Ingvar Villido (Ishwarananda),
MINA Koolituskeskuse rajaja ja koolitusjuht, on tegelenud praktilise eneseuurimise ja enesearendamisega üle 20 aasta. Selle aja jooksul on ta teoreetiliselt ja praktiliselt omandanud teadmisi mitmete eri traditsioonide õpetustest ning saanud erinevaid pühitsusi.
Tee algas võitluskunstide õppimisega, mil tärkas ka sügavam huvi inimeses peituvate võimaluste vastu. Järgnesid radža ja buddhi jooga õpingud Antonovi koolis, kus ta läbis kõik õpinguastmed.
Edasised aastad kulgesid pidevas õpitu praktiseerimises ja enese uute võimaluste avastamises.
Pühitsused on ta saanud veel Drigung Kagjü koolkonna pealaama Tšetsang Kjabgon Rinpoche‘lt, dzog-chen’i koolkonna õpetajalt Namkhai Norbult, budistlikelt õpetajatelt Drubwang Rinpoche‘lt ja Chhimed Rigdzin Rinpoche‘lt, maha-avataara Babadži aašramite juhilt Šri Muniradži‘lt, krija jooga õpetajatelt Govindan Satchidananda‘lt ja Durga Ahlund Govindan‘ilt Rahvusvahelisest Krija Jooga Õpetajate Ühingust jt.
1992. aastal radža ja buddhi jooga treeningute juhendamisega Tallinnas sai alguse protsess, mille tulemusena on koostöös õpilastega sündinud MINA Koolituskeskus Lilleorus – eesmärgiga jagada soovijatele teadmisi teadlikuks enesemuutmiseks. Selleks kasutatakse erinevatest koolkondadest pärinevaid traditsioonilisi tehnikaid.
Mais 2007 pühitseti Ingvar ka Babadži krija jooga acharyaks (Õpetajaks), vaimse nimega Ishwarananda (vt ka www.babajiskriyayoga.net ja krija jooga).
Ingvar Villido viib nii Lilleorus kui ka mujal Eestis jätkuvalt läbi inimese elukvaliteeti muutvaid teoreetilisi ja praktilisi koolituskursuseid.


***


Allpool on kaks intervjuud Ingvar Villidoga - 2000. aastal Päikesetuulele ning 2007. aastal Eesti Ekspressile.



Ingvar Villido õpetab leidma teed iseendani

 

Maris Sander
(Intervjuu lühendatud versioon ilmus 8. märtsi Eesti Ekspressis)


Te õpite ja praktiseerite siin keskuses palju erinevaid praktikaid ja uskumisi. Rääkige neist palun ülevaatlikult.
Ma olen ikka öelnud, et uskumisi meil siin tegelikult ei ole. Meil on praktiliste teadmiste keskne koht. Juhul kui siin keegi usub, siis seni, kuni ta ei ole veel saanud isiklikku taipamist. Taipamisel kaob usk ära ja asemele tuleb teadmine.
Kõik usud sulavad praktiliselt ära, muutudes kogemus-teadmiseks.
Meie praktikad ei ole ühegi konkreetse traditsiooni juurde kuuluvad. Need on praktilised teadmised, mida saab iga inimene ära õppida ja kasutada. Need aitavad inimestel rohkem teada saada iseendast ja oma võimalustest.
Siin ei ole müstikat. Inimene tunneb tegelikult väga vähe iseennast ja oma võimalusi.
Nii et meie õpime siin mitte uskuma, vaid teadlikult kasutama oma võimalusi.
 
Ma saan aru, et neid võimalusi, millisel viisil iseendani jõuda, on teie keskuses palju, sest inimesed on niivõrd erinevad, igal ühel on oma tee, kuidas ta endani jõuab.
Tegelikult ei tunne valdav osa inimesi oma tegelikku identiteeti.
Meie kasutame teadmisi, mille abil on praktiliselt võimalik jõuda tegeliku Minani.
Tavaliselt peavad inimesed enda identiteediks erinevaid mõtteid, emotsioone, hoiakuid, nime jms. Identiteedist hoitakse kramplikult kinni – see juhib elu surmani. Aga sügavamale vaadates avastatakse, et see ei ole tegelikult mina.
Joogalik väide ütleb, et inimene kogeb õnne, kui ta on ennast leidnud ja alles siis saavutab kaljukindla stabiilsuse elus. Kui inimene saavutab iseenda kogemise, saavutab ta ka surematuse. Sellest on ka Piiblis räägitud.
Nii et kui on tegemist traditsioone säilitanud jooga suunaga, siis see õpetab inimesele eluga teadlikult hakkama saamist.
Selles jooga liigis, mida meie kasutame, Babadži kriya joogas, on kesksel kohal teadlikkus. Teadlikkus ei ole see, et ma mõtlen selle asja üle, tunnen või kogen emotsionaalselt seda, vaid see tähendab taipamist, et ma tean, mis see on, millega ma kokku puutun.
Enamus inimesi näiteks ei teagi, et kogevad erinevaid emotsioone (neid on ligi 300), mis samas nende elu juhivad. Neil on raske oma emotsioone juhtida, teadmata häid meetodeid. Emotsioonid ongi faktoriteks, mis tekitavad stressi ja muid hädasid.
Kriya tähendab taiplikkuse (teadlikkuse) kasutamist emotsioonide ja mõtete taustal. Mõtlemine ja emotsioonid muutuvad teisejärgulisteks.
Selliselt on võimalik oma elu teadlikult korraldada.
 
