Elust pakatav ja särava silmavaatega Aale-Triinu on inspiratsiooniks nii sütitava oleku kui kirglike ettevõtmiste poolest. Joogaõpetaja, sünnitoetaja, tervise häkker, lisaks kolme lapse ema ja abikaasa on rajanud Lilleorgu Taevasmaa külla kodu ja leidnud just seal oma kutse.
Kuidas jõudis sinuni teadmine Lilleorust?
Esimene info Lilleoru kohta jõudis minuni kusagil 1990ndate lõpus, kui käisin veel keskkoolis. Sattusin lugema ajalehte “Päikesetuul”, kus Aimar Säärits tegi intervjuu Ingvar Villidoga. Sain aru, et see on see, mida ma ka tahaksin, aga ma ei julgeks elu sees minna küsima sellise inimese käest, kas ma võiksin tulla sinu õpilaseks. Tollal mul oli selline uskumus, et see peaks kuidagi teistmoodi tulema, mitte mina ei lähe ennast sinna pressima, vaid kutse peab tulema. See oleks kui märk, et ma olen valmis, mitte ei lähe ego tahtmisest. Siis oli Lilleoru veel ka päris kinnine koht, naljalt sinna ei saanud.
Enne seda veel, keskkoolis, kui olin 17, kuulsin sõbrannade kaudu Avest (Ave Oit – Lilleoru MTÜ juhatuse esinaine), et ta on hakanud mingisuguses joogas käima ja on nii muutunud: nii õnnelik ja rahulik. Ja nii kui nad seda omavahel rääkisid – ma ka olin mõelnud, et see jooga on üks hea asi –, kõik see teadmine läks nagu laser mulle kahe kõrva vahele, läks ja jäi. Tekkiski kinnisidee: pean minema joogasse. See oli nii tugev, ma ei saanud kuidagi sellele vastu vaielda. Ma ei julgenud küsida, kus Ave käib, tahtsin ju sinnasamasse tegelikult. Ja siis ma veel hakkasin ise otsima, vaatasin ajalehekuulutusi, aga tookord sattusin lõpuks Sivananda joogasse. Aasta võis olla siis 1993.
Pea kümme aastat hiljem, 2002-2003, kohtusin Ingvariga esimest korda Lilleorus. Mul oli sündinud esimene laps ja mu ülikooliaegne sõbranna, kellel olid sama vanad lapsed, oli seotud juba Lilleoruga ja ühel hetkel ta ütles, et “Triinu, sina pead küll sinna Lilleorgu minema.” Ja see oligi see hetk, mille nimel olin aastaid elanud, oodanud. Ta võttis mu kaasa.
Ma küll siis kohe ei jäänud Lilleorus käima, tulin peaaegu pool aastat hiljem talvelaagrisse. Seal laagris, 1. jaanuaril sain väga erilise kogemuse osaliseks, jalutades mööda teed, mis viib nüüd Taevasmaa külla. Päike tõusis täpselt tee otsas, kõndisin päikese poole ja vikerkaar oli üle tee vasakult paremale. Tee viis n-ö vikerkaare alt läbi, sain aru, et see oli taas märk. Üsna kohe, 2004 sügisel oli Babaji Kriya jooga acharya (see, kes õpetab eeskuju järgi) Durga Ahlund tulnud Kanadast siia BKJ pühendust tegema ja ma pühendasin ennast kriya joogasse.
Kas sealt oli loomulik valik ja otsus teekonda jätkata, õppides ka joogaõpetajaks?
Ma isegi tegelikult ei tea, miks, aga kui ühel hetkel Ingvar küsis, kes tahavad kriya hatha jooga õpetajaks õppida, siis mul kohe käsi tõusis. Pidime põhjendama ja mina ei osanudki põhjendada.
Kui aga tagasi vaadata, siis jooga on mu elus olnud varasest lapsepõlvest alates. Siis, 70ndate keskel sündinuna meil sellist jooga maastikku küll polnud, aga oli näiteks raamat “Võimle terviseks”, mille kaanele olid joonistatud inimeste poosid, millest moodustus sõna “jooga”, sest seda sõna ei tohtinud nõukogude ajal kasutada. Seal raamatus olid klassikalised jooga asendid, hingamistehnikad ja üsna halva kvaliteediga mustvalged pildid. Võisin olla siis 5-aastane, koolis veel ei käinud ja proovisin piltide järgi neid asendeid teha. Lootose asendisse läksid jalad kui lupsti, ja avastasin, et see on minu asend – koht, kus mul on mugav viibida. Lisaks sellele tegin intuitiivselt ise teadlikkuse praktikaid: armastasin tegeleda eristamisega, teha meditatsioone.
