Lilleoru esemelood 3: Kristiina ja märkmikud

Kuupäev: 
26.07.2021

Kas neil kordadel, kui tänaval trehvatud inimene meil meeles on mõlkunud, on see juhtunud seetõttu, et aimasime kohtumist intuitiivselt ette? Või toimub vastupidine – meenutus, mõte loob meile osaks saava olukorra?

Kristiina ja tema märkmikega on samamoodi. Avastanud end teatrikunstnikuna madalseisust, hakkas Kristiina otsima, millega omandatud ja talle ka palju tunnustust toonud eriala asemel tegeleda. Esimene leid oli maastik – selle kavandamine ja ehitamine.

Tubasest teatrimaailmast õue suundumine andis uuteks rekvisiitideks puud, põõsad, istutusalad ja sillutised. Rohelus viis Kristiina aga omakorda edasi. Sammhaaval vormus idee kasutada aiandusraamatute tarvis loodud taimepilte ja teha märkmikuseeria. Kristiina peent ja harmoonilist kätetööd silmitsedes tekib just see küsimus – kumbapidi elu asju juhatas? Kas märkmikud oli intuitiivselt leitud "raviteraapia" stsenograafitöösse tekkinud mõõnale või anti takistused seal Kristiinale selleks, et tekiks aeg oma teise, kasutamata ande välja toomiseks?

Räägi, kuidas sa Lilleorusse jõudsid ja kui kaua sa selle paigaga seotud oled olnud?

Minu Lilleorgu jõudmise lugu on ühest küljest TMK-le jõudmise lugu. See, kui saad aru, et on mingi jama ja otsid lahendust. Otsid ja otsid, jõuad mingisuguse järjekordse tehnika või abivahendiga sinna lõppu ja näed, et see on tupiktee ja sealt jälle ei lähe edasi. 

Jõudsin ühele Õpetaja Tartu avalikule loengule lõpuks 2014 sügisel. Teema oli kohe kümnesse: “Kuidas pöörduda Jumala poole?”. Läksin loenguruumi sisse, nägin Õpetajat – ta vaatas mulle otsa – ja selles hetkes oli kõik koos, see oli igavik. Ühest küljest oli seal imestus – pole võimalik, et ta on nii väike. Selles mõttes, et inimmõõtmes. Teistpidi ma ei teadnud, et ma üldse otsin Õpetajat. Et ma otsin Teda. Istusin maha ja kuulates jõudis iga sõna mulle ülisügavale kohale. Seal ruumis juhtus minu jaoks ka midagi veidrat, toimus midagi minu nägemisega. Kõik muu peale Õpetaja mähkus uttu. Tekkis polaarsus ja Õpetaja joonistus välja niimoodi, et see oli tohutu kontsentratsioon. Ühesõnaga, see oli megahetk. Üldse, terve loeng, poolteist-kaks tundi tundus kui hetk. 

Edasi läks hästi ruttu. Ma olin plaaninud minna TMK kursusele, mis tol sügisel toimuski Tartus, aga mul ei olnud üldse raha. Hästi keeruline aeg, kogu karma läbi elamine oli täies hoos. Seal oli loenguga nädalane vahe ja seejärel kuskilt täpselt tuli see summa. Maksin ära ja läksin esimesele TMK-le. Siis kulges nagu tuline jutt. Käisin järjest kõik TMK osad läbi ja kevadel oli Lilleorus Babaji Kriya jooga esimene pühendus. See oli üldse minu kõige esimene käik Lilleorgu. Nii et kohe pühendusele. Niimoodi ma siia jõudsin. Esimene suvi ma ei tulnud veel karma joogasse; mäletan, ma nagu uurisin ja vaatasin, kuidas siin üldse asjad käivad ja olin selline ettevaatlik, hiiliv. 2017 suvest astusin MTÜ-sse.

Märkmikud tekkisid umbes samal ajal paralleelselt ja see juhtus nagu iseenesest. See oli aeg, kus ma olin kõigest totaalselt tüdinenud ja kogesin igal võimalikul hetkel rahulolematust. Ka oma professionaalse, teatrikunstniku tööga. Tahtsin ennast välja lülitada, seda üldse mitte teha. Ma läksin Räpina aianduskooli, õppima maastikuehitust ja seal nende taimede vahel tekkis idee luua oma ettevõte. Alguses ei pidanud üldse olema märkmikud, mul olid muud mõtted, aga ma isegi ei oska öelda, kuidas ma hakkasin saama nägemusi. Nägin mingeid raamatuid enda ees, kus olid nagu need lehed ja lehtede vahel oli veel midagi, mis puudutas inimesi. Ma ei saanud üldse aru, mis asi see on, mida näen või mis see puudutus on. 

