Annapurna on Lilleoruga seotud ligi 25 aastat, neist 11 viimast aastat on ta tegutsenud aednikuna. Milline on olnud tema teekond Lilleorus ja milliseid muutusi on see endaga kaasa toonud, saad lähemalt teada järgnevas intervjuus.
Millal avastasid enda jaoks Lilleoru?
Ema kutsus mind, rääkis, et Ingvaril on plaanis teha läbi mitme kuu kestev kursus Tallinnas, kord nädalas kokkusaamistega, spontaanne tants oli selle nimi. Aga tegelikult Ingvar rääkis seal kursusel ratsionaalsusest ja irratsionaalsusest. Kuna mul olid siis peres keerukad ajad, tundus see hea vaheldusena. Igatahes see teema mind kõnetas ja ma otsustasin osaleda.
Tegelikult juba alates kursuse esimesest tunnist, kui ma Ingvariga kohtusin, oli see täpselt minu jaoks, sest see, mida ta teadlikkusest ja alateadvuse mehhanismide teemal rääkis, oli mulle täiesti arusaadav.
Ma imetlesin, kuidas Ingvar oskab seda kõike kirjeldada. Kõige suuremat hämmingut tekitas, et sain kõigest aru, mida ta räägib, sain kõrvutada seda oma eluga. Oma arvamuste, suhtumiste, käitumiste ja kõigega, aga ma poleks iialgi osanud seda niiviisi kirjeldada. Ja sealt saigi minu õpetuse juurde jõudmine alguse. Mitte, et ma oleks seda võib-olla nii selgelt teadvustanud, et ahhaa, see ongi nüüd selline õpetus … nii, nagu see mul teada täna on.
Teine oluline sündmus toimus juba Lilleorus… ma arvan, et see oli ilmselt sama aasta, kus ma olin aastavahetusel esimest korda Lilleoru talvelaagris. Pärast seda laagrit ma jäingi Lilleorus käima, igal nädalavahetusel, praktiliselt aastaid ei jäänud ühtegi nädalavahetust vahele.
Aprillikuu pärast seda talvelaagrit on mul väga hästi meeles. Siis õpetaja esimest korda otseselt ja selgelt vihjas mulle, kuhu see õpetus viib. Milliseks muudab minu suhted, näiteks perega – tavalistest emotsionaalsetest suhetest teadlikeni. Ta rääkis nii, et mul olid pisarad silmis, see puudutas mind tugevalt. Aga ma arvan, et see oligi temapoolne täiesti õige viis mind tõsiselt selle valiku üle mõtlema panna. Ta rääkis mulle selle ära ja ütles, et nüüd mine ja mediteeri sel teemal. Niisugune aprillikuu mälestus.
Milliseid muutusi oled märganud isiklikus plaanis peale joogalike tehnikate praktiseerimisega alustamist?
Väga suured muutused, eelkõige pean siin silmas Practical Consciousness (TMK) tehnikate mõju. Olen saavutanud stabiilsuse, teadveloleku ja erinevate sisemaailma nähtuste teadvustamise. Kui varem olin palju ägedam ja rahulolematust oli palju nii enda kui teistega, mis ilmnes plahvatuste ja mõtlematute väljaütlemistena, siis nüüd juhtub seda harva.
Füüsilises plaanis teen hatha joogat ja füüsilist tööd, seda just suvisel ajal. Hatha joogat teen aastaringselt, kuid see on muutunud vajadusepõhiseks, nii nagu ta peabki olema. Teen hatha joogat siis, kui tunnen füüsilist vajadust seda teha, et oma keha selle abil teatud viisil mõjutada. Vastavalt vanusele toimuvad füüsilises ja ka vitaalses kehas suuremad muutused ja vastavalt sellele tuleb siis ka teisiti toimida. Jooksvalt ümber vaadata nii toitumise kui liikumisega seonduv. Kui muutused toimuvad, siis tuleb nendega kohaneda, midagi muuta.
Kas sa näed positiivseid mõjusid ja muutusi ka välises, mis on tulnud järgi sisemisele arenemisele?
