Kes sa tegelikult oled?

Anne & Stiil, mai 2015, Getter Orusalu

Aina rohkem räägitakse teadlikkusest, kohalolust ja õnnest. Mida need sõnad aga täpsemalt tähendavad ja kuidas neid oma igapäevaelus rakendada? Kes ütleb, mis on õnn?

Tõenäoliselt tahab igaüks meist teada, kuidas olla oma eluga rahul ja vastata sõbranna küsimuse peale, kuidas läheb, siiralt: „Hästi!“. Lilleoru vaimse koolituskeskuse looja ja õpetaja Ingvar Villido (53) selgitab oma arusaama nendest elulistest mõistetest.

Mõista, mis su sees toimub

Küllap tead seda tunnet, kui ema hakkab jälle õpetama, kuidas sa tema arvates peaksid oma lapsi kasvatama. Või mis kerkib su seest, kui tuled õhtusest joogatunnist ja leiad kodus eest segamine toad, üleväsinud lapsed ning mehe, kes süüdimatult filmi vaatab? Ükskõik, kui tasakaalukana ja mis tahes probleemidega hakkama saavana sa end tunnike tagasi tundsid, nüüd sööstab ärritus sinus ülespoole kiiremini kui rakett taevasse. Sa ei suuda justkui midagi parata, et juba oledki vihane, solvunud, närviline, ründad ja õigustad. Mis sinuga juhtub?

„Meie oma guru“ Ingvar Villido hinnangul on just see hetk, mil inimene peaks praktiseerima teadlikkust – suutma olla teadlik sellest, mida ta teeb, kes ta on ja mis teda ümbritseb „Ehk teisisõnu aru saama, mis ta sees toimub, mis teda rõõmustab või kurvastab, ärritab või igavlema paneb. Teadlikkuse vastand on mitteteadlikkus või alateadlikkus. Olles teadlik esilekerkivatest emotsioonidest, mõtetest ja hinnangutest, on võimalik neid muuta, juhtida, neist lahti lasta. Ja see on arukuse võti,“ räägib Villido.

Kui näed, kuidas endine elukaaslane teise naisega õrnutseb, siis peaks pimeda armukadushoo kõigepealt „seiskama“ ja iseendalt (kas või valjult) küsima, mis sinuga praegu toimub. Sa näed- koged midagi, mis tekitab tundeid. Kas ja kuidas neile reageerida, peaks olema su enda otsustada. Ehk kui tunned, et viha hakkab tõusma ja oled lähedal sellele, et ei valitse enam oma meeli, siis just sel momendil ütle iseendale: „Stopp!“ Ning kuulata, mis su sees toimub. 

Me lihtsalt oleme kogu aeg kuskil ära – minevikus või tulevikus

Mitteteadlik inimene reageerib, näiteks vihastab ja ärritub. Teadlik inimene kõigepealt teadvustab endale emotsiooni tekke, põhjused ja tagajärjed ning otsustab siis, kas minna sellega kaasa või mitte. Õpetussõnu jagava ema peale ärritumise asemele saaks siis hoopis selgeks, et asi pole mitte emas, vaid tunnetes, mis sinus endas kerkivad. Kas see on sinu ego reaktsioon? Kas ema ei usu, et sa saad hakkama? Kas koged pidevat kriitikat? Tihtipeale on ärrituse taga hoopis sügavamad tunded, mida kuulates saad ise otsustada, kas asi on närvi minemist väärt või mitte. „Teadlikkus annab meile võimaluse ise otsustada, kuidas elada soovime. See annab oskuse mõjutada ise asju, mitte olla heidik, keda asjad suunavad,“ räägib õpetaja. Alateadlikke inimesi juhivad emotsioonid. Teadlikud inimesed saavad aru oma sisemuses käivitunud protsessidest ja otsustavad, kas lähevad tunnetega kaasa või mitte. 

Kuhu aeg siis kaob?

Kui palju heietatakse aja kiirest möödumisest! Päevad, kuud, aastad ja isegi kümnendid kaovad tuhisedes, inimesed ei jõua justkui midagi teha ega märgata. „Alles sa olid pisike beebi, nüüd juba lõpetad ülikooli,“ nunnutavad vanemaid lapsi. „Suvi just algas ja juba on sügis käes,“ kurdavad teised. Kolmandad ei suuda uskuda, et viimasest kohtumisest sõbraga on möödas juba kaks aastat. Kuidas see aeg siis niimoodi lendab, et seda üldse ei märgata? Ingvar Villido: „Me elame alateadlikult ehk mitteteadlikult. Elu n-ö juhtub ilma meie tegeliku kohaloluta.“

Välispidised tegurid ei anna ju püsivat õnne, need on ajutised

Hetkes elamine ja olevikku sattumine käib teadlikkusega kaasas. Sõna „kohalolek“ sobib siia hästi. „Meie elu on ju tegelikult olevikus. Siin toimuvad kõik asjad. Enamik inimesi on aga lühikest aega olevikus, mõeldes peamiselt minevikust ja vaadates palju tulevikku. Nad meenutavad ja planeerivad, unistavad. Seetõttu kaotavad nad kontakti olevikuga, kus asju saab muuta. Teadlikkus toob inimese keset reaalset elu.“

Mõtle oma päevale: mida sa sellest mäletad? Kas mäletad hammaste pesemist, juuste kammimist, ühistranspordi kaardi viibutamist ning seda, mitu kontoris oma veeklaasi täitsid? Kui tihti on sul tekkinud kahtlus, kas sa ikka tõmbasid triikraua pistikust välja või lukustasid koduukse?

