Räägi oma sidemest Lilleoruga – kuidas ja millal see alguse sai?
Alguse sai 2014, kui läksin Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) esimesele kursusele. Kuulsin sellest Hallo, Kosmos! raadiosaates, kus Ingvar Villido rääkis oma õpetusest ja sellest, et ta ise on ennast realiseerinud, et tal on mina-kogemus. Samuti, et ta oskab seda teistele edasi anda. See hästi kõnetas mind, sest olin ise ka nendes vaimsetes küsimustes uurija. Olin palju raamatuid lugenud ja sain aru, et see on midagi väga erilist. TMK-l olin nagu svamm – tõmbasin aktiivselt kogu teadmist endasse. Kui kursused läbi olin teinud, siis hakkasin Tallinnas Joogastuudios, aga ka Lilleorus Ingvari loengutel käima. Edasi kutsus Lilleorusse aina tugevamalt ja tundsin ära, et see on minu koht.
Mainisid vaimset huvi. Kas sul oli probleem, millele lahendust otsisid või lihtsalt uudishimu, et mis veel olemas on?
Nii ja naa. Mul oli teatav kontakt Jumalaga-Isaga juba lapsepõlvest. Teadsin, et on olemas midagi kõrgemat ja meie füüsiline maailm pole veel kõik. Uurisin toona, mis see tõde on, mis tegelikult toimub. Samas oli mul raske lapsepõlv ja sellest tulenevalt kogu aeg ikkagi ka sisemine kriis.
Tajusin, et olen teistmoodi. Mul on eluaeg pigem vähe sõpru olnud, aga isegi nendega tundsin, et mulle ei paku midagi sellised lihtsad lõbud, mis teistele pakuvad. Ma kuidagi näen elu teisiti, sügavamalt. Aga oli ka mingi alaväärsuskompleks ja iseendaga mitte kõige parem läbisaamine. See ei pruukinud väljagi paista, pealtnäha olin normaalne noor ning jõudsin edasi. Elasin oma elu nagu kõik, aga ma polnud rahul, mul oli raske. Nüüd võin öelda, et need olid lapsepõlvest pärit emotsioonid ja kontseptsioonid.
Sinu tee Lilleorgu on läinud kiiresti.
Jaa, kui esimesele TMK-le läksin, siis ostsin tegelikult terve selle seeria kohe välja. Nii sai soodustust, aga see oli ka sedavõrd suur usaldus, et tegin kohe otsuse võtta kõik viis osa. Enne polnud ma sellist tüüpi kursustel käinud, hoidsin eemale, nii et ma olin puhas leht. TMK järel tulid juba kriya jooga pühendused – süvenesin ja hakkasin praktiseerima. Siis läksin naadilugemisele ja 2016 esimesele naadireisile. Edasi käisin igal aastal vähemalt korra palverännakul.
Jõuan jutuga sinu malade juurde. Täitsa omamoodi asi – kas see lähtus käsitöö harrastusest või oli sul armastus ehete vastu? Mis see stardipunkt oli?
Olen käsitööd kogu aeg armastanud, mulle meeldis heegeldada näiteks. Nüüd meenub, et tegin mingil perioodil nahast kõrvarõngaid ja selliseid asju; mul polnudki enam meeles… Põhiline oli heegeldamine, igasugused inglid ja lumehelbed, väiksemad, suuremad ja väga suured linikud.
Malade tegemine tuli enda konkreetsest vajadusest. Olin kriya jooga teisele pühendusele minemas, kui käisin Indias naadireisil ja ostsin endale selle jaoks hotellist ühe mala. See oli, nagu tehakse, et rudrakšad vaheldusid mäekristalliga – Šiva-Šakti mala. Hiljem selgus, et mäekristallist kivid pole ehtsad. Tundsin, et ei taha kunstliku asjaga käia ja hakkasin malat enda jaoks ümber tegema. Olemasolevad rudrakšad olid väga ilusad ja need jäid paika, aga hankisin sobivad mäekristallid-pärlid. Tegevus köitis ja samal ajal hakkasid mind rudrakšad väga huvitama. Poolvääriskividega on mul kogu aeg kontakt olnud; mulle on need meeldinud, olen nendega tegelenud ja uurinud. Kaks asja ühendusid selles malas ja see tegevus hästi meeldis, kuigi alguses oli keeruline, sest ma ju üldse ei osanud.