“Lootose asendisse läksid jalad kui lupsti, ja avastasin, et see on minu asend.”
Joogaasenditega puutusin kokku veel varem, kuid keegi ei öelnud, et see on jooga. Olin 2-aastane. Suvekodus käies elas meie pere lähedal üks tädi, kellele meeldis minuga võimelda. Ta õpetas mind silda ja turiseisu tegema, ja vibu – ma mäletan, kuidas mulle meeldis, kui mu pea ja varbad läksid kokku selja kohal. Tema oligi mu päris esimene joogaõpetaja, kuigi juttu sellest nii ei olnud.
Ja saanud BKJ õpetaja väljaõppe, hakkasin kohe ka tunde andma, mis oligi õppe läbimise nõudeks. Nüüd olengi iganädalaselt alates 2005. aastast kuni tänaseni välja, 16 aastat joogaõpetaja olnud.
Mis on 20 aasta jooksul sinu jaoks Lilleorus toimunud?
Mida saad öelda isikliku arengu kohta?
Ingvari õpetus on minu jaoks olnud kõige olulisem juhendus, mille olen elu jooksul leidnud. See on kõige selgem, lahti seletav ja võtmeks kõigi teiste õpetuste mõistmisel. Enne selleni jõudmist huvitusin kõigest vaimsest ja kõik oli põnev, aga aru hästi tegelikult ei saanud, pigem aimasin ja kompasin. Pärast Ingvari juures paar aastat õppimist, kui olin selgeks saanud inimeseks olemise erinevad tasandid ja tööriistad, kuidas need omavahel seotud on ja mis roll minul selle juures on – kui nüüd tegin lahti budistliku teksti või lugesin Rumi või muu tuntuma meistri tsitaati – oli kõik selge. Kõik oli arusaadav. Mul oli võti.
“Ingvari õpetus on kõige selgem, lahti seletav ja võtmeks kõigi teiste õpetuste mõistmiseks.”
Kui Kriya jooga põhialused selgeks olin saanud, oli selle kaudu võimalik mõista ka kõiki teisi joogaõpetusi, ka neid, mis näiliselt vasturääkivad. Ma näen seda alust, millest kõik õpetused on alanud ja miks on see õpetus justkui teistsugune. Kõik need vaimsed suunad, sh kristlus, saavad arusaadavaks. Nagu oleks saanud pühitsuse kogu vaimse enesearengu teemasse.
Lilleoru on jäänud minu jaoks ainsaks tõeliseks kohaks läbi aastate seetõttu, et siin on olemas läbi kõikide ajastute edasi kandunud sügav juurõpetus inimeseks olemisest ja potentsiaalidest, ka varjatud potentsiaalidest lisaks igapäevaelule. See on koht ja õpetus, kus on olemas sammud täieliku eneserealisatsioonini. Kõik teised vaimsed õpetused siiski ühel hetkel ammendusid minu jaoks, selles mõttes, et edasi järgmist sammu ei läinud. Nii palju kui olen rääkinud sügavamalt ka teiste joogaliinide esindajatega, kes teisi teid järgivad, siis ongi nii, et ühest hetkest edasi neil polegi õpetust, aga keegi pole jõudnud sinna viimase astme peale – neile pole see probleemiks saanud, et sealt edasi on tegelikult samm puudu. Aga Lilleorus ei ole ühtki sammu puudu. Keda see teema huvitab, saab hakata vaikselt astuma täpselt selle koha pealt, kus ta parasjagu on. Tegema neid väikseid jõukohaseid sammukesi ja tegelikult on olemas astmestik täieliku eneserealisatsioonini. See põhineb autentsel, puhtal õpetusel, mis on läbi tänapäevase mõistete devalveerumise jäänud puutumata – sõnad “jooga” ja “tantra” tähendavad ju tänapäeval midagi muud kui algselt.