Oo jaa. Kui ma vaatan oma elukorraldust, mis tegevused mu elus täna on… mmm, olen täitsa hämmingus! Heas mõttes. Selles mõttes, et mul ei ole killustumist, on hästi konkreetsed asjad, mida ma teen.
On olnud huvitav jälgida, kuidas inspiratsiooni ja teadasaamise najal alustatud projektid on kulgenud ja lõppenud. Kaks suuremat projekti, mida olen saanud teostada, on olnud joogastuudio ja Dakini joogariiete loomine.
Joogastuudio idee oli mul ammusest ajast, kui hatha joogat õpetama hakkasin – unistus, et võiks olla oma koht, kus saab sättida oma käe järgi, ja pakkuda ka teistele joogaõpetajatele ruume. Kuidas see protsess kulges ja ka kuidas see lõppes, oli ülipõnev.
Joogariietega oli sarnaselt – ühel hetkel see algas, anti inspiratsioon. Kui joogastuudio puhul oli see minu enda unistus või tahtmine, siis joogariiete loomine tuli vastusena mu küsimusele – mida saaksin teha, et olla ettevõtlik ettevõtjana?
Kuidas need läbi said? Hästi konkreetne teadmine tegevuse käigus – mitte olla kiindunud sellesse protsessi või projekti tervikuna ega ka enda seotusse sellega.
Selles oli ka laitmatus … laitmatu teostamine kõigis nendes sammudes, mis ühes projektis sisalduvad – see viibki selleni, et ühel hetkel see lõpeb ära. See kestabki ainult nii kaua, et saad realiseerida kõik, mis on selles protsessis vajalik. Pärast seda see lihtsalt saab läbi ja ongi kõik.
Millisena tajud Lilleoru kogukonda?
Me oleme siia tulnud õpetuse pärast või olulisuse äratundmise mõjul, kuid igaühe siia saabumine on olnud täiesti erinev, lähtudes väga isiklikest otsustest.
Minu jaoks on selgesti eristatav koostöö kvaliteet nende inimestega, kes on Lilleoru tegevused omaks võtnud võrreldes nendega, kes ei ole siinsele pühendunud. Näiteks tiimitöö, olgu siis füüsiliselt siin kohapeal ühise asja ajamine või kasvõi planeerimine, kulgeb kõige sujuvamalt nendega, kes on endas ära tundnud kutsumuse ja võtnud kindla rolli. Õigem oleks vast sõnastada isegi nii, et kes on Lilleoru asja omaks võtnud. Nad näevad arengut vajalikuna ja enda panust loomulikuna.
See paistab näiteks sellest, kui siin on vaja midagi ära teha ja inimesi kutsutakse appi. Üks teeb valiku sedapidi, kas tal on muude asjade kõrvalt aega tulla. Aga inimene, kes on siinsele pühendunud, seab selle prioriteediks ja hoolitseb, et saaks tulla ja teha muud asjad muul ajal.
Võimalus sõltub muidugi ka sidemetest: kellel on pere ja muud asjad, kõik muu. Aga see sisemine hoiak on selgelt tajutav.
Koostöö on parim nendega, kes on endas kutsumuse ära tundnud ja omaks võtnud, et nad ongi siin, isegi, kui nad ei ela siin. Neil on siin roll, et nad teevad seda asja nagu enda asja, mitte mõnd kõrvalist lisakohustust, ja panustavad niikaua, kuni asi on hästi tehtud.
Su põhifookus on praegu Lilleorus seotud aiaga. Räägi veidi lähemalt, kuidas sul aiaga kontakt tekkis ja mis viisil panus ajas arenenud on.
Jah, võib öelda küll, et minu põhifookus on praegu aiandus. Käesolev hooaeg on mul Lilleorus aednikuna kaheteistkümnes.
