Lilleoru esemelood 3: Kristiina ja käsitöömärkmikud

Kuupäev: 
10.11.2021

Kas neil kordadel, kui tänaval trehvatud inimene meil meeles on mõlkunud, on see juhtunud seetõttu, et aimasime kohtumist intuitiivselt ette? Või toimub vastupidine – meenutus, mõte loob meile osaks saava olukorra?

Kristiina Põllu ja tema märkmikega on samamoodi. Avastanud end teatrikunstnikuna madalseisust, hakkas Kristiina otsima, millega omandatud ja talle ka palju tunnustust toonud eriala asemel tegeleda. Esimene leid oli maastik – selle kavandamine ja ehitamine.

Tubasest teatrimaailmast õue suundumine andis uuteks rekvisiitideks puud, põõsad, istutusalad ja sillutised. Rohelus viis Kristiina aga omakorda edasi. Sammhaaval vormus idee kasutada aiandusraamatute tarvis loodud taimepilte ja teha märkmikuseeria. Kristiina peent ja harmoonilist kätetööd silmitsedes tekib just see küsimus – kumbapidi elu asju juhatas? Kas märkmikud oli intuitiivselt leitud "raviteraapia" stsenograafitöösse tekkinud mõõnale või anti takistused seal Kristiinale selleks, et tekiks aeg oma teise, kasutamata ande välja toomiseks?

Räägi, kuidas sa Lilleorusse jõudsid ja kui kaua sa selle paigaga seotud oled olnud?

Minu Lilleorgu jõudmise lugu on ühest küljest pärast pikki otsinguid Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) kursusele jõudmise lugu. Sain aru, et mu elus on jamad, millele ma ei leidnud kuidagi lahendust. Otsisin ja otsisin, jõudsin taaskord mingisuguse järjekordse tehnika või abivahendiga lõppu ja nägin, et see on jälle tupiktee ja sealt ei lähe teed edasi. 

2014. aasta sügisel jõudsin lõpuks ühele Ingvar Villido avalikule loengule Tartus. Loengu teema oli eriti deep – “Kuidas pöörduda Jumala poole?”. Läksin loenguruumi sisse, seal seisiski Ingvar. See hetk on mulle küll alatiseks mällu sööbinud. See hetk, kui õpilane kohtub oma õpetajaga – ise muidugi lõpuni aru saamata, mis tegelikult toimub ja et kõik eelnev ongi olnud selle oma õpetajaga kokkusaamise otsing... Kogesin sel hetkel igavikku – aeg justkui peatus – ja kuidagi teadsin, et mu otsingud on nüüd lõppenud, et olen leidnud selle õige teeotsa ning teejuhi, kes oskab mulle alati kõiges teed näidata; kes teab, kuidas ja mil moel seda teha, ja mis on just minu arenguks parim.

Edasi arenesid asjad väga kiiresti. Olin plaaninud minna TMK kursusele, mis tol sügisel toimuski Tartus, aga mul ei olnud selleks raha. Hästi keeruline aeg, kogu karma läbi elamine oli täies hoos. Kursuseni oli nädal aega ja selle aja jooksul jõudis minuni just seesama summa raha. Maksin ära ja läksin esimesele TMK-le. Siit edasi kulges kõik ülikiirelt. Käisin järjest kõik TMK osad läbi ja kevadel oli Lilleorus Babaji Kriya jooga esimene pühendus. See oli üldse minu kõige esimene käik Lilleorgu. Nii et kohe pühendusele. Niimoodi ma siia jõudsin. Esimene suvi ma ei tulnud veel karma joogasse; mäletan, ma nagu uurisin ja vaatasin, kuidas siin üldse asjad käivad ja olin selline ettevaatlik, hiiliv. 2017. aasta suvest astusin MTÜ-sse.

Märkmikud tekkisid umbes samal ajal paralleelselt ja soov neid tegema hakata tuli justkui iseenesest. See oli aeg, kus ma olin kõigest totaalselt tüdinenud ja kogesin igal võimalikul hetkel rahulolematust. Ka oma professionaalse, teatrikunstniku tööga. Tahtsin ennast välja lülitada, seda üldse mitte teha. Läksin Räpina aianduskooli, õppima maastikuehitust ja seal nende taimede vahel tekkis idee luua oma ettevõte. Alguses ei pidanud need üldse olema märkmikud, mul olid muud mõtted, aga ma isegi ei oska öelda, kuidas, hakkasin ühel hetkel saama nägemusi. Nägin mingeid raamatuid enda ees, olid lehed ja lehtede vahel oli veel midagi, midagi nähtamatut, mis oli oluline. Ma ei saanud esialgu üldse aru, mis asi see on, mida näen.

