Foto: Sven Arbet, Maaleht

Ingvar Villido õnne valem – ärge koormake end emotsioonidega

Maaleht, aprill 2018, Sulev Oll

Ingvar Villido võiks käed üles tõsta ja rõõmust karjuda – just tema raamat troonib raamatupoodide müügiedetabeli kõrgeimal astmel. Aga autor ei naudi oma eduelamust, ta on tõeliselt õnnelik ilma emotsioonideta.

„Mul on kerge olla, sest ma ei koorma end sellega, millega on koormatud paljud teised. Mul pole tegutsemiseks tarvis tujusid, emotsioone,“ alustab Villido, lükates niiviisi ümber paljude ja paljude elutõe ja –kogemuse.  

Villido valem ja sisemise püsivuse alus on näiliselt lihtne: emotsioonide asemel kasutab ta teadvust. Ning teadvus on emotsiooninakkuse vastu immuunne. Kõiksugu tungid ja tormid jätavad ta külmaks. 

Muidugi pole pelgalt teadvust kasutades võimalik armuda. Aga miks peakski? Tõsi, armumine on jõuline emotsioon, mis sind mõnikord õnne tippu tõstab, teinekord aga sügavikku virutab, aga igal juhul läheb ta mööda. Mõnikord lihtsalt, halvemal juhul aga millegi inetu ja ebameeldivaga asendudes. 

Muidugi ei keela Villido kellegi armuda, aga miks mitte valida selle asemel hoopis tolerantsus teise inimese seisukohtade ja vajaduste suhtes? „Minu jaoks on tolerantsus teineteise vajaduste suhtes parim kooselu alus,“ väidab ta. Tolerantne inimene ei ahista kaaslast, ei sea talle nõudmisi ega kohustusi, jätab alles inimesele nii olulise vabaduse. Koos tehakse kõike seda, mida vaja, teineteisele pretensioone esitamata. Ilus!

Pealispindne ja sügav

Õnn kui mõiste jaguneb Villido väitel kahte ossa. On sisemine õnnetunne, mis tuleb ja läheb, vahel õige mitu korda päevas – või isegi tunnis.  Aga on ka sügavam õnnelikkus, mis püsib ja jääbki sellisena alles. 

See, pealispindsest ja emotsioonidel põhinevast hoopis sügavam õnnelikkus täidab inimese kogu õnnevajaduse. Täpsemalt: sellele pole vaja enam midagi lisada. „See on loomupärane õnnelikkus, mis omakorda tekitab loomupärast headust,“ kinnitab Villido.

Neid, kes sellisest mõtteviisist seni eemal on seisnud, võib panna üllatuma, et sisemine õnn pole pelgalt tunne, vaid tegelik seisund. Ainult et teekond selleni pole ülemäära lihtne. Pealegi peab igaüks ise selle tee läbi käima. Ingvar Villido roll on seni olnud ja on ka praegu lihtsalt näidata, kuidas tema selle tulemuseni jõudis, aga ka kinnitada, et see teekond on tegelikult universaalne ning igale soovijale jõukohane. Siinkohal kimp kõige lihtsamaid soovitusi: kiika, koge, tunne, teadvusta, vaata, mis sinuga juhtub.

Kui sa saad vabaks

Juhtub paljugi, kinnitab Villido aastakümnete pikkune kogemus. Küllalt on neid, kes tulevad tänama, mõnel isegi pisar silmas. Teejuht ise jätab pisarad kõrvale, aga oluline on tunnustus tallegi – just see näitab, et tema töö kannab ka vilja. 

Mille eest siis tänama tullakse? Enda muutmise ja muutumise läbi on saadud vabaks hirmust, leinast, ravimatust haigusest, depressioonist, kroonilisest harjumusest. „Tulemused on olnud hämmastavad,“ tõdeb Villido. Eelkõige tähendab „hämmastavus“ seda, et inimeste elu kvaliteet on tõusnud hoopis teisele tasemele. 

Oma elu muutmine ei alga aga Ingvar Villido „vastuvõtule pääsemisest“. Õigupoolest niisugust vastuvõttu enam polegi, sellest ei tõusnud loodetud kasu. Jah, oli aeg, mil Villido õppis hädasid ravitsema, saavutas selles vallas edu, aga varsti olid kord juba abi saanud uuesti platsis. „Hädad tulevad tagasi, kui hädaline oma harjumusi piisavalt ei muuda,“ kinnitab ta.

Nüüd aitab Villido abivajajaid kursustega, kus õpetab inimesi ise oma probleeme lahendama. Lahendus, nagu öeldud, on üldine – ja teenäitaja väitel ka tõeline – käia tuleb teekond tulemuseni aga igaühel endal. Seni on Ingvar Villido sõnum läbi kursuste jõudnud 9 riigi 16 000 inimeseni. Nüüd on aga lettidel raamat „Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus“, mida trükitakse üha juurde. Samavõrd kiiresti kasvab ka nende inimeste hulk, kes pealispindse õnnetunde asemel hakkavad otsima seda sügavat ja tõelist. 