Algul, kui ma Lilleorus püsivalt käima hakkasin, sai tehtud igasuguseid asju. Olen Lilleoruga seotud olnud ligi 25 aastat, aga aednikuna tegutsenud 10-11 viimast aastat ja hatha joogat õpetanud vist 16-17 aastat. Enne neid asju tegin siin Lilleorus kõike, mida just parasjagu vaja oli. Enne kui minust sai aednik, elasin juba siin kohapeal ja seetõttu rakendati mind ravimtaimede valdkonnas – suvel tegelesin intensiivselt ravimtaimede korjamise ja nende eest hoolitsemisega nii Elulillel kui aias. Umbes neli aastat tegelesin peamiselt sellega ja siis tekkis vajadus võtta üle toiduaed. Sain sellest teada jõulude paiku ja aasta alguseks oli otsustatud. Tundsin, et see ongi see, mida ma võiksin teha, tundsin huvi selle vastu ja side oli kohe olemas.
Nüüd olengi üksteist aastat aias toimetanud ja rakendanud õpetust ning neid teadmisi, mis Ingvar on nende aastate jooksul edasi andnud. Kõik on praktilises kasutuses. Sest kui sa ei ole koolis või mingil muul viisil õppinud näiteks siis aiandust – või midagi muud – ja hakkad seda enda jaoks läbi praktilise tegevuse avastama, siis teadlikkus, eristamise võime; samuti emotsioonide vabastamine, kui tekivad kahtlused, kõhklused ja arvamused – need kõik on omal kohal. Minu jaoks on see töö sisuliselt, praktilises mõttes arenenud karma joogaks.
Sellest on saanud üks (jooga)praktika, võib öelda. Igapäevaselt seda võib-olla nii ei vaadata lihtsalt. Kui avastan, et minus kerkivad mingid asjad, siis ma lihtsalt vabastan. See on siis näiteks aiaga seotud tegevuse või planeerimiste käigus.
Ka kontakt loodusega on selle aja jooksul süvenenud, muutunud detailsemaks. Kui algul tajusin oma tegevust lihtsalt mingite asjade kasvatamisena, siis nüüd on see muutunud terviklikuks ühenduseks loodusega. Olen märganud, kuidas kõik üksikasjad on omavahel seotud: kuidas taimed kasvavad, mis toitaineid nad vajavad, kuidas nad neid saavad, millised on erinevate taimede omavahelised suhted, keda panna kõrvuti, kuhu ja mismoodi kasvama.
Kui algul tajusin oma tegevust lihtsalt mingite asjade kasvatamisena, siis nüüd on see muutunud terviklikuks ühenduseks loodusega.
Intuitsioon on minu meelest üks omadusi, ilma milleta ei saagi olla aednik, nii et sul asjad sujuksid. Aednik ei saa olla teoreetik. Aednik peab kasutama ka intuitsiooni, et teada, kuidas taimedel läheb, ja see on väga põnev.
Aednik peab kasutama ka intuitsiooni, et teada, kuidas taimedel läheb, ja see on väga põnev.
Kui tegevus on enda jaoks huvitav, siis võib selles leida nii-öelda oma asja. Õpetaja on andnud mulle võimaluse, et saan teha midagi, mis on päris minu asi, ja mul tuleb see hästi välja. Alguses, jah, tuli palju õppida, aga mulle meeldis see ja ma ei ole kunagi lugenud tunde, mida sellesse panustan. Vahepeal on küll raske, aga tunnen, et teen õiget asja, enda asja, seda, mis mind inimesena arendab.
Parimate lahenduste leidmine ja juurde õppimine on huvitavad – kui teed sellist asja, siis on alati huvi rohkem teada saada, juurde õppida.
Minu kogemus siin aias on olnud ülihuvitav. See, millest alustasin kümme-üksteist aastat tagasi ja see, milliste teemadeni olen jõudnud mitte ainult siin aias, vaid looduse mõttes üldse, mida ma ei teadvustanud alguses üldse, on võrreldamatud.
Lilleoru aed jälgib permakultuuri põhimõtteid. Mida see täpsemalt tähendab?
Meil on permakultuur ja maheaed, sest oleme niimoodi otsustanud. Tahame seda toitu, mida siin kasvatame, ise süüa ja selles puhtas keskkonnas olla. Maheaia tunnustus on meil juba 20 aastat.
