Lilleoru esemelood 4: Ain ja viirukid

Kuupäev: 
05.01.2022

Kui Ain oli New Delhi tänavapoes leti äärde jõudnud, vaatas omanik ta esemeid ning sirutas siis käe leti alla paberisse pakitud viirukikimbu järele ja ütles: „Kas soovite neid proovida?". Selle viiruki süütamine oli elu muutev hetk, sest esimest korda koges ta, milline tõeline viiruk on. Peale seda võttis Ain enda südameasjaks leida viirukivalmistaja, kes õpetaks talle, kuidas viirukeid tehakse ja millest kujuneb kvaliteedi erinevus.

Täna on Ainil koostöö 5.põlvkonna viirukivalmistajate perekonnaga kaunist Mysore linnast Karnatakast. Kõik Aini eestvedamisel valmistatavad viirukid on käsitöö orgaanilistest koostisosadest ja puhtaimatest looduslikest õlidest, mis on hoolikalt segatud, et luua täpsed, õrnad ja terapeutilised lõhnad.

Alustan nagu meie ankeet käib - mis su eriala on?

Eriala on ühe sõnaga öelda disain, aga rakendan seda nii laialt, et ma isegi ei ütle, et mul on spetsialiteet või professioon. Jah, on mingid oskused ja need on disaini-oskused, aga mitte niivõrd, et ma jube hea joonistaja oleks, vaid rohkem disainmõtlemise pool. Ühesõnaga - mul ei ole eriala, ma olen erialatu. 

Sinu seotus Lilleoru ja õpetusega, millal sul kontakt tekkis?

Mul on mõned punktid. 2005 oli, kui ma esimest korda kuulsin Ingvarit raadiosaates. See oli Pereraadio, kui ma ei eksi. Sealt edasi, järgmine kokkupuude oli Viljandis ühel loengul. Annika Allikmäe (Nõmberg) andis seal joogatunde ja Ingvar käis linnavestlusi tegemas. See oli veel enne Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) kursuseid, aga seal räägiti juba kontseptsioonidest. 

Kõik on nagu loomulikult läinud, aga ütleme jah, et need on esimesed punktid. Teistpidi saan öelda, et olen läbi sõprade sinna sattunud, aga omaks võtsin ikkagi enda peaga. Mitte, et nemad “müüsid maha”. 

Kuidas sa viirukitega tegelemise juurde jõudsid?

Läbi India… New Delhi vanalinn. Ma ei mäleta, mis aastal see oli, nullindates kuskil. Ühesõnaga, olin New Delhis, juba koduteel ja šoppasin üht-teist-kolmandat kaasa ning viirukeid siis ka. Olin juba kõik ostud ära teinud, kui härrasmees-poepidaja osutas, et kuulge - tõstis mingi nutsaka laua alt - kas neid viirukeid ei taha proovida ja andis nuusutada. See oli nagu teine ooper! Nii teistmoodi, et kõik, mis ma seni ostsin, andsin talle ilusti tagasi ja võtsin hoopis neid. Ma päris hästi aru ei saanud, mis teistmoodi on. Seal on ju palju igasuguseid pakikesi, kus peal, et käsitöö ja nii edasi, aga esimene nupp, mis meelde jäi, oli see, et nad on meega tehtud. Ei ole liimi ja selliste asjadega. Üliägedad olid. 

Miks ma selle enda asjaks tegin, mul loogilist motivatsiooni ei ole. Kuidagi jäi sisse soov ja vajadus, et viirukid peavad olema mitte suvalised, vaid kvaliteetsed. Järgmisel korral, kui Indiasse läksin - see oli siis naadireis - tegin taotluse, et need head kindlasti üles leiaksin. Vedasin kogu pundi Vana-Dehlisse seetõttu, et mul oli viirukeid vaja. Ja leidsin, tõin toore jõuga ära!

Kas seesama esimene poepidaja-mees ongi sinu kontaktiks jäänud?

