Kunstnik Ines-Issa Villido: “Isa on mind õpetanud sisemist rahu ja tasakaalu hoidma”

Kõike, mida Teadliku Muutuse Kunsti looja Ingvar Villido on üle kahekümne aasta Lilleoru keskuses õpetanud, on ta eeskujuga oma lastele edasi andnud. Ajakirjas Tiiu (10/2020) ilmunud intervjuus jagab kunstnik Ines-Issa Villido, kolmest lapsest noorim, mida on õppinud isalt ja kuidas möödus tema lapsepõlv Lilleorus ajal, kui seda veel üles ehitati.

Ines Villido: “Kui mul oli abi vaja, siis ei teinud isa asja minu eest ära, vaid võttis käekõrvale ja õpetas lahendust leidma”

Ent olin jonnaka loomuga ja tahtsin kõigega ise hakkama saada. Kui ei saanud, siis nutsin ja karjusin, aga teisi abistama ei lubanud. Kogusin end ja pusisin edasi. Sellise lapsega võib päris keeruline olla, eriti kui on kuhugi aja peale minek. Lugemise ja paljud muud oskused õppisin ära õe ja venna kõrvalt ise ennast tagant utsitades. Andsin maksimumi, et olla kõiges väga heal tasemel. Laitmatuse teema on üks asi, mida isa on õpetanud ja mis saadab mind kogu aeg.

Juba päris noorelt parandasin ise juhtmeid, mille mu koduloomadest rotid läbi olid närinud. Juhtmete parandamist oli isa õpetanud mu vennale ja vend õpetas mulle, nii klaarisin pahanduse ise ära.

Vend Siim on minust viis ja õde Sigrit poolteist aastat vanem. Mulle tegid nad tihtipeale kambakat, sest pisemat oli lihtne kiusata. Huvitaval kombel on õde nii välimuselt kui ka iseloomult rohkem emasse, mina ja vend see-eest isasse. Ei saaks öelda, et meil oleks olnud karm kasvatus, pigem lasti meil ise kasvada.

Lapsepõlves oli meil korteris vähe ruumi ja kolm last olid ühes toas. Õhtuti rääkisid vanemad meile unejutte. Kui ema luges muinaslugusid traditsiooniliselt raamatust, siis isa jutuõhtud olid hoopis ootusärevamad. Ta sättis ennast uksepiida juurde maha ja mõtles loo välja lennult, seda ilmekalt esitades ja tegelastena meid jutu sisse integreerides.

Suure osa lapsepõlvest veetsime Lilleorus, kuna 1990ndatel ehitati seda kohta alles üles ja vanematel oli seal tööd küllaga. Isa korraldas suvelaagreid ja praktikaid, meie õega leidsime siis endale ise tegevust – kas istusime vaikselt ja joonistasime või läksime välja. Lilleoru mets oli minu ja mu õe suur mängumaa. Kuulsime lugusid müstilistest metsaolenditest ja sealsed rajad olid põnevad. Samu radu jalutan ma siiani.

“Laitmatuse teema on üks asi, mida isa on õpetanud ja mis saadab mind kogu aeg.”

Isa õpetas austavat suhtumist loodusesse. Oksa, lille või marja ei tohi noppida niisama, vaid tänuga, sest kogu loodus on hingestatud. Teadmist kinnistasid eri kultuuride esindajad, kellega Lilleorus kokku puutusime. Meile meeldis tohutult osa võtta laagritest, kus käisid kohal päris indiaanlased Arizonasest. Indiaanilaagrites meisterdasime unenäopüüdjaid. Meile õega meeldis tohutult savist voolimine, mida korraldati Lilleoru täiskasvanute suvelaagris lastele.

Isa on mind õpetanud ka sisemist tasakaalu ja rahu hoidma. Ta on õpetanud märkama, mis on su enda sees ja mis on väljaspool, näiteks looduses. Olen isa kursustel õppinud, kuidas vaadata kõrvalt oma emotsioone ja mõtteid ning vajadusel elu takistavatest seostest lahti lasta. Samuti olen läbinud teadlikkuse ja inspiratsiooni arendamise kursused. Nende teadmiste kasutamine on efektiivne moodus juhtida oma elu ise, mitte lasta end suunata kinnisideedel. Tänu nendele teadmistele olen mitmest raskest olukorrast välja tulnud ning minus on kindlus, et saan hakkama, mida elu ka teele seab.

Loomingulisusest meil peres puudust ei ole. Ema on muusikaõpetaja ja -kasvataja, nii et helide maailm on meid väiksest peale saatnud. Lapsena imetlesime ema nooruspõlves maalitud pilte, unistades, et ise ka oskaks niiviisi joonistada.

“Oksa, lille või marja ei tohi noppida niisama, vaid tänuga, sest kogu loodus on hingestatud.”

Kord joonistas isa vanale nahast poksikotile draakoni, mis mulle väga meeldis. Ta ütles, et sai inspiratsiooni taevas pilvi vaadates. Isa on hobikorras puidutööd teinud ning koju detailseid ja keerukaid mööbliesemeid valmistanud. Imetlen isa oskust kõik endale iseseisvalt selgeks teha, nii et tulemus on suurepärane ka professionaalsete oskusteta. Vahepeal haaras teda elektroonilise muusika laine ja ta komponeeris ajaviiteks arvutis helijuppe.

