Jüri Joost: "Mehisus on relva mitte kasutada"

Kuupäev: 
12.10.2020

Kui Jüri Joost (51), tunked seljas, Lilleorus trepikäsipuud paigaldab, ei arvaks, et seesama mees ongi kangelane. Käib presidentide vastuvõttudel, sest oli augustis 1989 valmis oma elu andma Teletorni kaitstes. 

„Miks arvatakse, et enesekorrastamise tehnikatega tegelemine vähendab mehisust?“ ei mõista mees, kes erivägedes teeninud, seiklusliku elulooga, kust ei puudu spiooniväljaõpe, maffiaga rinda pistmine ning surmapõlgav vastuhakk Eesti vabaduse ohustajatele. Relvad meeldivad Jürile tänini, kuigi ta praegune tagasihoidlik ametinimetus „firmajuhi abiline“ – kõlab rõhutatult mittemidagiütlevalt. Erinevalt paljudest relvaga ekstreemolukordades eluaegse närvikahjustuse saanutest, on Jüri leidnud meetodi mehisuse ja tasakaalu ühendamiseks. Nii, et Eesti ühe suurima ettevõtte omaniku isikliku abilise tööst vabad tunnid veedab ta vabatahtlikku tööd tehes – selleks, et ka teised saaks omandada samad teadmised, mis temal sisemise rahu ja tasakaalu leida aitasid. 

Unistus helesinisest baretist

Ilma isata kasvanud poisi elus toimus murrang, kui ta nägi nõukogudeaegses kultusfilmis „Sööst eritsooni“ helesinise baretiga õhudessantväelasi. „Olin pehmema iseloomuga, tundsin et ei ole macho, kuid vajasin siiski selle kompenseerimiseks väljapoole paistvat tugevust,“ on Jüri enda vastu aus. Loogiline oli enesekindluse leidmiseks minna karatetrenni, kuigi kimonot toona kasutada ei tohtinud, võitluskunstid olid pooleldi põranda all. „Olin kummaline eesti noormees, kes ise tahtis sõjaväkke minna, kindla sooviga sattuda dessantvägedesse.“ Unistusest ajendatuna läks noor mees ise aeroklubisse langevarjuhüppeid õppima. Esimene hüpe ei unune ilmselt kellelgi. „Seisad väikese lennuki ukse peal, kus instruktor annab vaid märku, kuid pead ise lahti tõukama,“ meenutab Jüri esimesi eneseületamisi.

"Erinevalt paljudest relvaga ekstreemolukordades eluaegse närvikahjustuse saanutest, on Jüri leidnud meetodi mehisuse ja tasakaalu ühendamiseks."

„Tõukasin mehiselt. Kui ära tõukad, on pilt pime, hakkad õhuvoolus keerlema, koged ärevust aga loed sekundeid. Kuna ärev inimene loeb sekundeid kiiremini, loetakse kolmekohaliiste arvudega: 523, 524... Kuni tõmbad rõnga ja stabilisaator annab järgi, tunned tühjust kuni kuppel avaneb, siis järsult rebitakse üles ja kui kuppel lahti on, lähevad silmad lahti.“ Kolme esimese langevarjuhüppe eest saadi kolmas spordijärk.
„Läksin vabatahtlikult komissariaati eelvestlustele, sain uuesti suunamise sõjakomissariaadi poolt langevarjuhüpetele, nüüd juba ametliku ettevalmistuse käigus kolm hüpet,“ räägib Jüri rahuliku naeratusega. „See oli pigem romantika tagaajamine, mulle meeldis dessantväe vorm. Eks soovisin meeldida tüdrukutele, muidu ei olnud väga kohtamas käija.“ 


Paraku tuli sõjaväe esimene aasta olla hoopis Riias Balti sõjaväeringkonna staabi valves, mis oli küll tähtis strateegiline koht, kuid mitte Jüri unistus. „Põdesin et ma ei saanud dessantväelaseks nii kohutavalt, et neljandal-viiendal kuul pidin äärepealt enesetapu tegema,“ tunnistab mees. „Füüsiliselt olin sportlik ja kellelgi mind murda ei õnnestunud. Ometi unistasin oma baretist, nähes uhkeid ohvitsere nendega. Projitseerid endale negatiivse maailmavaate, et nüüd pole baretti, sa ei meeldi tüdrukutele - uskumatu skeemi võib endale luua. Tegin otsuse, et hüppan sillalt alla autoteele ja jõudsin, nii jabur, kui see ka pole, lahkumiskirja saata emale koju, mis on siiani alles. 