Ei, see oligi niimoodi, et tahtsin samasse poodi tagasi minna, aga jõudsime Dehlisse nii hilja, et kõik kohad olid kinni. No täiesti lootusetu. Mul oli üldse sellega nagu mitte probleeme, aga... 

Takistusi?

Ütleme, et inimesed olid mures, mida ma korraldan. Ma jah läksin sinna ja võtsin kogu kamba kaasa. Siis me seal öösel kooserdasime, aga mul oli kindel taotlus...

Ühesõnaga sa olid korra käinud, leidnud “kulla” ja teist korda, kui läksid, siis hakkasid juba seda teadaolevat “kulda” otsima. Kui palju nende kahe reisi ajavahe oli?

Seal oli mitu aastat ikka. Võibolla isegi kolm-neli-viis. 

Nii see pood kui kõik teised olid kinni, aga pidime järgmisel hommikul kell kaheksa kohe edasi liikuma… Käisime mööda sama tänavat edasi-tagasi, inimesed olid väsinud ja tahtsid koju minna, aga õiget asja ei olnud kuskil, kui sattus pood, kus vitriinakna peal olid vesipiibud - selline kraam ja ma silmanurgast tagaotsas nägin… Läksin sisse ja siis, ohsa-kuule! jumala õiged asjad. Ootasin seal tund või paar, kuni keegi kuskilt mulle palutud koguse hankis; reisikaaslased juba haigutasid ja ütlesin, et mingu magama ära. Võtsin umbes neli kilo, seda oli siis päris palju. 

Miks ma viirukitega üldse tegelesin - tulen jutu algusesse tagasi - on see, et kui ma esimene kord tõin, siis kinkisin neid teiste hulgas ka Annikale. Tema avas mulle viirukid selles mõttes, et kui enne oli see mu jaoks meeleoluasi, siis Annika rääkis taotluse osast. Tookord olid tal ka otsas ja ütles, et kui saad, too. Siis võtsingi selle enda asjaks. See oli see moment, et nii, nüüd ma pean hakkama inimestele häid viirukeid tooma. 

Kas sa sellist tüüpi viirukeid saidki ainult New Delhist, teistest India linnadest pole leidnud?

Ma ei tea, kui palju inimesi ette kujutab, mida tähendab neli kilo, aga suurema osa tõin ja andsin jälle Annikale. Teistele jagasin ka. Seda jätkus paariks aastaks, aga lõpuks said viirukid kõigil otsa. Olin juba harjunud, et see on minu missioon, kui kuulsin, et Gitanjali /indialannast siddha meditsiini arst, nö Lilleoru sõber/ on Eestis ja läksin temaga rääkima. Mul oli plaan minna Bangaloresse, sest need, mis Dehlist sain, tulid ka tegelikult sealt. Mõtlesin, et otsin mõne päris viirukitegija üles. Gita ütles, et ära mine Bangaloresse ja soovitas ühte väikest kunstide ja käsitöö poolest kuulsat linna, Mysoret, mis on umbes 130 km Bangalorest eemal. 

See reis oligi niimoodi, et lendasin Bangaloresse, siis läksin rongi peale, öö otsa sõitsin ja hommikul mingisugune kell tulin maha. Mul oli Airbnb maja võetud, aga selle jaoks oli vara ja esimene asi oli ikkagi, et rikšamehelt küsisin, kus turg on. Mis edasi toimus, oli selles mõttes äge, et mul oli selle reisi point näha, kuidas viirukeid tegelikult tehakse. Ei olnud üldse kindel, kas õnnestub, aga mõtlesin, et kui ei leia, lõbus on ikka. Ja noh, ma arvan, et kulus sihukene viis minutit sellest, kui ma turu väravatest sisse jalutasin, kuni hetkeni, kui ma istusin taburetil ja vend rullis spetsiaalselt minu jaoks viirukit. Näitas, kuidas asi käib. Täpselt nii kiirelt läkski. Tema perekond siis ongi see, kes mulle nüüd teeb.

Milline taust neil on, kas nad on mitu põlve viirukeid teinud või kuidas?