Looming on saatnud eluaeg ka nii mind kui ka õde ja venda. Sigrit õppis grimeerijaks ja filmidesse eriefekte looma, praegu tudeerib animatsiooni. Tal on hea käsi hullumeelsete fantaasiatööde jaoks, mida ta nii joonistab kui ka tätoveerib. Siim tegeleb viimastel aastatel isa firmaga, tehniliste lahenduste kõrval on ta osa oma ajast pühendanud fotograafiale ja brändi väljatöötamisele. Just loominguline pool on see, mis teda viimasel ajal rohkem kõnetab. Ta on ajaviiteks vahel joonistanud ja näha on, et tal on ka selleks kätt.

“Olen isa kursustel õppinud, kuidas vaadata kõrvalt oma emotsioone ja mõtteid ning vajadusel elu takistavatest seostest lahti lasta.”

Kuigi mina tahtsin väiksena millegipärast pankuriks või raamatupidajaks saada, otsustasin pärast mõningat kõhklemist siiski kunsti kasuks. Enda üllatuseks avastasin,  et skulptuur on täpselt minu ala. Mulle pakuvad huvi naturaalsed materjalid nagu kivi ja puit ning nende kombinatsioonid. Kanadas ja Prantsusmaal olen meisterdanud skulptuure lumest, see on samuti huvitav materjal.

Viimasel ajal huvitun keskkonnateemalisest kunstist ja alustasin õpinguid TalTechis materjalide tehnoloogia alal. Minu kaks viimast suuremat tööd on just keskkonnateemalised. Illiku laiul Saaremaal asub kalavõrkudest skulptuurigrupp „From the Sea“ („Merest“), mille eest sain I Land Soundi festivali lemmiku auhinna. Lõin kaasa ka aerusurfilaua valmistamisel, mille disainisin festivalilt kogutud suitsuotstega, et juhtida tähelepanu konireostusele.

Lapsepõlves äratati meie peres sünnipäevalaps üles koogi, küünalde ja lauluga. Teised hiilisid nii tasa kui said, samal ajal kui sünnipäevalaps tegi näo, et magab, ise elevusest ammu üleval. Sellistest traditsioonidest kasvad ajaga välja, aga koos olemise tunne jääb. Kodu on minu jaoks turvaline koht, kus olen alati armastatud. See on väärtus, mida ma tahaksin oma peres edasi kanda.

Ingvar Villido: “Ines on õpetanud ka mind”

Ines-Issa võis olla nii nelja-viiene, kui ta ei saanud oma saapapaelu kinni seotud, aga kellelgi aidata ka ei lubanud. Ebaõnnestumise peale sai nii tigedaks, et viskas end pikali ja trampis jalgu vastu põrandat. Pärast raevuhoogu asus jälle paelte kallale. Pisarad voolasid, aga paelu sidus. Tol ajal ma vaatasin, et no on kange plika, ei tea, mis tast tulevikus saab.

Tegelikult ei ole meie pere lastest keegi erikohtlemist saanud, pigem oleme neil lasknud olla need, kes nad on. Mul kaasaga vedas, et vanemad lapsed õpetasid Inese lugema ja kirjutama juba ammu enne kooliminekut. Ka raha lugemise oskus on Inesel hea. Tal oli taskuraha alati alles, kui teistel oli see juba ammu otsas. Ta on siiamaani väga hea arvestaja.

Tüdrukud on suured loomaarmastajad ja looduse säilimise pooldajad. Kõigil kolmel on väga hea tasemega kreatiivsus ja kunstianne. Inese tööde järgi näen, kui mitmetahuline ta on – joonistab, maalib, teeb metallist ja kivist skulptuure, valab kipsi, akrüüli ja mida kõike veel! Ma ei teagi kõiki tema võimalusi. Peale selle on ta sporditüdruk – lumelaud talvel ja lainelaud jäävabal ajal. Enne koroonat reisis ta palju, nii et on ka avara maailmavaatega.

Isa Ingvar Villido: “Inese tööde järgi näen, kui mitmetahuline ta on – joonistab, maalib, teeb metallist ja kivist skulptuure, valab kipsi, akrüüli ja mida kõike veel!”

Lapsed käisid meiega kaasas Lilleoru ülesehitusel, suvelaagrites ja muudel üritustel. Võib olla on nende anne sealt pärit? Mina olen nendega rahul, nähes, kuidas nad ellu üha rohkem integreeruvad ja enda oma üles ehitavad.

Ines on õpetanud ka mind. Ta on viidanud, et mul tuleb olla konkreetsem, mitte nii pehmo. On õpetanud probleeme lahti rääkima, ühist selgust looma ja kompromisse leidma.

Küsimusi esitas Greta Kaupmees. Intervjuu ilmus algselt ajakirja “Tiiu” oktoobrikuu numbris (2020).