Kas sa otsisid internetist infot või leidsid inimese, kes sind juhendas – kuidas sa edasi said?
Õppisin ise – vaatasin, kuidas Indiast ostetud malad on valmistatud. Need on küll enamik saadaolevatest suhteliselt lohakad ega ole tegelikult hästi tehtud, nii et tegin sama, aga korralikult. Hiljem nägin küll, et on ka YouTube’i juhendeid ja sain kinnitust võtetele, mis ma olin töö käigus avastanud. Kuidas võiks ühte-teist asja teha.
2018, kui Lilleorgu oli rahvusvaheline GEN konverents tulemas, tehti üleskutse, et kes ise midagi valmistab, saab seal müüa ja kogukonna inimeste loodut tutvustada. Mäletan, et selleks ajaks oli mul juba kodus rudrakšasid ja tegingi ürituse jaoks portsu malasid. Need võeti hästi vastu ja müüsin vist pooled ära ilma, et seda kuidagi või kunagi äritegevusena oleksin näinud…
Kui meenutad aega, mil alustasid ja võrdled, kuidas nüüd malasid teed, siis mis on põhilised muutused?
Materjalid on paremaks läinud. Kõige olulisemad on nöör, mille peale sa neid rudrakšasid punud ja siis rudrakšad ise. Nööridega olen igat moodi katsetanud; alguses tahtsin hästi naturaalset ja tegin linastega, siis selgus, et need ei pea vastu, kuigi tundusid tugevad. Nüüd teen nailonnööride peale. Näpuosavus on samuti kasvanud, teen kiiremini ja loodetavasti ka paremini.
Üsna varsti jõudsin mala-teemaga ka Õpetajani. See tuli ühes lõunalauas jutuks ja küsisin siis ka küsimuse, mis mul südames kripeldas – kas võin malasid raha eest teha. Ta andis mõista, et selleks tegevuseks on vaja õnnistust ning ma võiksin tema jaoks mala valmistada. Ülesanne, milline mala tuleks teha, jäi mulle endale lahendada.
Käisin siis Lilleoru Elulille pühade objektide juures ja palusin nägemust, milline see mala peaks tulema. Nägemuse sain, kuid mala valmis saamiseni läks ikka päris kaua aega, kuna ei leidunud sobivat materjali.
Millise mala sa Ingvarile tookord tegid?
Nägemus oli selline, et tal oli mala kaelas ja see oli päris kopsakas ning tume. Sain Tiibetist hästi ilusad rudrakšad. Rudrakšade suurust näidatakse millimeetrites, tavaliselt kasutan 8-millimeetrise läbimõõduga rudrakšasid, aga ka suuremaid ja väiksemaid. Millised tellimuse peale kohale saadetakse, see selgub, kui nad käes on. Tellides kunagi ei tea. Alguses ma ei saanud aru, aga tunnetan rudrakšade puhul järjest paremini, millel on tugev, millel vähem energiat ja mis on kvaliteetsem, mis vähem. Niisiis, kui sain ühe tellimusega ilusaid, kvaliteetseid rudrakšasid sobivas suuruses, oli kohe selge, et need ongi Õpetaja mala jaoks.
Tellin naturaalse tooniga rudrakšasid, aga neid ka värvitakse Indias – pruuniks ja mustaks. Olen siis katsetanud värvimisega samuti.
Õpetaja mala sai üleni musta värvi, mustad rudrakšad, iga kuueteistkümnes pärl must turmaliin. Turmaliin on kaitsev kivi ja seda on Indias iidsetest aegadest peale igasugustes tseremooniates kasutatud. Naturaalsest siidist tutt tuli ka must. Kali mala, nagu hiljem teada sain.
Selle esimese malaga juhtus nii, et käisime Indias palverännakul olles Crazy Baba (joogameister Kulavadhuta Satpurananda) juures ja Õpetaja andis mala talle õnnistamiseks. Baba sai vist aru, et see on kingituseks – igatahes pani mala kaela ega andnud enam tagasi. Omamoodi lahe, et Crazy Babal on samuti nüüd minu tehtud mala. Õpetajale tegin siis sünnipäevaks uue ja see tuli Kalilt saadud nägemust järgides hoopis leekivpunase tutiga. Shakti värv.