Juhtus miski, mida võiks pidada imeks. „Lõplik murdumine toimus ohvitseride kooli katsetelt, kuhu ma sisse ei saanud, tagasi sõites. Sattusin vale rongi peale. Samasugune punane puidust istmetega rong, mis sõitis hoopis Riiast eemale. Jäin rongis magama ja nägin und, kus heledas rõivas vanem mees seisis minust kõrgemal ja rääkis minuga. Ma ei mäleta ta jutust sõnagi, kuid ärgates oli seisund täiesti muutunud, olin rahulik ja leppinud. Ma ei teadnudki veel, et olin vales kohas. Raha polnud tagasipiletit osta, kassapidajal hakkas hale vaesest sõdurist, tegi pileti mulle välja. Miski mu elus oli peale seda päeva sügavalt muutunud.“ 

Muutis oma saatust

Kindralstaabi postil relvastatud valves olles oli Jüri märganud õhudessantväe sümbolitega sümpaatset ohvitseri. Pöördus tema poole ametlikult ja viisakalt. Kuna kuut langevarjuhüpet peeti väga kõvaks ettevalmistuseks, juhtus teine ime. Selgus, et alampolkovniku auastmes mees tundis isiklikult Viljandi dessantväeosa komandöri. „Ma ei palunud Eestisse, aga kõrge ohvitser viitsis kokku leppida Viljandi väeosa komandöriga ja astus mõne päeva pärast ise minu nagu vana tuttava juurde ja ütles, et kirjutas raporti, et mind lastaks vanast väeosast ära ja Viljandis võetakse vastu.“ 

Algas müstiline ajajärk. Kuna hakkasid pöördelised ajad ja perestroika esimesed virvendused, Leedu hakkas esimesena pead tõstma, oli ka sõjaväes tunda reformimist. „Sõdureid oli puudu, noormehi viidi ühest väeosast teise. Hiljem selgus, et mind oli pandud listi, mis oleks mind viinud mingisse jalaväe ossa pärapõrgusse. Aga kuna Viljandis oli juba mulle koht ette valmistatud, kirjutasid kõik alla. Ühe sõduri pärast ei pruugiks ju nii toimuda, et kindralid hakkavad kirju saatma, eriti kui ta on eestlane,“ ei uskunud mees oma õnne. 

Algas müstiline ajajärk

Onu, karikaturist Edgar Valter tõi nooremseersandi pagunitega poisi Viljandi kesklinnas asunud eriotstarbelisse õhudessantvägede brigaadi autoga ära. Algas uus ajajärk, mis meenutas pigem spioonifilmi. „Kuna eesti oli sarnane Saksamaa maastikule, õppisime Saksamaa rakette kahjutuks tegema. Drill käis täispuhutavatel õhk-maa rakettide makettidel. Sain ka snaiperikoolituse ja päris ruttu teenisin välja jaokomandöri rolli. Tegeleti relva väljaõppega, nägin väga erilisi relvi, summutiga ja ilma. Lasta saime kohe väga palju, tänu müstilisele vene loogikale, et ülejäänud padruneid lattu tagasi viia ei tohtinud, kel olid head hinded, said õiguse ülejäänud padrunitega tulistada. Viljandist Tartu poole oli fantastiline lasketiir, täisautomaatne, kerkivad märklauad eri kaugusel, hinnalised märklauad snaiperile - väike valvetorn, kus tunnimehe imitatsioon, mida snaiper sai lasta. Sain granaati visata. Tean tunnet, kui oled rõnga ära tõmmanud ja ei julge kohe plahvatavat lõhkekeha käest lahti lasta. Uskumatu, aga see on nii. Õppisime, kui palju on vaja raudtee puruks laskmiseks ja kui palju sildade hävitamiseks.“ Luurerood olid eliitväeüksus, Jüri oli ainus eestlane oma roodus. 