Teekond iseendani 

Tee oma meetodini algas praegu 56-aastasel mehel aastakümneid tagasi, sõjaväeteenistuse ajal. Nimelt harrastas üks tema toonastest kaaslastest hiina võitluskunste ja akupunktuuri, Villido oli aga tegelenud karatega, toona mitte just kõige soosituma spordialaga.

Uus tutvus lisas Villido senistele huvialadele sügavust ja hoogu. Et maailma olemuses rohkem selgust saada, hakkas noor mees katseid tegema, iseendaga loomulikult. Hirmu, et ta pärast eksperimenti enam samasse vaimuseisu tagasi ei jõua, polnud. Nimelt kasutas ta lähtekohana oma teadvust ning teadvus, kui sa just parajasti minestanud pole, on sul alati olemas. 

„Paljusid meist juhivad mõtted ja emotsioonid, mind aga teadvus ja teadvustamine,“ nendib Villido. Arutluskäik, mis teadvusele selge eelise annab, on lihtne ja loogiline: kuna inimese mõtted ja emotsioonid vahetuvad, muudab see nende kasutaja sisemiselt ebakindlaks. Niisuguse inimese sisemaailmas lihtsalt puudub koht, mis alati tõsikindlaid sõnumeid annaks. Teadvus Villodo hinnangul seda aga on.

„Kindlal alusel tegutsedes ja toimuvat teadvustades säilitad alati adekvaatsuse, oled oma olemuselt empiiriline uurija,“ selgitab Villido. Mõtted ja emotsioonid seevastu kallutavad inimest, ei luba tal saada tegelikkusest tõest pilti.

Viimast väidet saab hõlpsalt tõestada, kui tuua platsi tujud. Just tujud ajendavad meid tihti tegutsema, jätavad aga varju tõsiasja, et tujude survel otsuseid tehes kasutab inimene endast vaid üsna väikest osa. Aga miks piirduda väikese osaga, kui on olemas tervik? 

Oodatud ja ootamatu  

Ingvar Villido vaade inimese sisemaailmale eristub selgelt mõtteviisist, millega enamik meist harjunud on. Nii tundub pisut või isegi väga ootamatu see, et raamat „Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus“ just nüüd välja tuli ning et lugejad seda lausa ahmima asusid. 

Aga raamat pole avaldatud selleks, et seda saadaks müügiedu, selgitab autor. Õigupoolest pole see ka ülemäära värskelt sündinud käsitlus, vaid koguni kuus-seitse aastat vana. Kord soojendati see avaldamiseks üles, siis jäi uuesti ootele. Nüüd ta siiski lõpuks ilmus ja murdis kohe ka läbi.

Publik, kellele raamat mõeldud, jaguneb autori selgituse kohaselt kahte ossa. Ühelt poolt on tegu käsiraamatuga nn edasijõudnutele, kes teadliku muutuse kunsti kursused juba läbinud, teisalt suuna näitaja neile, kes soovivad lahti saada hädadest, mida põhjustavad nende endi emotsioonid. „Õigupoolest on raamatul kolmas ülesanne veel,“ lisab Villido. „Kipun ennast sageli kordama, nüüd on aga kõik kenasti paberil kirjas“

Mis raamatus täpsemalt kirjas, jäägu igaühe avastada. Kõige üldisemalt peaks see aga avardama teadmisi ja ka teadvust, andma juhtnööre, kuidas oma elu muuta, teha seda varem tavatuna tundunud viisil. „Niisugused lahendused, kuidas end ise tõepoolest muuta, paljudel seni puudusid,“ nendib Villido.

Iidsete tarkuste juurde

Raamatusse raiutu usutavust aitab tõsta tõsiasi, et ka Villido ise – ehkki nüüd juba raamatu autor – ei kõnele edasi mingit teooriat, vaid räägib sellest, milleni ise oma uurimistööga jõudnud. 

Kõige lihtsamalt selgitades hakkas ta sügavalt enesesse vaatama, oma käitumist uuringute tarvis muutma, mõjusid analüüsima. Õige pea tulid ka teadmised, kuidas end muuta, et soovitud tulemuseni jõuda. 

Muidugi elas toona noorem mees ka täiesti tavalist elu, tegi läbi kõik selle, mida teisedki samaealised. Kui siit midagi erilist või erinevat otsida, võib Ingvar Villido hinnangul välja tuua vaid selle, et tema huvi asjade vastu polnud pinnapealne. „Uuriva loomuga olen ma olnud lapsepõlvest saati,“ tunnistab mees.

Ühel hetkel tundis ta aga, et jõuab oma eksperimente tehes tulemusteni, milliste kohta oli ta lugenud vaid väga vanadest allikatest, sellistest, mis räägivad, kes inimene tegelikult on. „Avastasin need tõed nüüd ise,“ kinnitab Villido. „Nende enda jaoks avastamine, seejärel aga  kinnistamine muutis mu maailmapilti totaalselt. Maailm avardus, ühes sellega aga tekkis tõdemus, et mingeid piiranguid pole olemas, meie jaoks on kõik võimalik“.

