et seal on 108 kivi... Ühesõnaga, mul oli mala olemas aasta enne, kui läksin teise astme pühendusele, kus see päris rakenduse leiab. 
Mala, mille valisin, ma nii-öelda tundsin ära. Mul oli see kogu aeg kaasas, esialgu lihtsalt kui selline ilus ehe. Kuna käin tihti trennis, siis aeg-ajalt võtsin ta kaelast ära ja hoidsin ülejäänud aksessuaaridega ühes kohas koos, siis jälle kandsin. Mingil hetkel avastasin, et mul ei ole seda enam. Otsisin kodus ja töö juures kõik kohad läbi, vaatasin seal spordiklubis ringi, kus ma käin, aga ei leidnud. Oligi selline kimbatus, et kuhu see sai ja lihtsalt haihtus. Ükspäev jalutasin koju – ma elan New Yorgis väikeste tänavate-kivimajade-trepikodadega Upper West Side’ i linnaosas – ja järsku avastasin, et mala rippus aiavärava küljes. Täpselt minu maja ees. Aga see oli siis rohkem kui nädal sellest, kui ma ta ära olin kaotanud. Oli näha, et ta oli kogu selle aja õues olnud – veidi kulunud, tutt päikese käes heledamaks pleekinud. Mu jaoks oli see täielik ime. Mala tuli minu juurde tagasi, nagu ma olin soovinud! 
Ma ei teagi, kuskohas ta sai vahepeal olla, sest ma käisin ju iga päev oma trepikojast välja ja mööda sedasama tänavat, aga malat ei näinud. Keegi oli siis kuskilt leidnud ja täpselt siia minu maja ette riputanud… Eelmisel aastal, see tähendab aasta aega peale ostmist käisin kriya jooga teise astme pühendusel ja loen sellega nüüd oma mantrat. Selline on siis see minu mala lugu. 

Maris: Sa vist tegid kaotsis oleku ajal Babaji samyama kriya ka, kus mala kohta küsisid?

Kadri: Jaa, tõsi. Vot, ma ei mäletanudki, et tegin praktika ja küsisin, mis malast on saanud, et ma ei leia seda. Sain Babajilt teadmise, et see tuleb minu juurde tagasi.

Maris: Sul oli veel, et tahtsid seda ise lühendama ja parandama hakata… 

Kadri: Minu toonane teadmine… Kuna mala oli õues väljas olles juba kannatada saanud, tõmbasin selle kogemata katki, käsi jäi taha. Mõtlesin, et võtan paar rudrakšat vahelt ära. Nii ulatub pael kokku ning saan mala ise ära parandada /naerab/. Siis sain teada, et seal on neid kindel arv ja nüüd ka, et neil on kindel samm. Omavahel vahelduvad rudrakšad ja üks külmem kivi või element vahepeal. See kõik aitab mantrat lugeda. Seda jaa, ütlesid sina, et oota, vahelt ei tohi küll midagi ära võtta. Saatsin siis mala Evelinile parandamiseks ja sain jälle kasutada. 

Maris: Kas sinu jaoks suhe selle malaga on muutunud ka? Peale seda, kui sa ta kaotasid ja tagasi said või peale seda, kui Evelin selle ära parandas.

Kadri: Kuna ma olen juba väga palju mantraid peale lugenud, siis ta on väe sisse saanud. Saan isikliku mantrat lugedes selle taga oleva loodusjõuga kontakti. Tänu muutusele, mis on toimunud, hoian malat oma altaril – laen teda niimoodi ja ma nagu alati ei kannagi, vaid säästan seda. Ta ei ole enam suvaline ehe, mida kannan, et teistele näidata, vaid nii-öelda energeetiline objekt. 

// Intervjueerinud ja kirja pannud Maris Kerge.//