„Meid koolitati absoluutselt kõigeks meredessant kummipaatidega Saaremaale jms. Õppused kestsid 3-4 ööpäeva järjest vahel. Rikkudes reegleid koputasime mõne talu uksele paludes piima või vett ja hea oli, kui seda tegi eesti poiss. Tihti kutsuti tuppa, kaeti laud, anti süüa, eesti perenaine andis alati ka vene poistele.“ Joost jõudis eriväeosa brigaadisüsteemis vanemseersandi auastmeni, mis oli kõrge tunnustus. 

Säästis süütu inimese elu

Märklauda lasta ja inimest sihtida on väga erinevad kogemused, teab Jüri. Lätist väeosast oli samal aastal, kui lauluväljakul olid öölaulupeod, põgenenud eesti noormees koos automaadiga, kuna tüdruk oli maha jätnud ja liikus Eestisse. „Kõrvalüksuses oli veel paar Eesti poissi, võtsime punti ja palusime et meid saadetaks teda tabama,“ jutustab Jüri oma esimestest tuleristsetest. „Soovisime võtta ta elusalt kinni, kuigi tegelikult ei pidanud, lootsime, et äkki õnnestub ära rääkida. Sõjaväe jabur infosüsteem ütles, et eesti poiss liigub punase Zhiguli 08ga Tallinna poole. Võtsime kohad sisse Viljandi ja Tartu maantee ristis enne pikka lauget kurvi, kui järsku esimesse posti, kus oli ka miilitsa patrull, kihutas kummivilinal punane 08, ei peatunud märguande peale, sööstis kohalt. Tema suunas tehti paar automaadilasku hoiatuseks ja sõjaväekaaslane karjub mulle: „Jürka tulista!“ Eriline hetk elus, kui oled lahingurelvaga ja pead laskma tsiviilobjekti,“ meenutab Jüri.

"Kui inimesel on hirm, siis ta hakkabki emotsioonide ajel valimatult lahmima."

„Andes automaadivalangu sõiduautole, lähevad kuulid masinast läbi nagu sulavõist, mootor peab veidi kinni, kuna kasutasime legendaarseid Kalashnikovi automaate. Kui oleks andnud valangu, oleks kindla peale tapnud. Kõik käis väga kiiresti, vajutasin kaitseriivi üksiklaskude peale, tulistasin neli lasku püüdes lasta rattaid. Vahemaa oli täpseks sihtimiseks väga suur, auto sõitis minema. Järgmisel päeval öeldi, et roolis oli kohalik purjus miilits, kes kinni võtmise hirmust põgenes, teadmata et automaaturid valvavad. Hiljem selgus, et eesti poiss redutas hirmunult metsas. Kuidas info moondus tema sõidu kohta, ei tea keegi vist.“ Tänu Jüri valitud üksiklaskudele, mis võimaldasid sihtida, jäi inimene ellu.

„Ma ei saanud teha valikut mõeldes, otsustamiseks oli sekund, aga adrenaliini olukorras ma ei tulistanud huupi küljeuksesse valangut, oli miski mis säästis.“ Tänaseks teab Jüri, et see „miski“ on teadlikkuse kasutusega kaasas käiv intuitsioon. Teab sedagi, et teadlikkuse kasutuse elduseks on, et sa ei allu oma adrenaliinilaksust üles köetud emotsioonidele. Kui inimesel on hirm, siis ta hakkabki emotsioonide ajel valimatult lahmima. Mees peab valitsema relva mitte relv meest," teab Joost. 

Proff põhjuseta ei lase

Üheks miilitsa eriüksuse ülesandeks oli hoida korda Vanalinnas, et pätipoisid ei ohustaks soome turiste. „Olime tööl ja järsku kutsuti välja Toompea lossi valvama, sest interrinne ründas,“ meenutab Joost esimest „kodumaa kaitsmise“ aktsiooni. „kõik miilitsad tulid relvitutena mundrites sinna seisma ja paljud värisesid. Veidi häbi oli käia miilitsavormis. Mina seisin ustest kohe vasakul, kus Lõssenko üritas ustest läbi murda miilitsaid eest rebides. Rabistamine toimus, siis toodi meid lossi sisehoovi, vähendamaks provokatsioonide võimalust.