Võidab ikka miinus 

Loomulikult tunnistab Villido emotsioonide jõudu, ka seda, et on olemas plussiga emotsioone. Aga emotsioonide plussid ja miinused annavad ikkagi kokku miinuse. „Emotsioonides läheb kaotsi inimese sügav heatahtlikkus,“ väidab Villido. „Emotsioonidega inimene on kogu aeg nagu maskeraadil: muudab välimust, mängib erinevaid rolle ning lõpuks unustab sootuks, kes tema kostüümi all tegelikult on.“ 

Muidugi tekib kursustel osalejatel mitmeid nö praktilise maailmaga seotud küsimusi. Kas või see, kas tema õpetus ütleb midagi ka raha ja rikkuse kohta. „Kui olete majanduslikult kindlustatud, ei tea selle pärast muretsema,“ kostab Villido. Küll aga on kindlustatusel ja sellel, kas end ka kindlustatuna tuntakse, suur vahe. „Kui kellegi on miljon pangas, võib ta selle üle olla väga uhke, teine miljonär aga tunned pidevat hirmu oma miljoni saatuse pärast. Kuid kui vaadata miljonit eurot erapooletult, on see lihtsalt üks number“.

Teine küsimus puudutab liigset kehakaalu. „Kaalu kasv ise pole peamine probleem, oluline on välja uurida, miks ta kasvab,“ alustab Villido oma vastust. Esialgu tundub, et ma söön ja kaal kasvab – järelikult on peamine vaenlane söök. „Aga siit on kõrvale jäetud emotsioon, põhjus, miks nii palju süüakse. Kui see tunne õnnestuks kõrvale jätta, oleks ka kaaluga kõik korras.“

Ning nõnda ollaksegi taas jõudnud inimkonna peamise sõltuvuse ehk emotsioonide juurde.

Mitte teine, vaid mina

Kolmas, paljuski ehk peamine küsimus on aga see, miks me kaasinimestega tihti läbi ei saa. „Sest meie vahel on emotsioonid!“ kinnitab Villido. 

Probleemide probleem on siin selles, et inimesed leiavad aina ja üha, et nende probleemi taga on keegi teine. „Aga teised pole kuidagi meie probleemis süüdi, nad vaid kergitavad selle üles,“ oponeerib Villido levinud arusaamale. 

Lahendus on sõnadesse panduna lihtne: jäta tunded kõrvale. „Mõtle sellele, et kui sul tunnet pole, milliseks kujuneb su probleem siis?“ küsib Villido.

Loomulikult ei saabu tulemus korraga, enese muutmine vajab nokitsemist. „Aga paari kolme nädalaga peaks näiteks liiklusraevust vabaks saama!“ pakub emotsioonide endast heitmise meister. 

Iga emotsioon maha võtmist vajavate nimekirjas õnneks pole. Sauna võib ikka nii kuumaks kütta, kui keha nõuab. Seksiga võib ka rahumeeli tegeleda, eriti muidugi partneriga, kes tigeduse või solvumise tava on suutnud endast maha raputama. 

Loodud tegutsema

Kui aga emotsioon ja tema kaksikvend kirg on edukalt kõrvale jäetud, mis siis Ingvar Villido enda liikuma paneb? „Tegutsemine ise,“ vastab ta. Ükski inimene ei saa ju tegutsemata, isegi rannas pikutamine kuulub nende hulka.

Tegutsema võivad inimese panna mõtted, emotsioonid, refleksid ja muidugi teadvus. „Enamasti kasutatakse neid läbisegi, aga mina eelistan teadvust,“ selgitab Villido veelkord. „Minu jaoks on see kõige puhtam ja selgem, sest sel puhul pole tegutsemisel ajendeid, seesama tegevus ise ongi ühtlasi ajend.“

Sellise vaate tõttu ei oota Villido ka oma elult auhindu ning raharikkust. Jah, kursused pole mitte kõige odavama osalustasuga, see aga pole mõeldud kõneleja, vaid eelkõige kuulajate tarvis – paraku hindad sa sageli rohkem seda, mille eest oled rohkem maksnud.

Aga raamatu edu? „Eesmärk, mida ta täidab, on oluliselt suurem sellest, mida ta sisse toob,“ tõdeb Villido.

Õpetaja juba veerand sajandit

Ingvar Villido, kes aastakümneid oma tõdesid jaganud, aga nüüd mõneti ootamatult avalikkuse tähelepanu keskpunkti kerkinud, on Harjumaal Lilleorus asuva kriya jooga keskuse asutaja ja ka kriyva jooga õpetaja. Teadlikkuse rakendamist on ta arendanud aastast 1992, jõudes tulemuseni, kus tema teadmised on mõistetavad ja rakendatavad väga paljudele huvilistele. 

Umbes samast ajast on ta koostöös sadade õpilaste ja vabatahtlikega arendanud Lilleoru keskust, et luua sinna inimese teadlikku ja terviklikku arengut toetav õppe- ja elukeskkond. 

Teadliku Muutuse Kunsti kursused said alguse aastal 2008, kaks aastat hiljem hakkas Villido oma kursuseid korraldama ka välisriikides.