Ka isiklikus elus on palju paremaks läinud. Varem oli hästi keeruline suhelda inimestega, eriti massiüritustel olla – olen ülitundlik inimene. Mind segas, kui palju oli erinevaid energiad ja emotsioone laiali, tundsin kõikide inimeste emotsioone ja tajusin mõtteid; see kõik oli kohutavalt raske minu jaoks. Infomüra, erinevad tundelaviinid, see oli peaaegu et hullumeelne, väga väsitav.
Tänu õpetusele sain hakata eristama, mis ma olen, mis ma ei ole ja lahti lasta kõikidest teiste inimeste asjadest, mitte kokku puutuda nendega ja hoida väga eluterve ja normaalne distants, samas olles empaatiliselt kohal. Nii saan ju tegelikult teist aidata, mitte nagu varem, kui ujusin ise samas tundepilves. Tegemist on tõesti hea õpetusega, et elus ja sotsiaalselt paremini toime tulla kogu selle tundlikkuse juures, millega sündinud olin.
Sundusi on vähem, olgu emotsioon sisemine või teiste inimeste oma. See tunne, et “pean” tundma emotsioone; kurvastama, kui midagi ei õnnestu, elama seda raskelt läbi. See oli varem midagi, mille peale ma ei tulnud. Et saan valida. See kõik on energia ja ressurss. Aga tegelikult ei pea sellele pidevale reageerimisele energiat ja aega raiskama. Tuligi hoopis kergendus – ma ei pea mitte midagi tegema. Piisab sellest, et tean, millised tagajärjed on mingitel asjadel ja saan valida teadlikult, mida teen, kuidas tegutsen.
Sa oledki valinud endale kodukohaks Taevasmaa küla.
Millisena tajud sealset kogukonda, mis võiks olla see ühisosa, millega iseloomustada kohalikku mentaliteeti?
See on minu jaoks parim koht maailmas, kus elada. Siin ongi sarnase maailmavaatega inimesed ühes külas, mis on üsna erinev sellest, kui elada kinnisvara uusasunduses, kus iga naaber on täiesti erinev. Siin on tunne, nagu oleksime omavahel sugulased, kõik on sarnasel enesearengu teel. Aga teisest küljest, kuigi paistab välja, et oleme üks kogukond – me ei ole päris ühesugused. Siin on ikkagi läbilõige ühiskonnast, on igas vanuses inimesi, erineva maailmavaatega, veganist kuni kõike söövate inimesteni, on väga ökoinimesi, edukaid äriinimesi. Ikkagi on inimesi kõigist valdkondadest. Nagu miniühiskond.
Iseloomulik siinsele rahvale on tolerantsus mitmekesisuse suunas. Ühendab see, et oleme kõik teadliku muutumise teel ja kasutame Teadliku Muutuse Kunsti tehnikaid. Teame, mida me valime, kuhu me tahame areneda. Hingetee on igal inimesel ikkagi erinev, aga me oleme tolerantsed kõigi erinevate valikute suhtes. Siin ei ole ainult ühte õiget elamise viisi. On vaba valik.
Jõudsimegi teadliku muutuse arengutee ja praktikate juurde.
Mida teed sina enda jaos keha kõigi tasandite toonuses hoidmiseks, mida on jõukohane rakendada paljudele?
Kuna me hingamiseta kuidagi ei saa, siis see on, mida tasuks teadvustada igapäevaselt. Ka vesi on meie organismile olemuselt asendamatu. Liikumine peaks olema hästi teadlik ja tark, et pakuks hoolitsust erinevate kudede ja lihaste eest, mitte niisama rassimine energia kulutamise soovist või emotsionaalsest tungist kantuna.
Edasi energiakeha juurde minnes: teen igapäevaselt hingamisharjutusi. Läbi selle saan mõjutada oma eluenergia üldist taset. Lahendan jooksvalt iga päev kerkivaid emotsioone; ja süvenenumalt veel, kui on aktuaalne mingi teema – nt tervis –, siis selle saan eraldi üle vaadata, et energiakeha puhtana hoida.
