Elulille geomeetriline kujund on tuntud paljudes iidsetes kultuurides, sealhulgas vanas Eesti ornamentikas, kuid selle sisu on jäänud sageli tähelepanuta.
Mustri maastikule rajamine algas 2004. aastal Lilleoru peaarhitekti Ain Padriku eestvõttel ning see on teadaolevalt suurim selline geomeetriline rajatis maailmas. Pinnast tõsteti astmeliselt ning muster ääristati paekividest kontuuriga. Elulille “kroonlehtedele” istutati erinevad ravimtaimed. Juba varasemalt siin asunud väekohad sobitusid ideaalselt tervikusse. 2021. aastal püstitati elulille keskpunkti Ishwara tempel, mustri keskosa laoti kiviparketina ning rajati uued kroonlehed-peenrad.
Tõenäoliselt on igaüks geomeetriatunnis avastanud elulille ülesehituse põhimõtte: kui asetada sirkli teravik joonestatud ringi servale ja joonestada sealt järgmine ring, hakkab arenema korrapärane muster, mis meenutab harmoonilist lille. On avastatud, et taolises abstraktses, matemaatiliselt täpses vormis on võimalik väljendada looduse ülesehituse kompleksseid seaduspärasusi. Sellist väljendusviisi nimetatakse vahel ka pühaks geomeetriaks. Elulille kujundis kajastuvaid suhteid ja proportsioone võib leida kõikjalt looduses, raku tasandist kosmoseni.
Siinset elulille ei peaks vaatama üksnes tasapinnalise kujundina, vaid see moodustab tegelikult ruumilise struktuuri. Selliselt korrastatud ruumis viibimine toob inimesse harmooniat ning mõjub algset, loomisjärgset korrapära taastavana. Igal Elulillel paikneval objektil ja väekohal on oma eripärane mõju ja ülesanne, mida on võimalik tundma ja kasutama õppida.