Alguses need raamatud ilmusid mulle selle külje alt /otsavaates/. Kui ta on õhem ka, siis sa ei saa aru, et see on raamat. Siis hakkas ta nägemuses ennast niimoodi keerama. Ilmusid lehed ja see, mis on lehtede vahel. Siis veel midagi, mille kohta sain teadmise, et see puudutab inimesi. Et see on mingi nähtamatu essents ja ma pean neid tegema hakkama. Räpina aianduskool jäi pooleli ja läksin oma ettevõttega Loomemajanduskeskusesse. Kirjutasin äriplaani, sain endale mentori. Siis leidsin endale Tartus väikese stuudio, kuidagi sain vajalikud rahalised vahendid ja tööriistad. Kõik kuidagi lihtsalt juhtus... 

Kui palju sa oled asja sellest hetkest edasi arendanud kui see algne nägemus tekkis? 

See tõukus aianduskoolist; mulle meeldisid ja meeldivad praegu ka vanaaegsed taimejoonistused. Need filigraansed, mida tänapäeval keegi enam teha ei viitsi ja ei oskagi õieti. Ma ise ka ei oska, see on meeletu ajaressurss. Kõige esimene sari oli “Eesti pomoloogia”. Leidsin ühe raamatu, mis on välja antud kirjastuses “Eesti Raamat” 1970 ehk aasta enne mu sündi ja kus sees üle saja värvitahvli taimejoonistustega. Käisin nende kirjastuse inimeste, nüüdseks vanaprouadega kohtumas, ostsin osade piltide kasutusload. Kuigi see sari on alles ja mul on veel paljundusõigusega raamatulehekülgi, mida kasutada, olen jõudnud sinna, et kasutan kaantel erinevat värvi kalinguri ehk köitekangast ja mängin puhaste tekstiilidega. Ta läheb sinna minimalismi poole. 

Üks on Lilleoru vaadetega kammköide, kus sees erinevate fotograafide pildid. Need telliti minult 2018 suvel, kui toimus GEN Europe konverents ja on kõik nüüdseks müüdud... nüüd just valmis uus kogus, BKY II astme pühenduse ajaks...

See idee oli varem mitmes peas olnud, et võiks olla märkmik, mida oma inimesed saavad kasutada ja mis on Õpetaja suutratega seotud. Nii sündis Elulillega märkmik, kus on kaksteist suutrat sees. Neid olen aeg-ajalt juurde teinud. See on selline spets-sari, mida mujal ei müü.

Kas suutrate valiku määras Õpetaja või sina ise?

Õpetaja saatis mulle oma tervikfaili. Valisin sealt, vaadates, et see moodustaks mingisuguse loo. Et seal oleks mingi areng ja et oleks arusaadav algajale, kes tuleb esimesele TMK-le või pühendusele. Et ta kuidagi saaks ligi, oleks talle toetav. Ma olen nüüd mitu aastat teinud samade suutratega ja viimane ports toorikuid sai just köidetud. Edaspidi võiks tegelikult uuendada suutrate valikut. 

Kas sa teedki märkmikke täitsa ise või sul on keegi, kes aitab?

Aitab aeg-ajalt, kui mul on mingisugune ports vaja korraga teha. Nagu siis, kui tulevad kalendrid, mida ma teen neljas või viies aasta. Ta vahel käib, aga kui mul on väiksem kogus või keegi tellib midagi, siis teen ise. 

Põhimõtteliselt on see algusest lõpuni käsitöö. Kasutan küll ka valmis sisusid, aga mul on võimekus võtta lihtsalt patakas paberit ja köita see ise. See on tegelikult hästi kihvt, panna eri paberid kokku… see ei ole ajaressursi suhtes mõistlik, aga selles siiski on midagi. Suutratega on küll kõik käsitsi tehtud, sest seal on need tekstid sees ja ma ei saa valmistoorikut tellida. Noh, see läheks omakorda lihtsalt ebamõistlikult kalliks.

Kas sa lihtsalt teed, oled voos või kuidas sul side selle protsessiga on?