Muide, iga kuueteistkümnes on mu malades poolvääriskividest pärl, sest kohe alguses sain sellise taipamise. Malal mantrate lugemisel on kuustest mantrat miinimumarv, see siis aitab vajadusel lugejal järge pidada.
Kujutan ette, et sul on tekkinud huvitav kogemus, mida tähendab indialastega äri ajada.
Ikka, jah. Üks kogemus oli, kui läksime sõpradega kolmekesi omal käel Indiasse ja tahtsime leida koha, kus rudrakšad kasvavad, et oma silmaga näha ja uurida, kuidas rudrakšapuud välja näevad ja kuidas rudrakšad valmivad. Kogesime, et puud on saladuses ja kohalikud ei taha näidata, kus need kasvavad. Selgus, et selle inimese vend, kelle juures ööbime, on botaanik ja teab, kus piirkonnas rudrakšasid leidub. Ta kirjeldas, et ühe Vishnu templi juures on jõgi ning selle orus ongi. Lubas meid vaatama viia, aga juhtus, et ta jäi haigeks ega saanud seda teha… Pidime paiga ikkagi ise üles leidma. Paras otsirännak ja seiklus tuli sellest välja, aga lõpuks siiski õnnestus leida. Väga müstiline oli tunda rudrakšapuu juurest lahkudes kedagi nähtamatut, kuid selgesti suure vaikusena kogetavat olendit meid saatmas.
Rudrakšad on hindude jaoks ikka äri ka, muidugi. Sama templi juures poodides müüdi neidsamu, mida me lõpuks korjasime. Rudrakšade kohta liigub väga palju igasuguseid jutte.
Nende mõju osas, jah?
Mõju osas, mis on päris ja mis ikka ei ole. Ühed räägivad näiteks, et mida väiksemad, seda kallimad, teised just vastupidi, et mida suuremad, seda hinnalisemad. Liigub igasugust vastandlikku infot.
Poolvääriskivid – kustkohast sa need tellid?
Neid tellin nii Eestist kui välismaalt, kust aga saan. Neid on hästi palju saadaval ja probleemi pole.
Kui mõni toob mala ümbersõlmimiseks, kas tajud, et energia seal on muutunud?
Jaa, vahepeal oligi periood, kus ma sõlmisin ümber kõik, mis ma alguses linaste niitidega tegin ja mis seetõttu ruttu läbi kulusid. Tundsin jah seda energiat, mis malas sees on. Tunnen praegu ka ja vahel teen taotluse, et see energia jääks alles. Vahel ei tee, vahel on kandjale just uut algust ja vanast energiast vabanemist vaja. Tavaliselt loen mantraid kui malat sõlmin, mõnikord isegi laulan. Vahel olen ka vaikuses. See on erinev.
Kas sul on mõte ka sinna liikunud, et sul olekski täitsa oma kollektsioonid; kas sa näed malas ehteväärtust või ta on ikkagi praktiline ese?
Ma ei näe ehteväärtust selles mõttes, et ma teeks neid ehetena. Minu jaoks on mala konkreetse otstarbega ja püha asi. Esiteks on rudrakšad pühad, teiseks, aja jooksul on avanenud, et teen seda tööd nii enda kui teiste jooga teel edasimineku õnnistuseks. Malad on eelkõige ikkagi inimestele, kes tegelevad joogaõppega, taotlevad kontakti kõrgemate loodusjõududega ja loevad malal mantraid. Või siis kannavad niisama, aga teavad, miks, millist energiat mala ja rudrakša nende jaoks kannab. See seeme on teadvelolekut toetav, kaitsev ja puhastav, isegi teatud haigusi raviv. Mis ei tähenda, et mala ei peaks kaunis olema. Mul on arenenud ilumeel, ma ei oskaks niimoodi tehagi, et mala ei tule kena. Selles mõttes on seal ehte pool on ka olemas.
Olen vaadanud, et ma ei taha valmistada ainult poolvääriskividest, minu suunitlus on rudrakšadest malad. Kui ma ka olen niimoodi teinud, et enamus on kivipärlitest, siis on rudrakšad ikkagi ka sees. Pigem tahan teha midagi selles osas originaalset.