Füüsilisele kehale teen veel 5 tiibeti harjutusi ja kriya hatha joogat treenerina niikuinii. Tervislik toit toetab samuti. Toidust ehitub üles füüsiline keha ja toit on ka ravim – seega teadlik toitumine on minu püsiv praktika.
Mentaalse keha jaoks on esmased mõtete jälgimine ja Teadliku Muutuse Kunsti tehnika – kontseptsioonide vabastamine. Võimalikult palju üritan olla märkamas, millised mõtted automaatselt tekivad ja lasta lahti, kui see ei ole toetav. Märgata, kui olen sattunud mõttejadasse, ärgata seal sees – avastada, kas see on mulle päriselt kasulik või mitte ja lasta lahti.
Ja teadlikkust praktiseerin. Proovin olla võimalikult palju teadlik teadlikkusest, kuidas ma oma tähelepanu ja märkamisvõimet kasutan, olla hästi palju kohal. Kodus pereinimesena on väga aktuaalne see, et olen kohal teise inimese jaoks, kui ta räägib – kas suudan jätta oma asjad kõrvale, püüda iga sõna täielikult kinni, täielikult väärtustada, eelarvamusi ja hinnanguid kõrvale jättes võtta selle informatsiooni võimalikult vahetult vastu. See on teadlikkuse harjutus – võttagi see aeg ja tõesti kuulata, mida öeldakse, mis on sisu.
“Proovin olla võimalikul palju teadlik teadlikkusest, kuidas ma oma tähelepanu ja märkamisvõimet kasutan.”
Kõige raskemad ongi kaks asja, mille käigus olla teadvel ja rohkem iseendana. Esiteks pigem kriitilised asjad lastega. Kui kõik korras on, ei ole probleemi. Aga võtame näiteks kaks väikese vanusevahega poisslast – pidevalt käib väga aktiivne möll, jalgpall, asjad lendavad, keegi kukub …
Ja teine asi: arvutis, internetis olles on küllaltki keeruline iseendana püsida. Sotsiaalmeedias näiteks on väga lihtne kaotada ennast. Valdkond, milles olen väga tähelepanelik, et seda ei teeks. Aga väga lihtne on teadvel olla igapäevaelu toimingute juures: süüa tehes, koristades, kätega tööd tehes, füüsiliselt aias toimetades.
Oled tuntust kogunud tervise häkkerina. Kuidas see teekond sinu jaoks alguse sai?
Juba väikese lapsena puutusin kokku allergia ja astmaga, alguses oli allergia, astma tuli hiljem. Arstid kutsusid osalema meditsiinilises katses – vaktsineeriti allergia vastu. Ja sellest peale algas aastaid kestnud tervisehädade jada: mul tekkisid krooniline mandlipõletik, üle kere mädapaised, veremürgitus – nendest kõigist olen tervenenud. Siis küll ei olnud mul mingisuguseid oskusi, aga vähehaaval hakkasin küsimusi esitama ja juba siis sain aru, et arstidel ei ole vastuseid. Vastused mu küsimustele puudusid väga varakult.
Peale lapsepõlve olin edasi tohutult haige ja teadlikult hakkasin enesetervendamisega tegelema 19-aastaselt, kui asusin taimetoitu eelistama. Hakkasin uurima, mida ma ise ära teha saan.
Mainisid kasvanud probleeme vaktsineerimise järel, mis on sinu kogemusel olnud veel tervist negatiivselt mõjutavateks faktoriteks?
Ühelt oma õpetajalt Pierre Laurier de Jardin’ilt sain teada sellisest asjast nagu toxic overload conception ehk mürkide ülekoormus. Inimeste füüsiline mürkide koormus algab juba enne sündi. Ja isegi mitte ainult ema kõhust, vaid lausa vanaema kõhust, sest munarakud on lootel kohe olemas – see, millest sina alguse said, oli kaasas sinu emaga, kui su ema oli loode sinu vanaema kõhus. Teisiõnu – sina munarakuna oled olnud oma vanaema kõhus.