Lausa hirmutav on mõelda, kui vähe me tihtipeale oma päevadest mäletame. See tähendab ju, et elame nõnda osa suure osa ajast alateadvuses, teadvustamata oma tegevusi. Ingvar ütleb, et tõenäoliselt ei mõtle me hambapesu ajal olevikule, vaid kondame minevikus või mõtiskleme algavast päevast ja rändame tulevikus, see on ka põhjus, miks aeg kulgeb nõnda kiiresti, justkui märkamatult ja linnutiivul. Me lihtsalt oleme kogu aeg kuskil ära – minevikus või tulevikus, tajumata olevikku.

Kuidas saada õnnelikuks?

See on küsimus, mille üle on inimesed pead murdnud juba aastatuhandeid. „Enamasti on õnnelikkus inimeste jaoks emotsionaalne ja tundeline ehk reflektiivne. Miski või keegi tekitab meis hea tunde ja see teeb meid õnnelikuks. Õnneks on vaja põhjusi,“ räägib Ingvar. Tema hinnangul on õnnelikkus alati emotsionaalne protsess, mille käivitab mingi konkreetne faktor. Miski aktiveerib emotsiooni, mis muudab meid õnnelikuks. See on ka peamine põhjus, miks inimesed rabelevad ja teevad mida iganes. Nad igatsevad leida õnnefaktorit. Tavaliselt on selleks midagi materiaalselt ja välispidist, näiteks uus kleit või kaelaehe. Või kui keegi teeb mulle komplimendi, siis tunnen ma enda ilusana ja see tunne muudab mind õnnelikuks. „Kaunis primitiivne, ma ütleksin,“ tunnistab Villido.

Traagika on selles, et täna teeb mind õnnelikuks mu uus auto, aga kuu pärast olen sellega harjunud. Siis on vaja uut õnnestiimulit. Uuem auto? Veel üks auto? Ja nii see muudkui kerib. „Kogu tarbimismajandus on  üles ehitatud üleüldiselt aktsepteeritud emotsioonidega manipuleerimise peale. Jah, see teeb õnnelikuks, kuid see on lühiajaline ja mööduv õnn. See pole päris õnn,“ hoiatab õpetaja.

Villido sõnul on aga olemas üks õnn, mis on püsiv. Mis ei sõltu ühestki emotsioonist ega välispidesest stiimulist, mis ei kao ega muutu. „See on inimene ise. Päris inimene. See inimene, kes ta tegelikult on,“, ütleb Ingvar.

Peamiselt otsivadki inimesed õnne endast väljastpoolt. Hea välimus, kaunis kodu, lapsed, abikaasa, uus auto, sõbrad, hea töö… Kõik need on justkui  inimesega kaasas käivad lisad, mis defineerivad seda, kes inimene on. Aga tegelikult need ei näita ju seda, KES inimene on. Need on objektid, mitte subjekt ehk inimene ise. „Objekt ja subjekt on alati kaks eri asja. Mina ja mu välimus – me ei ole üks. Mina ei ole mu välimus, ma olen midagi enamat. Seamamoodi ei ole Mina minu tunded ja mõtted,“ selgitab Villido.

Mure seisnebki selles, et inimesed tegelevad end ümbritsevate, kaduvate ja ebastabiilsete asjadega, kuid jätavad tähelepanuta oma tegeliku olemuse. Need välispidised tegurid ei anna ju püsivat õnne, need on ajutised. Aga kui inimene keskendub ainult neile, siis polegi võimalik tõeliselt ja kestvalt õnnelik olla. Ja nii me muudkui elame selles sinusoidina üles-alla käivas elus. „Praegu on kõik hästi,“ ütles kord mu sõbranna oma suhet kommenteerides. Irooniline rõhk sõnal „praegu“.

Kes sa päriselt oled?

Sageli kurdavad inimesed närvilise ja liigselt tempoka üle, kus rahu saavutamine on tõeline väljakutse. Ingvar Villido ütleb, et meie tegelik olemus pole kunagi närviline. Kõik see meeletu rabelemine, pidev otsing ja enesetoestus on meist väljaspool ning me ise otsustame, kuidas sellele reageerime. Kas üldse reageerime. Ületöötamisega justkui otsitakse õnne, aga iroonia on selles, et sel viisil seda ei saavuta.

Siin tulebki taas mängu teadlikkus. Kui saame teadlikuks sellest, et valutav pea ei ole Mina, ärritunud tunne ei ole Mina, mu uhke auto ei ole Mina, mu välispidiselt edukas elu pole tegelikult püsiv õnneallikas, seega pole see Mina, siis on võimalik saada teadlikuks oma sisemusest ehk tõelisest Minast. Vaata enda ümber ja ole aus – mille või kellega oled sa ennast ehtinud ja mis juhtuks, kui sinult kõik need asjad ära võtta? Kes sa siis oleksid, kuidas end defineeriksid, kirjeldaksid ja tutvustaksid? „Kui me tahame teada, kes me oleme, ei tasu pöörduda ühegi välise ombekti poole. Need pole kunagi sina. Kogedes sisemist Mina, avastad sa püsiva õnnelikkuse. Ja see on vastus kõikidele õnneotsijatele. Õnne leidmiseks pole vaja rännata kaugetesse maadesse. Tõeline õnn on kogu aeg meiega, seda tuleb lihtsalt teadvustada.“