Kas tavaliselt on nii, et enne kui inimene saab aru, et ta ei tunne ennast või ta ei ole see “ise”, peab ta tegema läbi mingi kriisi või on ka kuidagi muud moodi võimalik?
Igatepidi on võimalik, aga enamasti on nii, et kui inimene on tõesti hädas, siis tekib tal vajadus otsida lahendusi. Siis on inimene avatud ja siis on võimalik talle anda teadmisi, mis teda aitavad.
Need inimesed, kes on justkui oma eluga rahul, on sellel eluperioodil nautimas oma tegude vilju – emotsionaalselt. Neil ei ole vajadusi nagu neil, kes hädas on. See muidugi ei tähenda, et absoluutne sõltumatus on saavutatud, sest ka nendel inimestel tuleb ette kriise.
Olen avastanud, et põhiliselt on inimese hädade põhjuseks valesti kasutatud emotsioonid. Meie kogemus näitab, et vabastades kogunenud emotsioonid, paraneb füüsis iseenesest. Pluss igasugused mõtted, mis häirivad väga paljusid inimesi – ka selle osaga tuleb osata oskuslikult läbi saada.
Inimene tunneb enda emotsioone vähe, hoolimata sellest, et need on tegevusi läbiviivad jõud. Jooga näiteks ütleb, et emotsioonid on energiad, mida saab juhtida ja sellest on eneseregulatsioonis palju abi.
Ja mis puudutab veel taipamist, siis taipamine ehk teadlikkus on sanskriti keeles Kriya. Kriya jooga tegelebki sellega, et õpetab teadlikkuse ja taipamise kasutamist, et millised on mind mõjutavad protsessid ja kuidas ma saan neid kasutada ning juhtida.
Näiteks paljud meenutavad sageli minevikusündmusi ja peavad seda normaalseks. Aga ei taipa seda, et nad toovad minevikusündmused taas olevikku, kus neil tegelikult kohta ei ole.
Iseendani jõudmine tähendabki tegeliku Mina taipamist, isegi mitte leidmist, sest oled ju olemas – mida siin veel otsida? Teostatakse aga oma emotsioone edasiviiva jõuna, ideid ja mõtteid, aga mitte ennast – sa oled juba perfektne.
Võiks öelda, et Kriya toob inimese tugevalt kahe jalaga maa peale, realismuse juurde. Sellest on hästi palju puudust.
 
Te olete rääkinud ka meelte kasutamisest. Inimesed sageli väärkasutavad oma meeli ja ei adu, mida nad kogevad. Kuidas teie õpetus selle kohta ütleb?
Sõna “meel” tähendab tegelikult olemust ehk Mina. See on muutumatu subjekt, see on põhjusetu õnnelikkus. Kõik idamaised tippõpetused ja kristlus viitavad sellele, et inimesed kogeksid iseennast.
Meeleorganid ei ole ainult füüsilised, vaid hakkavad „tööle“ palju–palju peenemal tasandil. Näiteks, kui suletud silmadega tunnetada kehalisi aistinguid, siis tegelikult seda tunnet ka vaadatakse. Füüsilised silmad ei mängi siin mingit rolli.
Meele organid on vahendid, et kontakteerud mitte ainult füüsilise maailmaga, vaid ka kõige muu kättesaadavaga. Need on lihtsad vahendid sõna otseses mõttes, mida võib kasutada väga laias aistingute spektris.

***

Ingvar Villido: Vabadus tähendab teadlikkust maailma loomisest

Intervjuu Ingvar Villido‘ga 2000. aastal ajakirjale Päikesetuul
Küsitles Peeter Liiv


Õpetuse tuum, mida jagad?
Inimese olemus.

Mis see on?
Nagu ütles üks päralejõudnu: "Kui keegi räägib Jumalast, siis ma näen, kas see Jumal on temas "elavana" olemas või on ta sellest ainult kuulnud." Seda olemust on võimalik kogeda, jätkata elavas kogemuses edasi, aga tihti ei ole see see, millest räägitakse.

Lilleorulaste eesmärgiks on Vabadus. Sinu enese tee selle poole?
1982. aastal kohtasin Õpetajat. Sealt algas minu isiklik dialoog – küsimused ja vastused elu kohta, mis tihti ei rahuldanud. Püüdes ise kõike järele proovida, kogeda, hakkaski tulema reaalsust kajastavaid eksperimentaalseid vastuseid. See andis kindlust, et asjad on tõesti nii, nagu Targad seda on kirjeldanud. Ja mul avanes võimalus läbi enda kogemuste viia ka teisi taoliste kogemusteni.