Oleme mürkidele vastuvõtlikud ka õhu ja naha kaudu, juues või süües. Lisaks neile võib meis veel pesitseda mõni elukestev varjatud viirus – neid on nii palju –, need nn varjatud viirused, mis ei ole koroona ega gripp, vaid on elukestvad ja kunagi kehast ei lahku. Näiteks kõik erinevad herpese tüved, neid on kümneid ja kümneid – näiteks mul oli hpv-viirus agressiivne ühel hetkel, ja see võib tekitada vähki; ka Epstein-barri viirus. Need on elukestvad viirused, mida arstid ei ravi, kuid need hakkavad vaikselt tekitama sümptomeid mürkide ülekoormuse korral. Aga kui oleme hästi puhtad, häirib see viirus meid vähem; ka siis, kui meil ei ole emotsioone ja kontseptsioone nii palju, mis meie keha koormaks. Meil võib olla selline viirus ja mitte midagi ei pruugi juhtuda.
Mis vastuseid oled tervise kohta küsimusi esitades veel saanud?
Kui olin peale esimese lapse saamist Lilleorgu tulnud, hakkasin uurima loodusravi kohta. Lapsel olid sündimisest saati seedimisega väga suured probleemid ja arstid tegid “igaks juhuks” otsuse, mille tagajärjel ta oleks 8-päevaselt peaaegu lahkunud. Siis sain aru, et midagi ikka on natuke “jama”, kui olen nii kuulekas meditsiinisüsteemi osas. Pöördusin loodusterapeutide poole ja ma sain abi. Saime lapsega mõlemad väga palju tervemaks. Lilleorgu tulnuna vabanesin ka oma kroonilisest mandlipõletikust, aga lisaks ravimtaimedele ja tööle emotsioonide-kontseptsioonidega olid palved ja taotlused ning ka füüsiline praktika.
Kuidas jõudsid tänasele teele, mis on viinud sind tervenemiseni?
2019. aasta alguses saatis perearst mu pärast 1,5 kuud pideva migreeni kannatamist EMO-sse ja seal avastati mul tohutult kõrge trombotsüütide näit. Seejärel tehti väga kiiresti hematoloogi juures luuüdi proov, mille tulemuste alusel määrati seisundi diagnoosiks essentsiaalne trombotsüteemia (krooniline vereloome kasvaja). Sellega kaasneb väidetavalt tohutu insuldi- ja infarktirisk, ei tohiks nt lennukiga lennata. See haigus ei ole pärilik, vaid on seotud elu jooksul keskkonna saastest tekkiva geenmutatsiooniga, mida esineb kõige rohkem farmeritel, kes kasutavad igapäevaselt taimekaitsevahendeid. Ja diagnoos oli kui kinnituseks mu varasemale väitele, et aja jooksul olen lihtsalt kogunud seda keskkonnasaastet väga palju (nn toxic overload conception ehk mürkide ülekoormus kehas) ja füüsiline keha ei pidanud sellele vastu.
Hakkasin kohe uurima, kuidas ravida ravimatut haigust, millest keegi maailmas pole varem tervenenud – väidetavalt pole mitte ükski inimene sellest tervenenud. Esialgu, peale diagnoosi saamist, võtsin verevedeldajaid ja mul hakkas kõht jubedalt valutama – ma ei saanudki neid ravimeid võtta.
Milliseid sulle paremini sobivaid alternatiive sa keemilistele ravimitele avastasid?
Hakkasin siis kohe otsima muid asju ja alguses leidsin mustaköömne õli, millel on hästi võimas immuunsüsteemi toetav toime, ja palju teisi võimsaid looduslikke asju. Ühel hetkel soovitati lugeda Meditsiinimeediumi raamatuid – et seal on lahendusi, kuidas vabaneda haigustest, mis on elukestvad ja millele arstidel ei ole tegelikult ravi. Küll ma üritasin soovitajat ümber rääkida – et sellest haigusest pole keegi kunagi tervenenud. Siis ta ütles: “Aga tead, keegi pole kunagi proovinud ka sellest haigusest paranemist Meditsiinimeediumi meetodil.” Mul oli siin kontseptsioon, mille ma olin kunagi arstilt üle võtnud: “keegi pole kunagi tervenenud”. Meie pea on täis selliseid kontseptsioone. Tuleb ettevaatlik olla sellega, mida meile öeldakse, mitte uskuda teist inimest rohkem kui iseennast. Hästi oluline on, et see keskpunkt olen mina ise – ise hakkan siitkohalt uurima, ise olen see praktik, see joogi, see müstik, olen valmis uurima seda maailma, valmis lammutama selle tükkideks, valmis eksperimenteerima, valmis tagasilangusteks, kui mingid tulemused ei tööta – pean ju omal nahal proovima – aga enne hästi uurima ja teadvustama, et mitte lolle asju läbi proovida.