Alguses ilmusid need mulle nägemuses otsavaates, nii et polnudki arusaadav, et need on raamatud... Siis hakkas ta end aga minu nägemuses keerama. Ilmusid lehed ja see, mis on lehtede vahel. Midagi, mille kohta sain teadmise, et see puudutab inimesi. Et see on mingi nähtamatu essents, mis on oluline. Tekkis teadmine, et ma pean neid raamatuid (või siis õigemini märkmikke) tegema hakkama.

Räpina aianduskool jäi mul halvenenud tervise tõttu pooleli ja läksin oma ettevõttega Loomemajanduskeskusesse. Kirjutasin äriplaani, sain endale mentori. Siis leidsin Tartus väikese stuudio, tekkisid vajalikud rahalised vahendid ja hankisin tööriistad. Kõik kuidagi lihtsalt juhtus, hästi kergelt ja loomulikult... 

Kui palju oled sa end algse nägemuse saamise hetkest edasi arendanud? 

See looming tõukus mul aianduskoolist. Mulle meeldisid ja meeldivad ka praegu vanaaegsed taimejoonistused, need filigraansed. Tänapäeval ei taheta, viitsita ega osatagi enam selliselt joonistada. Ma ise ka ei oska, see on meeletu ajaressurss. Kõige esimene sari oli “Eesti pomoloogia”. Leidsin ühe raamatu, mis on välja antud kirjastuses “Eesti Raamat” 1970. aastal ehk aasta enne mu sündi ja kus sees oli üle saja värvitahvli taimejoonistustega. Käisin nende kirjastuse inimeste, nüüdseks vanaprouadega, kohtumas. Ostsin osade piltide kasutusload. Kuigi see sari on alles ja mul on paljundusõigusega raamatulehekülgi, mida kasutada, olen jõudnud selleni, et kasutan kaantel pigem lihtsalt erinevat värvi kalinguri ehk köitekangast ja mängin puhaste tekstiilidega. Nii et liigun sinna minimalismi poole. 

Tutvu märkmikega siin

Üks kammköites märkmikesari, mida valmistan, sisaldab valgete lehtedega vaheldumisi ka erinevate fotograafide Lilleorus pildistatud vaateid. Need telliti minult 2018. aasta suvel, kui toimus GEN Europe konverents ja on nüüdseks kõik müüdud. Selleks suveks valmis uus kogus.

Veel oli üks märkmike idee, mida Lilleoru inimesed saaksid kasutada ja mis oleks Ishwarananda suutratega seotud. Nii sündis Elulillega märkmik, kus on kaksteist suutrat sees. Neid olen aeg-ajalt juurde teinud. See on selles mõttes eksklusiivne sari, et seda mujal ei müüdagi. 

Kas suutrate valiku määras Õpetaja või sina ise?

Õpetaja saatis mulle oma tervikfaili 108 suutraga. Valisin suutrad nende hulgast, vaadates, et nad moodustaksid tervikliku loo. Et nende järgnevuses oleks areng ja see tervik oleks arusaadav ka algajale, kes tuleb esimesele TMK-le või pühendusele. Et ta saaks ligi, et see oleks inimest toetav ja talle n-ö loetav. Olen nüüd mitu aastat neid märkmikke teinud samade suutratega ja viimased said sel suvel köidetud. Edaspidi võiks tegelikult uuendada suutrate valikut. 

Kas sa teedki märkmikke täitsa ise või aitab sind keegi?

Mul on abilisi, kui pean tegema korraga suurema koguse märkmikke. Ja kui töös on kalendrid. Samas, kui tegemisel on väiksem kogus või keegi tellib endale mõne märkmiku, siis teen ise.

Põhimõtteliselt on see algusest lõpuni käsitöö. Kasutan küll ka valmis sisusid, aga mul on võimekus võtta lihtsalt patakas paberit ja köita see ise. See on tegelikult hästi kihvt, panna eri paberid kokku… see ei ole ajaressursi suhtes mõistlik, aga selles siiski on midagi. Suutratega märkmike puhul on küll kõik käsitsi tehtud, sest neis märkmikes on tekstid sees ja neid ei saa valmistoorikuna tellida. Või noh, see läheks omakorda lihtsalt ebamõistlikult kalliks.

Kas sa lihtsalt teed, oled voos või kuidas sul side selle protsessiga on?