Kui sa kirjeldaksid veel oma tööprotsessi – kas ühe mala tegemine algab sinu jaoks rudrakšade tellimisest või sul on mingi valik materjale kohapeal olemas?
Tavaliselt mul on jah valik rudrakšasid kodus olemas – väiksemaid, suuremaid, värvi ja kuju poolest erinevaid. Võtan kõigepealt rudrakša ja siis tuleb iseenesest pilt ette, mis temast saab. Hakkab jooksma, milline kivi sinna sobib, milline tutt. See käib hästi lihtsalt – nagu teadmine, et vot selline lahendus. See ei muutu ja nii ma teen. Noh, pisikesi detaile lisan vahel kaunistusteks juurde, jah.
Kas sul vahel käivitub protsessis emotsioone ka või on kujunenud, et oled täielikult voos?
Nende ümbersõlmitavate maladega on ette tulnud, et ma ei saa rudrakšasid hästi niidi otsa. Lähevad, aga raske on tõmmata ja pean vaeva nägema. Kui üldse ei taha edeneda, võib küll tulla mõni emotsioon. Tavaliselt jätan siis töö seisma, vabastan ära, aga kohe järjest edasi ei tee. Tegelen maladega ikkagi voos olles ja töö ka enamjaolt toetab seda seisundit.
Kui kaua sa ühte malat teed?
Mingil ajal, kui neile hinda hakkasin määrama, siis võtsin aega, et kuskil neli-viis tundi läheb kokku, aga teen väga harva otsast lõpuni. Tavaliselt mul on töö jaotatud osadeks. Üks on lükkimine, siis sõlmimine. Kolmas, et ma teen tuti – see on paras nokitsemine, et ta ideaalne jääks – ja panen ühtlasi mala otsa ehk sõlmin mala kinni, lõpetan tutiga. Protsess on kindlasti kiiremaks läinud, töövahendeid juurde tulnud. Igasugused pintsetid ja nõelad, mida mul alguses ei olnud, need ka kindlasti aitavad operatiivsemalt teha.
Millist tagasisidet sa oma maladele oled saanud?
Kui tellimustöid olen teinud, siis on kõik rahule jäänud. Inimesed on andnud mulle ka vabad käed ja olen intuitiivselt tunnetanud, mis kellelegi võiks sobida. Võtan paraja aja; natuke vaatan seda inimest ja jätan laagerduma, seejärel veel kontrollin, kas tunnetus on õige. Tavaliselt jääb algne valik kehtima.
Kui mala valmis saab, siis panen selle oma altarile rippuma ja kuna teen pudžasid, siis saavad malad nendest osa. See on mul päris algusest peale olnud – pole kunagi nii, et saan valmis ja kohe viin ära. Malad on veidi siin minu juures ja palun neile õnnistuse.
Teenistus, mille malade eest saad – kas sul on selle rahaga teistsugune suhe kui näiteks palgaga?
Vaatan seda küll jah teistmoodi. See läheb mul suures osas kas uutesse rudrakšadesse edasi või kuidagi Lilleorgu tagasi. Sellest tekib ring.
Kas sul on ideid või plaane, et midagi õpetust toetavat veel tegema hakata?
Rudrakšadest malad, käevõrud, kõrvarõngad, nn väeehted, sellest täiesti piisab. Ma ei ahnitse endale juurde. Kui seda teen hästi, siis on hästi. See on tegevus, mis mulle sobib. Olen päris palju malasid-asju teinud sõpradele. Nii mulle meeldib ka väga – valmistada asju lihtsalt kingitusteks.
Milliseid teiste loodud asju sa poe valikust “tarbid”?
Mul Kristiina märkmikke on siin kokku kolm ja need on väga ilusad jumalannade/jumalate piltidega. Helena lõhnavett olen ostnud ja kasutan. Siis ma tean nüüd, et kasutan ainult Aini viirukeid; käisin temaga Indias ja nägin kohapeal, kuidas neid seal tehakse. Mulle väga meeldivad Stina lootoslille-kujulised viirukialused. Sain ühe sellise sünnipäevakingiks. Lilleoru teesid kasutan.
// Intervjueerinud ja kirja pannud Maris Kerge.//