Nad on mitu põlve teinud, jah. Noh, nagu Indias on, ega juttu kõike tõe pähe ei saa võtta, pool on niikuinii välja mõeldud ja teine pool ka logiseb. Aga nende terve pere ühel või teisel viisil on seotud viirukite ja õlidega, mis sinna sisse käivad. Seal selles mõttes on asi paigas, et mehed on “retseptibossid”, nemad teavad retsepte. Naised rullivad. Õde /peretütar/ on teistmoodi, õde on ka “reptseptiboss”. Üldiselt on jah niimoodi, et retseptid on nende kõige suurem saladus, nende kogu varandus. See, kes teab retsepti, on hinnas mees. 

Jutt, et nad on viiendat põlve teinud - seal oli mingeid ägedaid asju /viiteid/ küll. Näiteks nende turuputka. Nad ise ütlesid, et see on umbes sada aastat vana ja mingid jäljed tõesti olid sada aastat vanad. Minu jaoks kõige kihvtim asi… Indias ei pakita mitte teibiga, vaid nätsutatakse ajalehe sisse ja siis on hästi habras niit, sihuke puuvillane. Sellel niidisahtlil oli paksust lauast esipaneel ja seal ikka vat selline auk /Ain näitab käega nii nelja cm läbimõõduga ringi/ niidi tõmbamisest sisse kulunud. Siis vaatad küll, et siin on tööd tehtud päris palju...

Kui palju sina neid reptsepte või detaile suunata saad?

See võttis aastaid aega, aga jah, tänaseks olen mina retseptijuhtija, juhendaja. 

Kuidas sa seda teed, kas ütled lõhna järgi või kui tead, et viirukis on see või teine aine, siis otsid ütleme, mütoloogiast koostisosade või taimede tähendusi? 

Ei, mina voodooga ei tegele. Siin on mitu asja. 

Täiendan eelmist osa, et mul läks ikka mitu aastat enne, kui ta /perepoeg, kes nn viirukisuhtluse kontaktiks/ mind hindama hakkas. Et tema sai aru, et mina saan aru ja tean, mida ma tahan ja mul on õigus. Siin on see nüanss, et kui ma räägin retseptidest, siis pean laveerima ja kuidagi talle need muudatused “maha müüma”... Mysore on selles mõttes hästi äge linn, et ta on puhas; õhk on puhas - ei ole pruun õhk, sinine õhk on - sinine taevas on. See on mägede vahel, sihukene natuke kõrgemal ka. Kui rannikul on 45 kraadi, siis seal on pigem 29, hästi mõnusa kliimaga. Sellegipoolest talle see õhk, mis meil on, esiteks ei mahu pähe. Teiseks ei mahu pähe, mida üldse tähendab meie hermeetiline kodu. Ühesõnaga, ma ei saa mitte kuidagi edasi anda, mismoodi need asjad meie elamistes, meie kliimas toimivad. Üritan põhjendada või lahti seletada, et ta saaks aru, kuhu ma tahan asja suunata. Tänaseks jah on toorained mul selged, olen palju õppinud. Alguses lihtsalt usaldasin kõike. 

Kuidas sa need selgeks said?

See on kuidagi kujunenud nii. Iga kord, kui ma käin, saan selgemaks ja ma tean mingeid asju, mis seal sees on. Lihtsalt seal on kvaliteedi erinevused - saan lõhna ja välimuse järgi aru. Ega ta mulle alguses ei tahtnud teha viirukeid nii heast toorainest nagu nad praeguseks on, sest see on kallis. Kauplesin välja hinna, mis ikkagi on kaks ja pool korda kallim, kui toona Delhis. Nüüd oleme jõudnud faasi, et seal maksumuse sees on veel nagu ruumi head toodet teha, aga ta on pidanud enda kasumis kõvasti alla tulema.

Kui retseptid ja kogu asi on ajas täienenud, siis kas sul on praegu ka mõni arendus käsil või on kõik paika loksunud ja “tuunimist” enam pole?