Permakultuuri kunagi avastatud ja kirja pandud praktikad annavad suunad kätte, kuidas rakendada ringmajandust nii väikses kui ka suuremas süsteemis, kuhu kuuluvad näiteks aed ja majapidamine.
Permakultuur õpetab kõigi ressursside kasutamist. Näiteks kuidas kasutada ülejääke: mida saab milleks kasutada. Kuidas hoida kõike töös hästi loomulikul viisil. Millised taimed üksteise läheduses kõige paremini kasvavad, kuidas neid komplekteerida ja kokku panna.
Kui sul on aed ja majapidamine, on üks võimalus komposteerimine. Kuid mida selle kompostmullaga pärast teha? Mida teha puulehtede ja muruniitega? Kas ja kui, siis millal muru niita ja millal mitte? Mida teha vihmavee ja lumega? Permakultuur õpetab, kuidas hoida kõike ringluses nii, nagu see toimub looduses, kus ühtegi osa, ühtegi detaili ei saadeta kuhugi mujale minema.
Permakultuur õpetab, kuidas hoida kõike ringluses nii, nagu see toimub looduses, kus ühtegi osa, ühtegi detaili ei saadeta kuhugi mujale minema.
Näiteks prügivedu. Majapidamises jääb mingeid asju üle. Käime poes, toome asju koju, osa tarbime ära, aga näiteks pakendid jäävad üle. Siis korjame need kokku ja laseme süsteemist taas välja viia, sest me ei oska neid oma süsteemis ära majandada. Aga kui sul on aed ja majapidamine, siis võiks võimalikult palju kõigest sellest, mis sa tood sellesse süsteemi väljastpoolt sisse, süsteemi siseselt ära kasutada.
Ole hea, jaga palun mõnda permakultuuri põhimõtet, mida võiks lihtsalt rakendada ka inimene, kes ei ole veel rajanud sellist aeda.
Näiteks vihmavee kogumine. Toidujäätmete, aiajäätmete ja puulehtede komposteerimine ning kasutamine aias.
Peenarde multšimine. Looduses toimub see suve jooksul ja sügiseti loomulikult. Puulehtedest ja närbuvatest taimedest tekib maapinnale loomulik multšikiht, mis kõduneb ja laguneb ning saab uuesti toiduks samadele taimedele, puudele, põõsastele, ja ka putukatele. Samas aitab ka väikestel mulla elanikel ja putukatel talvituda, sest loob kaitsva kihi. Igas aias saab rakendada täpselt neidsamu asju.
Milline on Lilleoru loodusliku paigana, millistest paiga füüsilistest eripäradest mõjutatuna kogu see kompleks või aed kujundatud sai?
Toiduaed sai loodud ja kujundatud Ingvari enda poolt puht praktilistel eesmärkidel nii, nagu ta praegu on. Kui vaadata kogu territooriumit aiana – nagu me oleme nüüd praegu hakanud tinglikult nimetama, siis ka koolimaja ümbrus, Amrita ja Elulill, kõik on tegelikult aed. Väga spetsiifilised on Elulill ja millest see koosneb; ja Amrita; lisaks siis toiduaed ja iluaed. Kõigil osadel on ju omad funktsioonid: ravimtaimed sellepärast, et kasutada inimeste aitamiseks ja tervise toetamiseks meie looduse väge; toit samamoodi. Ja iluaed – täpselt samuti. Et kui on palju õitsvaid lilli, eri värvi ja eri lõhnaga, siis ka kõige tuhmima märkamisvõimega inimene hakkab ühel hetkel kasvõi läbi selle avastama looduse harmooniat ja ilu. Võib-olla ta metsas ei näe seda harmooniat, aga läbi õite ilu näeb seda. Ja lisaks muidugi on toidu puhul see praktiline aspekt – saame toitu oma aiast ja see on puhas, me teame, kuidas see on kasvanud ja kasvatatud.