Eriti kui valmistan neid, mis on aspektidega  – Ganesha ja Saraswati põhiliselt, aga olen veel erinevaid teinud inimestele, kes tellivad –  siis nendega tuleb kaasa miski, mis pole sõnadesse pandav. Seal on nagu mingi õnnistus kaasas, mida ma vahendan. Märkmikku tehes mõtlen inimesele, kellele see läheb. Kui teen poodi müügi jaoks, siis inimene on abstraktsena minu ees. Ilma näo ja nimeta, aga ikkagi on meeles.

Kui on suurem tiraaž, siis on natuke teistmoodi, aga Lilleoru märkmike puhul on see voos tegutsemine – läheb hästi kiireks, sujuvaks.

Teen kõiki märkmikke koos. Nende valmistamine on protsess, kus nad koos läbivad mingisuguse ühe etapi, siis järgmise ja kõik nad on kogu aeg kaasas. 

...nagu Fordi autotehas?

Nojah, põhimõtteliselt. Mastaabid on teised, aga sisu sama. Sellisel tegemisel ei ole väga palju mõtteid juures. Vaatan tehniliselt, et midagi maha ei magaks. Kuna ma ei tee neid märkmikke iga päev, siis automatismi seal ei ole. Teen neid piisavalt harva ja teadlikkus on kaasatud – väike n-ö valvelolek, et ma protsessis midagi ära ei unustaks.

Kui ühte protsessi alustad, kas sa teed taotluse ka – kas sul on mingisugune lähenemine?

Olen neid teinud rohkem protsessi sees, mingitel etappidel. Nende aspektidega on teistmoodi; kuna nad on seotud konkreetsete energiatega, siis seal on see eriti oluline. Et oleks õige pilt, mida see inimene vajab. Olen isegi kogenud, et kui ma ei tee sisemist taotlust, et protsess oleks sujuv ja toetatud, siis on tekkinud tehniline tõrge. Näiteks Ganeshaga – masin lihtsalt ei printinud ja kõik. Kui teen selle pöördumise, siis läheb hästi ludinal, tõrgeteta. Ma olen mõnikord ka unustanud. Ja siis on võimalik kogeda seda vahet, kuidas protsess kulgeb ühtepidi ja teistpidi. Selles mõttes elu õpetab. 

Oled sa ka teisi tooteid Lilleoru poodi teinud?  Või on sul midagi silme ees, mida sa tahaksid teha lisaks nendele, mida sa kirjeldasid?

Uusi tooteid ei ole mul tegelikult silme ees, sest viimasel ajal on fookus olnud natuke teiste asjade peal. TMK õpetajaks õppimine kestis terve aasta ja oli intensiivne, palju on teatritööd. Veel haldan Lilleoru Elulille aednike facebooki lehte ja olen ühistööna seotud ka Ingvar Villido Ishwarananda facebooki lehe postitustega. 

Võib öelda, et märkmikud on olnud fookusest väljas viimased poolteist aastat. Kui keegi midagi konkreetselt tellib, siis teen. Olen ka mõelnud, et ühel hetkel, kui töökodade ala on Lilleorus laienenud, siis võib märkmike tootmine ka siia kolida. Näiteks mõned inimesed õpivad välja ja see võiks veel kuidagi laieneda – kaante kujunduses võib näiteks kasutada ka teiste kunstnike loomingut. Aga see on niisugune abstraktne veel. See on võimalus, aga ma ei ole seda arendanud.

See, et sul üldse sai selline mõte hakata liikuma, on sinu teatritöö manuaalsest osast, eksole? Seal on see maketeerimine...

See tuli sellest, et teatris teeb kunstnik füüsiliselt oma kätega ainult joonised ja maketi. Need ei jõua päriselt teatripublikuni, vaid on ainult abivahend. Need jõuavad korraks lavastajani, siis töökodadeni ja pärast seda saab sellest tegelikult juba praht. Kui nad ei ole just nii geniaalselt viimistletud või teostatud, et muutuvad ise kunstiobjektiks. Mul oli hästi suur vajadus luua oma kätega midagi sellist, mida inimene saab vahetult kasutada. Mis siis, et märkmik saab ka täis ja jääb riiulisse seisma, aga seal on ikkagi sõnad sees ja selle saab välja võtta ja uuesti lugeda. Võib-olla taastada seeläbi mingi kogemus või vaadata, kuidas sa oled arenenud. Mul oli hästi tugev vajadus oma kätega tegemise järgi.

Teatris kunstnik füüsiliselt oma kätega teeb väga vähe. Kunstnik juhendab töökodasid ja teostajad teevad. Oled nagu väejuht, aga ise mõõka ei haara. 

Mainisid visuaalset poolt, mida sa oled kasutanud ja suutrate osa. Aga paber, mida kasutad, kuidas see valik tekib? Millist päritolu on su paber? 