Kogu aeg tuunimine käib. Peaksin ühe teise loo kaudu seda edasi andma. Seesama esimene kord New Delhis oli siis, kui käisime Indias suusatamas, Kašmiiris. Meie hotelli või noh, mis hotell, aga selle puukuuri allkorrusel oli söögikoht. Küla kõige kõvem, sest seal olid head toidud. Iga õhtusöök hakkas niimoodi pihta, et prooviks erinevaid asju ja siis küsid, et võtaks seda. Siis ta /teenindaja/ ütleb, et I don't have but I bring You (seda meil ei ole, aga ma toon Teile). Hm, no okei. Kui sul ei ole, siis muidugi too… Ühesõnaga, seal oli niimoodi, et üks asi, mida alati sai, oli butter chicken või butter masala paneer. Selles mõttes kindla peale minek, et ma võin seda iga päev süüa. Tegelikult ei pidanud üldse midagi valima, sest sa võisid iga päev ühe ja sama asja tellida, aga see tuli alati täiesti erinev. Aga see oli ülihea. Ühesõnaga, viirukitega on samamoodi, et stabiilsust saada, see on olnud kõva töö.

Oled sa viirukeid tagasi ka saatnud?

Ma olen tagasi viinud kümneid kilosid. Viiskümmend kilo, ma arvan, olen tagasi viinud. Mul on ilmselt 40-50 kg, millega ei oska mitte midagi teha... 

Milles see probleem seisneb?

Ma ei saa neid välja anda. Suurema osa maailma jaoks nad oleks väga-väga head, aga minu jaoks ei ole piisavalt. Kõik see, kuidas ta suitseb ja mis seal need lõhnaomadused on. 

Kas partiid on ühtlased, et kui on nässus, siis terve seeria? 

Jaa. Siin oli kõvasti õppimist ka postiteenuse osas. Alguses kippus transportis nässu minema, sest nad on nii elavad asjad, täiesti orgaanilised. Nüüd läksime kallima posti peale üle. Nad lähevad mul siis ka elama, kui tuleb kevadine päike. Esiteks ta on nii terav ja teiseks nii madala nurga alt, et kuidagi saab pihta mu “tööjaamale”.

Kui sa viirukirullimist kõrvalt nägid, siis kas neil on seal midagi sellist, et enne, kui alustavad, teevad taotluse või on tegemise käigus mingisugused…

Ei ole. See on huvitav, et see on perekonna traditsioon. Nende äri hakkas tegelikult sellest pihta, et tal vanaisa või vanavanaisa ei teinud viirukeid mitte pudžade jaoks - selleks kasutatakse odavaid ja lihtsaid variante - vaid ravimiasendajana. Näiteks, kui inimestel oli peavalu või halbade energiate mõjud... Nad on täitsa rahvameditsiini liinist, aga noh, ikkagi vaesed, lihtsad inimesed. Teevad seda kui elatist ja selles mõttes rituaali ei ole. 

Mis puudutab sinu sekkumist nagu pakendikujundus ja ka turunduse osa - kui sa võrdleks energiat, mis sul on läinud selle ja toote enda, nende retseptide paika timmimise ja kvaliteedi saamise peale...

Mul oli algusest peale ainult üks filosoofia ja see on see, et pakendi osakaal hinnast peaks olema minimaalne. Üldse, mis iganes turundus. No ma ei tee turundust, inimene ei peaks maksma seda. Ta ostab ja see raha läheb kõik viirukisse, mitte pakendisse. Pakendid ma teen ise kõik käsitsi ainult sellepärast, et mul on sihuke aeg võtta. Seal selles mõttes mingit tellimist või tootmist taga ei ole. Lõikan välja, kleebin ise... Ainuke, mis tehakse, et sellest hästi suurest rullist lõigatakse mulle poognad. Aga sealt edasi on kõik minu näppudega tehtud, väike käsitöö. 

Kui seda teed, kas sa siis ise teed taotluse?