Meditsiinimeediumi info võtsingi vastu nagu õlekõrre, millest haarata, alustades mustaköömne õliga. Hommikuid soovitati raamatus alustada sidrunivee joomisega, kus on sees ka ingver ja natukene mett. Niipea kui seda jooma hakkasin, tundsin juba kahe päevaga muutust. Ja sain aru, et vähemalt see esimene asi töötab minu peal. Võtsin sellerimahla juurde – enesetunne paranes veel. Siis jätsin ära selle nn hukutava kolmiku – asi paranes hüppeliselt, kui ma munad, piima ja gluteeni välja jätsin, Tervis läks kohe järsult paremaks. Järgnevalt tegin esimese maksapuhastuse, väikese pausiga teise, umbes 1,5-kuulise vahega tegin kaks maksapuhastust. Ja siis ma olingi põhimõtteliselt terve. Tegelikult see ei olnud keeruline, kui järjest teha neid asju.
Kas tooksid lühidalt esile, millest alustada, et seda toxic overload’i vähendada?
1.Vaata üle, et vältida tänasest alates väga kiiret mürkide suurenemist:
- vähenda kiirgust enda ümbruses ja eluruumides
- siseviimistluses ja ehituses eelista naturaalseid materjale
- väldi lõhnaküünlaid ja kõiki muid parfümeeritud tooteid
- raskemetallide puhul vaata, kust need tulevad: vähenda, minimeeri uute raskemetallide juurdetulek. Näiteks väldi toitu metallpurgist, ära kasuta alumiiniumnõusid, teflonpanne. Metallpurgist vala selle sisu kohe ümber klaaspurki, sest see hakkab õhu käes oksüdeeruma ja siis ta emiteerib kõige rohkem. Kinnine metallpurk levitab toidu sisse väga vähe.
- Uuri ise põhjalikumalt juurde.
2. Vaata, mida saad teha tagasiulatuvalt, et puhastuda nendest mürkidest, mis sa juba kogunud oled.
Selleks on olemas kindlad taimed, mille kombinatsioonid on nt raskemetalle väljutavad. On olemas raskemetallide puhastuse smuuti – heavy metal detox smoothie ehk HMDS. Et see toimiks, peavad olema kaasatud vähemalt 3 taime siit: metsmustikas, odraorase mahla pulber, värske koriander või spirulina või dulse vetikas. Smuuti on väga maitsev, kui seal on sees terve tassitäis mustikaid, banaanid, apelsinimahl, koriander, odraorase mahlapulber ja pisut soolakaid vetikaid. Seda tarvitada regulaarselt, et vabastada neid mürke, mida ma olen juba kogunud.
3. Söö sööki, mis ei sobi viirustele ja tugevdab maksa – maks on immuunsüsteemi keskne osa.
- rohelised maitsetaimed: nt oregano, koriander, tüümian, basiilik
- erinevad vürtsid: ingver, kaneel, kardemon, kurkum
jätta menüüst välja nn “hukutav kolmik” – piim-muna-gluteen - eelista nn maksatoetuse hommikuid – hoia kuni lõunani oma menüü täiesti rasvavaba (sel ajal saab maks osaleda keha tervendamises, niipea kui aga esimene rasvane amps saabub, lülitub maks ümber sapitootmise ja rasvade lõhustamise protsessi heaks).
4. Tee maksapuhastusi vähemalt 2 korda aastas.
5. Tööta emotsioonide, kontseptsioonide ja teadlikkusega.
Aale-Triinu jagab meeleldi oma kogemusi ja toetab huvilisi mitmel teemal:
- individuaalsed terviseteemalised konsultatsioonid ja toetus
- kriya hatha jooga algajatele ja edasijõudnutele nii saalis kui veebis
- jooga lapseootel emadele, ema&beebi jooga, sünnitoetus
- personaalsed treeningkavad ja nõustamine
Temaga saab ühendust kodulehe kaudu: www.studio108.ee