Iga märkmiku juures on see, eriti kui valmistan neid, mis on aspektidega – Ganesha ja Saraswati põhiliselt, aga olen veel teinud inimestele, kes tellivad – siis sinna läheb kuidagi sisse, mis pole sõnadesse pandav. Seal on nagu mingi õnnistus kaasas, mida ma vahendan. Kui teen, siis mul on see inimene meeles – kui ma tean, kellele märkmik läheb. Kui teen poodi müügi jaoks, siis ta on abstraktsena minu ees. Ilma näo ja nimeta, aga ikkagi on meeles. Kui on suurem tiraaž, siis on natuke teistmoodi, aga Lilleoru märkmike puhul on see voos tegutsemine, läheb hästi kiireks. 

Ma teen kõiki märkmikke koos, mitte et teen ühe valmis ja siis järgmine. Seal on protsess, et kõik läbivad mingisuguse ühe etapi, siis kõik järgmise, et nad on kogu aeg kaasas. 

Nagu Fordi autotehas.

Nojah, põhimõtteliselt. Mastaabid on teised, aga sisu sama. Seal ei ole jah väga palju mõtteid juures. Vaatad tehniliselt, et midagi maha ei magaks. Kuna ma ei tee seda iga päev, siis ta ei ole automatism. Teen piisavalt harva ja teadlikkus peab olema selles mõttes kaasatud, et ma midagi ära ei unustaks. Väike valvelolek on kogu aeg. 

Kui ühte protsessi alustad, kas sa teed taotluse ka – kas sul on mingisugune lähenemine?

Olen seda teinud rohkem protsessi sees, mingitel etappidel. Nende aspektidega on teistmoodi; kuna nad on seotud konkreetsete energiatega, siis seal küll. Et oleks õige pilt ja mida see inimene vajab. Seal ei saa lahmida. Olen isegi kogenud, et kui ma ei tee taotlust, siis on tekkinud tehniline tõrge. Näiteks Ganeshaga – masin lihtsalt ei printinud ja kõik. Kui pöördun, siis läheb hästi ludinal, tõrgeteta. Ma olen mõnikord ka unustanud. Ja siis on võimalik kogeda seda vahet, kuidas protsess kulgeb ühtepidi ja teistpidi. Selles mõttes elu õpetab. 

Kas sul on ka muid tooteid olnud, mida oled Lilleoru poodi teinud? Või on sul midagi silme ees, mida sa tahaksid teha lisaks nendele, mida sa kirjeldasid?

Mul ei ole tegelikult silme ees, sest praegu on fookus natuke teiste asjade peal. TMK õpetajaks õppimine oli just lõpusirgel, teatritöö. Veel haldan Lilleoru Elulille aednike facebooki lehte ja olen ühistööna seotud ka Õpetaja fb lehe postitustega. 

Võib öelda, et märkmikud on olnud fookusest väljas viimane aasta. Kui keegi midagi konkreetselt tellib, siis teen. Ma ma olen mõelnud, et ühel hetkel, kui töökodade ala on Lilleorus laienenud, siis võib märkmike tootmine üldse ka sinna kolida. Mingid inimesed õpivad välja ja siis see võiks kuidagi ka laieneda – võib kasutada teiste kunstnike loomingut, kaantel. Aga see on niisugune abstraktne veel. See on võimalus, aga ma ei ole seda arendanud. 

See, et sul üldse sai selline mõte hakata liikuma, on sinu teatritöö manuaalsest osast, eksole? Seal on see maketeerimine...

See tuli sellest, et teatris kunstnik füüsiliselt oma kätega teebki ainult joonised ja maketi. Need ei jõua päris inimesteni, on ainult abivahend. Mingil perioodil iseendale, lavastajale korraks, siis töökodadele, siis sellest saab praht. Kui ta ei ole just nii geniaalselt viimistletud või teostatud, et  muutub ise kunstiobjektiks. Mul oli hästi suur vajadus luua oma kätega midagi sellist, mida inimene saab vahetult kasutada. Mis siis, et märkmik saab ka täis ja ta jääb riiulisse seisma, aga seal on ikkagi sõnad sees ja sa saad selle välja võtta ja uuesti lugeda. Võib-olla taastada mingi kogemuse seeläbi või vaadata, kuidas sa oled arenenud. Ta on nagu teistmoodi. Mul oli hästi tugev vajadus selle järgi. Oma kätega tegemise järgi.

Teatris on jah see, kui sa juhendad töökoda, teised kõik teevad. Sa ainult käid ringi ja ütled, et see on nii, ära seda nii tee. Sa oled nagu väejuht, aga ise mõõka ei haara. 

Mainisid visuaalset poolt, mida sa oled kasutanud ja suutrate osa. Aga paber, mida kasutad, kuidas see valik tekib? Mis päritolu sul paberid on? 