Ta on sihukene rutiinne, korduv töö. Noh, mingi tuhat detaili välja lõigata, voltida või liimida. Kui avastan, et ma ei ole asja juures, siis on kaks varianti. Kas lõpetan ära või vaatan asjad üle. Minu jaoks on see tähtis. Mitte niivõrd nende pakendite vorpimisel, vaid see, kui ma inimesele pakin. Need viirukid on sõna otseses mõttes minu käest läbi käinud; ma kõiki loen ükshaaval tsõk-tsõk-tsõk-tsõk-tsõk. Selle koha peal olen hästi teadlik, mida ma teen. Ma seal ei nõiu või midagi sihukest, aga teen seda puhtalt. Kui tahad, siis võin öelda, et jah, seal on rituaal sees. 

Kas sa oled seda nüüd ikkagi tagantjärgi enda jaoks proovinud lahti võtta, miks see sulle nii oluliseks sai? Et jaa, see lõhnavärk oli tegelikult lapsepõlvest juba näha...

Ei ole, aga ega ma ei ole otsinud ka. Olen oma eriala või oskused samamoodi ise omandanud, tegemise kaudu. Mul ei ole formaalset haridust üheski asjas.

Aga teistpidi - oled sa täheldanud et, viirukitega tegelemisel vajalikud omadused on arenenud ja märkad nüüd mujal mingeid asju? 

Absoluutselt. See maailm on mulle avardunud, jah. Mul on mingid naljakad fantaasiad ka -  mõned eesti lõhnad, mis on nagu unistustena. Päris äge oleks, kui saaks need essentsõlideni, õlide vormi. 

Näiteks?

Üks on sirel ja teine on piibeleht. Neid on palju, aga taimed, millest saab õlisid teha, neid nii palju polegi. Taimedel on kaks erinevat viisi, kuidas nad lõhna “teevad” ja need /millest viirukeid saab teha/ peavad olema sihukesed, mis teevad õlipõhiselt. Meie taimed enamasti “teevad” keemiliselt. See on päris huvitav, kuidas nende enda sees ei ole lõhna olemas, aga nad kombineerivad asjad kokku ja siis pah! lõhn tekib.

Ma olen ise selle rännaku läbi teinud, enda jaoks ära sidunud, et ükskõik, mis kujul või ükskõik, kui kaugele me minevikku ei vaata, olgu need indiaanlased, meremehed või õigeusu kirik, võta kustkohast tahad - läbi aegade suits on olnud sõnumikandja. Ja selles mõttes ei ole seal mitte midagi erilist. Eriline on see, mis sina ise sisse paned. Mina ei suuna, et see on sellele või tollele tšakrale - inimesed vahel küsivad mu käest taolisi asju. Enda pealt näen, et päevad on erinevad, situatsioonid on erinevad, kliimad on erinevad. Igasuguseid asju on. Ma ise lihtsalt vaatan iga kord, kui hakkan viirukit panema, mida parasjagu vaja on. 

Veel sellest suhtlusest. Nagu oma toidukogemustki kirjeldasid - seal ei ole same-same, but different (täpselt seesama, ometi erinev), seal on kogu aeg different-different-different (erinev-erinev-erinev). Samas peab mingi stabiilsus olema, muidu ei saaks nendega koostööd teha. 

Täna mul on, jah. Sellepärast mul läkski ikka väga mitu aastat, et ma üldse hakkaks Eestis kaubandusega suhtlema. See kõik oli niivõrd ebastabiilne, ma ei olnud retseptidega rahul ja see, mis posti tööga toimus… Selles mõttes on stabiilsus, jah. 

Meie maailmad on nii erinevad. Vastutustundlik äriajamine on seal teistes nüanssides. Seal on põhiline, et ta teeks müügi ära ja siis alles hakkab mõtlema. Ta lubab kõik kokku. 

Kogu India, üldse suur osa Aasiast on niimoodi, et sulle lubatakse ükskõik, mida kuulda tahad ja siis alles hakkab nuputamine. Ta on hästi taibukas kutt ja läbi selle, et minuga suhtleb, on ta saanud elus kõva arengu teha. Üritan teda suunata sinnapoole, et ära anna tühje lubadusi. Võid teistega teha kuidas tahad, aga kui minuga asju ajad, õpi see ära. 