"Olime tööl ja järsku kutsuti välja Toompea lossi valvama, sest interrinne ründas."

Minu esimene tähetund on näha kõigis sellest päevast rääkivates dokkaadrites, kui veoauto lükatakse sisse ja üks ilma peakatteta militsionäär astub masina kõrvale. Nad vehkisid lipuvardaga ja lõid mu mütsi minema,“ muigab Jüri tagantjärgi riigi saatuse üle otsustanud hetke teravaimat momenti meenutades. Ometi oli antud korraldus mitte jõuga vastu hakata ning võiks öelda, et see ehk ka tookord suurema konfliktini minekust päästis.  „Olukord oli pentsik, nägime et kisub tõsiseks, meile jagati ka kumminuiad välja, aga korjati üsna kohe ära, kui väravaaugus rüselemiseks läks ja veoauto sisse lükati. Võib olla selle pärast meil läkski hästi, sest meil oli vägivald minimaalne, rahva vastu vägivalda ei kasutatud. Riigi tasandil ka eesti pääses kõige verevalutumalt, rahvas oli juba Toompeale kutsutud.“ 

"Võib olla selle pärast meil läkski hästi, sest meil oli vägivald minimaalne, rahva vastu vägivalda ei kasutatud."

Siis hakkas Riia OMON teleajakirjanik Nevzorovi juhtimisel põletama Baltimaade vasttekkinud piiripunkte. Et oleks vajadusel vastu panna reaalne jõud, moodustati politseireservi eriüksus, mis sai K-komando eelkäijaks. „Sooja tegime räkiti meeste kinni pidamisega, muigab Jüri. Räkit oli siis allilma „eriüksus“, kes püüdis maksustada tärkavat omariiklikku ettevõtlust. „Luhamaa piiripunktis oli meie esimene lahingumissioon, vormiks laiguline vene eriväeosa vorm. Kuulsime, et põletajad hakkasid meie suunas liikuma, saime relvad, kiiresti autodesse, jõudsime Luhamaale, saime vaevalt ringi vaadata, kui oligi juba OMON kohal. Suur oli nende hämming, kui vastas oli mingi teine relvastatud üksus. Nevzorovi Volga sõitis piiripunktist läbi, ta tuli meie juurde, andes märku, et kaamera on välja lülitatud. Hakkas rääkima, et poisid, te olete valel poolel, kuid meie rühma vene poisid põletasid vastu, et see on meie riik ja nemad kaitsevad Eestit, kuigi on eriväelased nagu omonikadki. Nevzorov haistis kohe konflikti. Kaks gruppi said kokku veidi piiripunktist eemal, kumbki ei võtnud automaate kaasa, püstolid olid vööl. Et ei tekiks provokatsiooni. Oli omapärane tunne kui OMONi kuulipildur kuulipildujaga selja taha hiilis,“ räägib Jüri taas olukorrast, kus maksimaalpinges relvadega meeste vastasseisu lõpetas külm närv.

„Toimus ajalooline vestlus kahe poole vahel, kust tuli legendaarne väljaütlemine omonlase poolt, et tobe oleks tulistada, mõlemad on profid. Proff proffi ei tapa. Meil polnud kuulipildujaid, aga nemad olid näinud et kraavist olla neid sihitud. Nevzorov filmis, aga vana rebane näitas oma saates vaid piiripunktide põletamist, kuidas nõuka võim võtab kõik tagasi, kuidas läti piirivalvurid väänati maha ja peksti. Näitas põlevat läti piiripunkti ja eesti politseiautot sinivalge kirjaga, jättes mulje, et Eestis ka põles. Meil jäid piiripunktid kõik terveks. Peale seda siseminister andis meile loa relvi kanda ka väljaspool tööd. Siit algas minu lähisuhe relvaga, olin üks relvafännidest kes käis kogu aeg relvaga – politseinikuna ei teadnud kuhu pidi tormama jöärsku. Maffiastruktuuride lahtiharutamise töödega tegerlesime, salaviinamüüjaid püüdsime. Relv andis uhksuetunde.“
 