Millised vaimsed praktikad Sind selles aitasid?
Aegade jooksul on tehtud sadu praktikaid – nad kõik on aidanud.

Kas ei ole nii, et mõni praktika sobib ühele rohkem kui teisele?
Ükskõik millist praktikat tehes põrkub inimene kokku omaenese nõrkustega, mis sunnivad teda asja pooleli jätma ja uusi harjutusi otsima, mis kuidagi sobiksid tema nõrkustega. Nii võibki otsima jääda ja inimene ei jõuagi nende väärtusteni, mida ta läbi praktiliste harjutuste vôiks saavutada.

Kas on olemas ka mõni eneseslik tee, mille puhul ei pea tegema mingit
konkreetset praktikat?
See eeldab oskust olla hetkes, siin ja praegu. Me võime sedagi nimetada praktikaks, "tegutsemiseks tegutsemata" vms – igal juhul on see teadlik tee, mitte elamine nii nagu parajasti välja kukub. Spontaansusel ja spontaansusel on vahe. Tavateadvuse olek erineb vägagi "siin ja praegu" olekust.

Tõkked vabaduse teel? Hirm, süütunne, viha?
Egoism.

Milles väljendub?
Selles, mida loetlesid ja veel paljus muus, mis tavaliselt elus edasi viib.

Suhted oma õpilaskonnaga?
Esiteks, ma ei pea ennast Õpetajaks. Aga suhetest on meil võimalik teadlikult või ebateadlikult kasutada kolme. Esiteks: mina ja nemad. See on võitluse tee, kus igaüks püüab kõikvõimalike vahenditega seista oma koha eest selle päikese all. Teiseks: mina ja Tema ehk Looja. Nüüd õpib inimene Temalt – nemad on ühinenud Temaks. Siin saab egoism kõvasti pihta. Kolmandaks: Mina ja Mina. See on kõige keerulisem – kuni inimene taipab, et kõik tema ümber on tema enese väljendus, peegeldus. Selle suhte puhul vöib öelda, et inimese Mina on kõigega üks. Aga see ei teostu enne, kui on läbitud kaks eelmist suhet.

Armastus?
Ma olen selle koha pealt nõus Vigala Sassiga, kes ütleb, et Armastust ei ole. Mida lähemal Loojale, seda vähem Armastust, ja seda rohkem kirgast Selgust. Süvendades oma olekut liigub inimene paratamatult läbi Kaastunde, Õndsuse ning Armastuse ja jôuab välja kirkasse Tühjusse, meele olemusse, sellesse, mida dzog-chen’i õpetuses nimetatakse rig-pa’ks. Aga loomulikult võib inimene püsima jääda ka Armastuse tasandile ja kõik on hästi. See on igal juhul parem kui olla sõgedates, muutlikes ja segastes mõtetes, tunnetes ja emotsioonides. Samas peab mainima, et silmaspeetav Armastus ei ole tundeline ega emotsionaalne, vaid Olemuslik - kõigest sõltumatu ja vaba, tolerantne, egotu.

Kellena tunned ennast oma õpilaste ees – kui Sa ei pea end Õpetajaks?
Seda on raske määratleda – see on pigem olek, mis pole kellegi jaoks spetsiaalselt välja mängitud, vaid mis muutub vastavaks tekkinud olukorrale. Võib olla Armastuse, Õndsuse, raevukas jne olekus – aga need on kõik isetud. Sinna juurde ei kuulu ego.

Kas Vabadusse minek on lõputu?
Vabaduse tee on teatud distsipliin, mille kaudu inimene jõuab
võimalusteni, mida ta tavaliselt teadlikult ei kasuta, mis teadlikult pole väljendunud. Näiteks küsimus elu mõttest või siis mida teha selleks, et surra mingil täpsel moel. Või siis üldse mitte tavamõttes surragi? Tavakontseptsioonid vaadatakse ümber, luuakse uued ja paindlikumad kontseptsioonid, mis pole mitte ainult intellektuaalsed, vaid ka läbielatavad, kogemuslikud. Inimesel enesel tekib võimalus ennast muuta.
Näiteks on keegi tänases teadusmaailmas väitnud, et maailm lõpeb väljaspool meie taktiilseid (taktiilne – kompimise abil tajutav) närvilõpmeid. Meie ümber on vibratsioonid, mis - närvilõpmete poolt vastuvõetuina – muutuvad ajus maailmapildiks. Mind huvitab, mis tegelikult on väljaspool taktiilseid närvilõpmeid. Vabadus tähendab olla vaba ühest või mitmest maailmapildist. See tähendab teadlikkust sellest, kuidas me maailma oma meeles loome ja seda üleval hoiame. Olemuslikud küsimused leiavad vastuseid ja teadmisi kuidas tegutseda.