Ma olen püüdnud jälgida seda, et paber oleks taaskasutatud. Päris 100% ehk ei ole, aga enamus on. Siis ta on ikkagi vähemalt jätkusuutliku metsamajandamise sertifikaadiga metsast. Kindlasti ei kasuta ma läikpaberit. Klassikaline paber, mida minu meelest kasutatakse ka teistes Lilleoru toodetes, on Cyclus. Vahepeal seda polnud, siis asendasin Cycluse tema analoogi Nautilusega. Neid pabereid kasutan põhiliselt, sest need on ümbertöödeldud kiust.

Kas sul on mõni olulise taustaga töövahend-abivahend, mida sa kasutad? Mingi nõelakomplekt või nuga…  Või sul on need lihtsalt ostetud, n-ö tavalisest poest?

Ma ei omista tööriistadele sellist tähendust, et oleksin neist sõltuv, aga on mingid tööriistad, isegi kui nad on tavapoest ostetud, mis on kuidagi käepärased, õiged. See võib olla tavaline pintsel, millega liimi panna – mõni on mugavam, mõni ei ole üldse. Mul on naasklid, mis on vist eestiaegsed, mu isalt päritud. Aga ma ei ütleks, et uus poest ostetud naaskel kehvemat auku teeks. Nad lihtsalt on mul olemas, kasutan neid vanu. Üks väga oluline töövahend märkmiku tegemisel on luu, millega töödeldakse servi ja nurki. Tean, et need, kes õpivad kunstikoolis ja on tõsised köitjad-professionaalid, neil on tõesti meistri tehtud luud. Ongi koostöös valminud.

Mina olen köitmist õppinud tegelikult väga lühikest aega, mõned päevad ühe meistri juures. Kusjuures see meister ütles, et tal on tunne, nagu ma juba teaks neid asju, sest meil kulges kõik hästi kiiresti. Ja see oli minu jaoks väga loogiline, nagu oleks varasemast tuttav töö. 

Abiline, kes mul käib, on köitmist “päriselt” õppinud, ta on tehnilises mõttes tegelikult minust targem. Temal on küll sellised väga erilised tööriistad. Ta võtab need kotikesega kaasa ja kui need maha jäävad, siis on pahasti. Ma ei ole oma töövahenditest nii sõltuv. Ehkki mul on küll üks luu, tavalisest kunstipoest ostetud, mis on kasutades järjest paremaks muutunud. See meeldib mulle palju rohkem kui värske luu. Ta on kuidagi just õige nurga all n-ö pehme ja temaga on hea töötada. 

Ütlesid, et said naasklid isa käest. Kas sul muus osas ei ole taolise tegevusega perekondlikku sidet?

Mul on küll tegelikult üks lugu. Sellest on tohutult kahju, et ma ei saa sellele enam ligi, kuna mu vanatädi, kes seda kõike teadis, on siit ilmast lahkunud. Tädi Ellen oli Taska juures köitja, üks parimaid; kuskil on ka eestiaegne kultuurfilm, kus on tema käsi filmitud. Tal olid kodus Nõmmel kappides kavandid ja köited. Seal oli käekotte, albumeid ja mustrilehti, mis olid pärgamendile kopeeritud. Need olid tema kätte jäänud ja terve nõukaaeg ta hoidis neid alles... 

Tema mees oli ka Taska juures välja õppinud ja köitis hobikorras. Nad vist ka elatusid sellest – ma ei tea, kus ta neid müüs – et ta tegi selliseid imetillukesi suveniir-raamatuid. Tagatoas ta neid tegi ja kogu aeg tossutas piipu, kui sinna läksid, oli kõik hall. Tal olid ülikanged prillid, telekat vaatas poole meetri kauguselt, nii ma ei tea, kuidas, aga ta tegi üliväikseid, ülifiligraanseid, üliõhukesest paberist nukuraamatuid. Need raamatud olid mu nukumänguasjad.

On sul oma lemmiktooteid ka teistelt Lilleoru inimeselt?

Jaa, mul on Evelini tehtud mala ja käevõru. See on mu naadidega seotud, et kannaksin seda – sinine safiir. Mala on safiiridega, rudrakša ja safiir. Käevõru on kuldobsidiaanidega, mis on ka oma mõjult minu jaoks väga sobiv. 

Ja muidugi Helena imelised lõhnad! Neid kasutab meil kogu pere. 

// Intervjueerinud ja kirja pannud Maris Kerge.//

Tutvu Kristiina märkmike ja kinkekomplektidega siin