Surmaga silmitsi

Kui tulid putši sündmused, meie eriüksus kutsuti poksisaalist baasi Pagari tänaval. Oli imelik tunne, et nüüd küll võib midagi halvasti olla, kuuldes et venelane läheneb ja tankikolonnid alustasid teed. Pooled saadeti koju puhkama, pooled Toompea lossi valvama. Kuna mobiiltelefone polnud, tuli istuda kodus telefoni lähedal ja kuulata raadiot. Veetsin öö, kalashnikov põrandal, püstol kõrval, hommikul sõitsin erariides baasi bussiga, kummaline tunne oli teades, et su spordikotis on automaat. Toompeal selgus, et tankid lähenevad, kutsuti kaks vabatahtlikku, kes vahetaks välja kaks Teletorni vahti.  Sõber Peeter tõusis ja ütles, et läheb vaatas üle õla minu poole, teda teades olin nõus.“ 

Olles ise dessantväelase väljaõppega, sain aru et lähen objektile, mis on ründajate listil esimene, jõudis kohale, et ka mulle antud koolitust hakkab teine osapool kohe minu vastu rakendama. Vaatasime, mida üldse teha saame - alt poleks kedagi kinni pidada suutnud, juhtnööre meile ei antud peale käsu uksed kinni panna. 

"Jõudis kohale, et ka mulle antud koolitust hakkab teine osapool kohe minu vastu rakendama."

Teletorni inimesed tegid meile veel tasuta kiievi kotleti enne tornist koju minekut, see oli viimane söök enne olukorra eskaleerumist. Öösel viie paiku tuldi, iga normaalse ründaja jaoks on hommikute kõige unisem aeg ideaalne rünnakuks. Vaatasime relvad üle, kui esimene tüüp jõudis juba nägemisulatusse. Peeter teavitas, kes me oleme, pani ukse kinni ja ütles, et edasi siit ei saa. Helistasin siseministri korrapidajale ja teavitasin, et dessanttväelased on tornis. Siseminister Laanjärv soovitas vältida verist konflikt, pigem peita relvad ära. Ütlesin Peetrile, et absurdne juhis anti, vaatasime üksteisele otsa ja kuna olime näinud kablišahte, kus sai suur mees liikuda põlvili kuulikindla vestiga, töötasime välja plaani B. Peitsime automaadid ära luugi alla ja püstolid jätsime vööle. Teadsin, et vangi ma ei anna. Kuna meiega oli teletorni mehhaanik, nägime Eesti kanalitel toimuvaid saateid, kuskilt käis läbi vihje, et Riia teletornist kanti kotte välja – teadagi, kes seal oli.

Otsustasime tegutseda vastavalt olukorrale. Restoranist kostis kolinat, käisime katusel ja vaatasime, mis all toimub. Kui oled adrenaliini nii punnis täis, söögiisu ei ole. Saad aga aru, miks sõjakolletest tulijad ära pööravad. Isegi lühiajaline psühholoogiline surve käivitab sinus hulga instinkte. Sa ei tea, mis surm on, aga tekib väga kummaline psühholoogiline seisund.“

Isegi lühiajaline psühholoogiline surve käivitab sinus hulga instinkte.
Sa ei tea, mis surm on, aga tekib väga kummaline psühholoogiline seisund.

„Hea, et ei tulndud uljast mõtet avada koridoris tuli,“ teab Jüri taas, kuidas adrenaliini kiuste aitab pingeolukordades tegelikult kõige rohkem teadlik ergas kohalolek. „Kergtanke nähes saime aru, et kui ukse taga prõmmijatega oleks juhtunud midagi, oleks lajatatud mürsk üles meile ära ka. Kella 13 paiku oli tunne, et nüüd algab uksele otsustav rünnatak, mis oli irooniline, sest me nägime telemonitorilt, kuidas Moskvas kukkus putš läbi. Meie vaprad raadiomehed aga blokeerisid venelaste side, dessantväelased seda ei teadnud. Meie olime kindlad, et kohe uks lendab õhku. Siis helistas nende polkovnik, et tehke uks lahti, me võtame selle ära nagunii. Peeter ütles legendaarse vastulause, et me oleme mõlemad teeninud dessantvägedes, meil on sama väljaõpe, te saate sama võimusega vastu, päästame valla kohe gaasi, kui te tulete, keegi teist ellu ei jää. Polkovnik jäi väga vaiksesks. Mõtlesime gaasi lahtipääsemist tõsiselt, ise oleksime siis katusele varjunud. Ukse taha jäeti üks tüüp, teised lahkjusid. Seisime katusel erariides ja vaatasime, mis seal toimus, kuni oma komissari hääl ütles, et kõik on läbi minge koju. Võtsime põranda alt kulikindla vesti ja automaadi,  sõitsime liftiga alla. Pääslas tuli vastu üks minu pikune vene dessantväelane automaat risti rinnal vaatas meid ja andis parema käe – see oli nii huvitav hetk – respekt, tal oli samasugune spetsnazi vorm ehk taas profid tunnustasid üksteist. 