Kas selles protsessis on olnud hetke, kus sa mõtled, et ah, ma ei viitsi või ma ei saa, see on liiga keeruline?

Mul ei ole mingit survet sellega. See ei ole mul elatis, ega ole ka tühi hobi, oma kulud katan ära. Aga mul ei ole mingit ambitsiooni, et ei tea, mis asja sellest ehitada. Siis jõuamegi ringiga sinna tagasi, et mõnes mõttes ma ei tea, miks ma sellega tegelen. Lihtsalt võtsin oma asjaks. Vaikselt nokitsen ja tasapisi ta levib.

Kui üldse mingitest raskustest rääkida, siis need on teises kohas. Eriti viimane poolteist /koroonaviiruse/ aastat. Ma olen neid väga keerulistest situatsioonidest rahaliselt läbi aidanud; küll sai seal isa ära päästetud - isegi paar korda. Tal naine sai päästetud. Selles mõttes tõsised asjad on olnud. Naadireisidel on ka see, et saad teha lepingulise annetuse või üldse inimesed tegelevad sellega. Ma saan aastaringselt tegeleda, mul on täitsa nagu enda väike India pere… Ei saa öelda, et nad minust sõltuvad, aga olen nende jaoks suur abi olnud. 

KASUTAJAKOGEMUSED

Annika Allikmäe

Kõigepealt - kuidas sa Aini tunned?

Ta on minu venna kõige parem sõber, tunnen teda väiksest peale. Elas meist ümber nurga. Vahepeal oli ta mu hatha jooga õpilane, nii et oleme omavahel igatpidi seotud. 

Ainil on väga hea süvenemisvõime. Kui ta midagi teeb, siis kas tippkvaliteeti või ei tee üldse. Sellepärast juba fakt, et Ain seda viirukivõimalust pakub - ma ei pea ise midagi kontrollima. Kui ma kuulen, mida ta kõike uurib… Mulle hästi sobib tema tunnetus ja peen stiil, see näitab ka teadlikkuse väljaarendamise kvaliteeti. Iga inimene niisuguseid nüansse ei taba.

Kuidas sa viirukeid igapäevaselt kasutad?

Minu kasutus on see, et kuhu iganes ma viiruki lisan, on ta suhte loomiseks, sillutab teed. See on viiruki põhiline funktsioon. Teine aspekt, et isegi kui parasjagu mingit taotlust ei ole, siis sel hetkel, kui viiruk süüdata, on see tegevus midagi muud, kui igapäevaelu toimetus. Jääd korra seisma, stopid autopiloodi. Need protsessid - tuli nagu ürgalge, kuidas ta süttib, põlema läheb ja kustub. Kui natukene täpsemalt teadvustada, siis on seal üks ilu teise otsa. 

Igal hommikul esimese asjana enne, kui ma oma praktikaid hakkan tegema, lähen õue ja panen ühe viiruki. Häälestun korraks kosmilisele mastaabile ja globaalsusele. See värskendab inimeseks olemise unikaalsust. Kuna mu isa suri noorena, siis on elu lühidus mul ilmselt ka teravamalt sees; teadvustan hästi selgelt, kui kiiresti läheb päev päeva otsa. Ükskord on viimane... Mitte, et see oleks traagika, aga tõesti, see on väga esil. Kui sa sinna omakorda taotlused paned, lööb ta iga kord natuke sügavamale, natuke värskemaks, avab midagi veel. 