Ma olen püüdnud seda jälgida, et oleks taaskasutatud paber. Päris 100% ei ole, aga enamus on. Ta on ikkagi sellest jätkusuutliku metsamajandamise sertifikaadiga metsast. Ma kindlasti ei kasuta mingit läikpaberit. Klassikaline paber, mida minu meelest kasutatakse ka teistes Lilleoru toodetes on Cyclus. Vahepeal seda polnud, siis asendasin Cycluse analoogi, Nautilusega. Need on põhilised paberid, sest need on ümbertöödeldud kiust.

Kas sul on mõni olulise taustaga töövahend-abivahend, mida sa kasutad? Mingi nõelakomplekt või nuga…  Või sul on need lihtsalt ostetud, n-ö tavalisest poest?

Ma ei omista tööriistadele sellist tähendust, et peaks nendest olema sõltuv, aga mingid tööriistad, isegi kui nad on tavalised, poest ostetud, osutuvad kuidagi käepäraseks, mingid jäävad kõrvale. See võib olla tavaline pintsel, millega liimi panna – mõni on mugavam, mõni ei ole üldse. Mul on naasklid, mis on vist eestiaegsed, sest need on mu isalt päritud. Aga ma ei ütleks, et uus poest ostetud naaskel kehvemat auku teeks. Nad lihtsalt on mul olemas, kasutan neid vanu. Üks väga oluline töövahend märkmiku tegemisel on luu, millega töödeldakse servi ja nurki. Tean, et kes õpivad kunstikoolis ja on tõsised köitjad-professionaalid, neil on luud tõesti, mis meister on teinud. Ongi selline nagu koostöö valmistajaga. 

Mina olen köitmist õppinud tegelikult väga lühikest aega, mõned päevad lihtsalt ühe meistri juures. Kusjuures see meister ütles, et tal on tunne nagu ma juba teaks neid asju, sest meil läks hästi kiiresti. Ja see oli minu jaoks kõik loogiline, nagu oleks varasemast tuttav töö. 

Abiline, kes mul käib, on köitmist “päriselt” õppinud, et ta on tehnilises mõttes minust targem. Temal on küll sellised väga erilised tööriistad. Ongi selles kotikeses, millega ta kaasa võtab ja kui need maha jäävad, siis on pahasti. Ma ei ole nii sõltuv, aga üks luu, mis on ka hästi tavaline, kunstipoest, mille ma olen lihtsalt oma kasutamisega kuidagi õigeks kulutanud, see meeldib mulle küll rohkem kui värske luu. Ta on kuidagi nagu õige nurga all pehme. Ma saan temaga hästi teha. 

Ütlesid, et said naasklid isa käest. Kas sul muus osas ei ole taolise tegevusega perekondlikku sidet?

Seal on tegelikult üks lugu taga küll. Mul on tohutult kahju, et ma ei saa sellele enam ligi, kuna mu vanatädi, kes seda kõike teadis, on siit ilmast lahkunud. Tädi Ellen oli Taska juures köitja, üks parimaid; kuskil on ka eestiaegne kultuurfilm, kus on tema käsi filmitud. Tal olid kodus Nõmmel kappides kavandid ja köited. Tal oli käekotte, albumeid ja siis neid mustrilehti, mis olid pärgamendile kopeeritud. Need olid tema kätte jäänud ja terve see nõukaaeg ta hoidis need alles... 

Tema mees oli ka Taska juures välja õppinud ja köitis hobikorras. Nad elatusid sellest – ma ei tea, kus ta neid müüs – et tegi suveniir-raamatuid. Tal olid kõik need köitmisvahendid olemas. Seal tagatoas ta kogu aeg tossutas piipu, nii et kui sinna läksid, oli kõik hall. Tal olid ülikanged prillid, telekat vaatas ka mingi poole meetri kauguselt, nii ma ei tea, kuidas, aga ta tegi üliväikseid ülitäpseid, üliõhukesest paberist nukuraamatuid. Need raamatud olid mul nukumänguasjad. 

Kas sul on oma lemmikuid teistelt Lilleoru inimeselt, mingi toode, mida kasutad?

Jaa, mul on Evelini tehtud mala ja käevõru. See on mu naadidega seotud, et kannaksin seda – sinine safiir. Mala on ka safiiridega, rudrakša ja safiir. 

Ja Helena imelised lõhnad! Neid meil kogu pere kasutab.

// Intervjueerinud ja kirja pannud Maris Kerge.//