Et kui on palju õitsvaid lilli, eri värvi ja eri lõhnaga, siis ka kõige tuhmima märkamisvõimega inimene hakkab ühel hetkel kasvõi läbi selle avastama looduse harmooniat ja ilu.
Teine praktiline väärtus on ka – koostöö loodusega. Kui me õpime tundma oma sisemaailma ja korrastama kõike, mis me siin teeme – õpetuse mõttes, siis inimene ju ikkagi alati tegutseb. Läbi tegutsemise avastame endas kõike seda, millest võiks ka veel vabaneda… ja lõpuks tekib võimalus avastada iseennast. Aga kõik see toimub ju tegutsedes! Ja miks mitte tegutseda siis siin koostöös loodusega. See on hea vahend, abiline, kui nii võib öelda.
Alguses ma rääkisin sellest, et sa avastad, et see koostööpartner, see loodus, ta lihtsalt on. Ja võib-olla paned pahaks, et külm tuli valel ajal, pole piisavalt vihma või on jälle ülearu või liiga palju päikest. Siis saad aru, et see lihtsalt on ja sinul on vaja kohaneda. Loodus on oma sisemaailma korrastavale inimesele tohutult hea koostööpartner. Sest kui sa teed teiste inimestega koostööd ja oled veel eksituses, saad enda olukorras süüdistada alati teisi inimesi. Aga looduse puhul pole mõtet seda teha. Sa võid seda algul proovida, aga ajapikku ikka taipad, et loodus on mõõtmatult suur ja muutuv ja tal on suva, kas sa oled pahane või sulle väga meeldib. Su partner lihtsalt on. Süüdistades või halvustades teisi inimesi, kes on su koostööpartnerid, ei pruugi sa iial avastada, et võiksid olla tolerantsem, paindlikum ja kohanemisvõimelisem.
Loodus on oma sisemaailma korrastavale inimesele tohutult hea koostööpartner.
Su kodu on Lilleorule väga lähedal. On sul Lilleorus mõni oma lemmikpaik, kuhu sind rohkem kutsub, millega tunned tugevamat sidet?
Kui on aiahooaeg, siis mulle näiteks meeldib pärast aia tööpäeva olla õhtul veel aias, või kui võtan vahepeal täitsa vaba päeva, siis ikkagi mõnikord tulen ja lihtsalt olen aias. Aga ma ei saa öelda, et mul oleks mingi konkreetne lemmikkoht. Ütleks selle kohta nii, et kui olen siin, Lilleorus, kodus, siis mul on süda rahul. Mul ei ole vaja kuhugi minna. See koht on üleni ja tervenisti mu kodu – siin ma tunnen, et mul on juured täiesti maas. Kõik mis mul on vaja, on siin olemas.
Mul ei ole vaja kuhugi minna. See koht on üleni ja tervenisti mu kodu – siin ma tunnen, et mul on juured täiesti maas. Kõik mis mul on vaja, on siin olemas.
Isegi imestan, kuidas mul on aina vähem soove siit üldse kuskile minna. Kasvõi kinno, kontserdid mind ammu enam ei tõmba. Kui lähen välja, siis ikka vahel satun mõnele üritusele, aga spetsiaalselt, et ostan pileti ja lähen – ei. Tõesti, isegi kinno ei tõmba. Mul lihtsalt ei ole ole huvi siit ära minna. Film jookseb seal ilma minuta ka, võib-olla tuleb hiljem telekasse, eks ma siis näen.
Kui mul veel autot ei olnud, mõtlesin, et kui ma selle kunagi saan, sõidan igal pool Eestis ringi, käin suviti lahedates kohtades. Aga nüüd, kui mul on auto, ei käi ma eriti kuskil.
Ainuke koht, kus ma nõnda ära käin, on siin ümbruskonna looduses. Talvel ja nüüd kevade poole, sügisel ka, käin metsas kondamas. Mul on rajakaamera, sealt vaatan, millised loomad ümbruses liiguvad. Mulle meeldib minna lihtsalt loodusesse, olla ja kuulata.
//Intervjueeritud veebruar 2022//