Olukord, milles ma praegu elan, kus mu põhiasjad on korras, ära tehtud, ma lihtsalt säilitan ja süvenen. Suurem osa mu elust on olnud täiesti vastupidine, olen teinud kannapöördeid. Iga kannapöörde järgselt on periood, mis viib uuele pinnale, mis on tundmatu ja sa pead kogu seda vana ületama... Mida raskem, seda rohkem olen ma viirukeid kasutanud. Ehk teadvustanud elu hästi detailselt, episood-episoodi kaupa. Proovinud iga väikese lõigu teha nii hästi, kui võimalik, et oma elu teise kvaliteeti viia. Mida väiksemana suudad osi teadvustada - lõpuks jõuad hetke. Alguses, kui on mitu ja väga rasket asja korraga peal, ei ole see mõeldav. Siis aitab viiruk. Võtad ja paned ta kuni järgmise korrani niiöelda uue asja kandjaks. Ta on abivahend, ühelt poolt taotluse kandja, teiselt poolt ta toidab ehk muudab sinu energiat paremaks. Häälestab teadvustama, et kõik on väljaspool sind on elus. See on midagi, mida saab alati teha - pakud ümbritsevale selle viiruki, andes teada, et ma tulen siia oma asju tegema, palun andeks, kui ma kedagi segan. Palud lepitust ja heatahtlikku suhtumist. See on kõik sõnatu, ei mingit uhket ja pikka tegemist, aga kui vähegi teadvustad, et kui selle taotluse teed, siis muutub ümbrus sinu suhtes kohe teiseks. Ise häälestud vastavalt ja põhimõtteliselt lood enda ümber nii hea keskkonna, kui võimalik. 

Merle Luik

Aini reisikaaslane saatuslikul India reisil.

Ain kirjeldas enda viirukiteema algust Indias väga huvitavalt. Kuidas tal oli kindel nägemus, millist viirukit ta täpselt otsib ja et ta kindlasti peab selle leidma. Reisi viimane õhtu, te olite kõik koos… Meenuta palun seda olukorda. 

See algas juba enne reisi algust - Ainil oli  ettepanek, et viimase päeva veedame Vanas Delhis. Seal teadis ta ühte odavat ööbimiskohta, aga ma ei mäleta, kas ta väljendas kohe, miks ta just sinna väga-väga minna tahtis. See vist tuli reisi käigus välja. 

Vanasse Delhisse jõudsime jah viimasel päeval. Olime igasuguseid muid viirukeid saanud - mina ostsin ka, sest olin aastaid Annika joogaõpilane olnud ja tema kohe alguses näitas meile nende kasutamist - aga selliseid päris naturaalseid ja häid polnud kuskilt leidnud.

Kõik olid loomulikult puruväsinud ja oleks hea meelega puhanud, aga Ainil oli vaja minna viirukeid otsima. Mõtlesin et ei, pean ennast ka püsti ajama… Päris kõik ei tulnud, aga siis me koos ikkagi mitu tundi lihtsalt käisime poest-poodi, poest-poodi, osad juba olid kinni pandud. Lootus oli suhteliselt kadunud, aga Ainil oli sisemine selgus ja teadmine, et ärge muretsege, me leiame need. Lõpuks leidsimegi. 

Võis olla ikka väga hiline õhtutund, kui me “õigesse” poodi jõudsime.  See polnud mingi spetsiaalne viirukipood, vaid tavaline pudi-padi kauplus, kui järsku vaatame, et ongi olemas! Meile toodi neid siis sinna kilode kaupa - lõhnade alusel. Valimisel oli näha Aini teadlikkust sellest, mida ta täpsemalt soovib ja milline see kvaliteet peab olema… Aga ka soov leida nendega kontakt, et viirukeid oleks edaspidi võimalik tellida.

Kuna sa oled nüüd Lilleoru kauplusega seotud, siis kuidas paistab - viirukeid kasutavad ikkagi paljud, eksole?

Jaa, viimasel ajal just eriti, seda on e-poest hästi näha. Ain ütleb, et talle meeldib teha inimesele personaalselt. Ka poe jaoks komplekteerimisel ei taha ta, et see päris kohustuseks kujuneb, sest see pole äri, vaid pigem isetu teenimise eesmärgil tegemine.

//Intervjueerinud ja kirja pannud Maris Kerge.//

Aini naturaalsete käsitööviirukitega saad tutvuda Lilleoru e-poes.