Joogatraditsioonis ei tähenda surm lõppu, vaid loomulikku üleminekut – elu jätkumist uues vormis. Kuigi tundmatus võib tekitada hirmu, kirjeldab joogateadus surma kui sügavat ja loovat protsessi, milleks saab elu jooksul teadlikult valmistuda.
Elujõud – kas see kasvab või kahaneb – sõltub meie sisemisest seisundist. Emotsioonide, mõtete ja hoiakute vabastamine aitab luua kergust ja selgust mitte ainult igapäevaelus, vaid ka elu loomulikuks lõpuks.
Kõik, mida me siin elus omame – rollid, asjad, suhted – jäävad lõpuks maha. Kiindumustest vabanemine võimaldab lahkuda kergemalt, ilma klammerdumise ja hirmuta.
Paljud vaimsed traditsioonid rõhutavad, et juba elu jooksul tuleks seada teadlik siht – kuhu ma soovin pärast surma liikuda? Selle suuna igapäevane praktiseerimine annab elule sügavuse ja valmistab ette teadlikuks üleminekuks. Kui aga sihti pole, kujundavad meie järgmist sündi need soovid ja ihad, mis maises elus jäid rahuldamata – ning sel juhul ei juhi me enam oma teekonda ise.
Milline on surmahirmu roll ja kas sellest on võimalik vabaneda? Kas teadlik lahkumine on võimalik? Mis on surematus ja kas see on kättesaadav? Kas suguvõsaliinid mõjutavad meid nähtamatult rohkem, kui oskame arvata? Neid teemasid uurime augustikuu loengul “Teadmiste tee” sarjas.
“Tegelik mina on teadlik ja surematu – jumala säde meie sees, nagu ka teadvus.” – Ishwaranand
Ingvar Villido on käinud siddha-jooga teed üle 30 aasta. „Teadmiste tee“ sarjas jagab ta praktilisi ja süvitsi minevaid teadmisi, mis aitavad tuua vaimsed põhimõtted kogetavasse igapäevaellu.
Loengul on sünkroontõlge inglise keelde.
Osale tasuta või annetuse eest.
Loeng on järelvaadatav. Järelvaatamise link saadetakse eraldi kirjaga peale loengut.