5 päeva nädalas teeb vabatahtlikku tööd, Lilleorus
Politsei töötõendit ära andes oli selgelt adutav moment – võimu sellisel viisil enam ei ole. „Mulle meeldis käia relv kaasas, see oli minu jaoks oluline, kuigi teised ei näinud. Relvakandja imago andis mingi toe, paljugi mis võiks juhtuda. Äkki tuleb kellegile appi minna.“ Võimu aspekt on selgelt tuntav nagu ka selle puudumine. Kuigi pakuti Lennart meri proua autojuhi kohta, oli mees poliitilistest kriisidest nii tüdinud ja otsustas süsteemist lahkuda. Sai pakkumise erafirmasse autojuht-ihukaitsjaks korraliku välismaa auto ja soliidse palgaga. 

„Mul oli raskusi suhetega ja töökohtadega – nii kui hakkas ilusasti minema; olin töötanud kolmes firmas, mis likvideeriti. Hakkasin otsima infot, mis mu elus viga on. Käisin mitme sensitiivi juures ja nägin, et on võlts, keegi ei tee sinu eest su elu korda. Kuni ühel päeval sõber kes käis Ingvar Vilido juures, ütles et nüüd aitab, lähed jutule. Ingvar esitas küsimusi, millele ise vastates hakkasid nägema asju, mis olid su tegelikuks probleemiks või takistuseks. Sain aru, et keegi kolmas ei saa sind nagu padjapüüri tühjaks raputada, vaid pead tegema ise midagi et vajalik muutus toimuks.

Hakates ise püsivaid praktikad tegema, tekkisid esimesed rahunemised, kui aga rahuned, tekib maailma vaatamisel avaram pilt. Mida rohkem ja selgemalt näed, seda lihtsam on vastu võtta otsuseid. Ma ei saanud siis veel aru, kuidas ma oma vabast ajast tulen tasuta ehitama kellegi jaoks. Kasutasin lihtsalt võimalust Lilleorgu tulla mõneks päevaks oma tavamõtetest eemale, tulin õhtuti kuulama Ingvari loenguid ja tehnikate selgitusi. Ma tundsin tehnikaid tehes kohe konkreetseid muutuseid ja sain jõudu. Kuni ühel hetkel märkad - tahan elus muuta üha sügavamalt, kuni avastad et oledki suurema osa elust Lilleorus.“

"Hakates ise püsivaid praktikad tegema, tekkisid esimesed rahunemised, kui aga rahuned, tekib maailma vaatamisel avaram pilt."

„Tutvusringkond oli kesine, käies Lilleorus abiks, sain aru et sa ei teegi ainult endale, vaid teed midagi, millest hea on rohkematele inimestele. Varem pole mul sellist kogemust olnud. 
Politseis viimane seltskond vajus laiali, mitmed sõitsid Venemaale äri ajama. Kaua sa viitsid  veeta vaba aega vaid „natuke sauna ja natuke õlut ning kogu aeg samad jutud“. Ega me midagi lõõgastamiseks muud ei osanud teha, eesmärk oli lihtsalt olla pähe tikkuvatest mõtetest eemal. 

Ärrituvus hakkas segama lähisuhete teket. Harjutused, mis hiljem kasvasid TMK süsteemiks, said minu igapäeva osaks, kuni märkasin, kuidas reflektoorne vihastamine kadus, „plõksust tekkiv“ ärritus kadus, situatsioonid hakkasid lahenema sujuvalt ja kui polnud iseendast kerkivat viha või solvumist, said kohe kolossaalsed võimalused mistahes situatsiooni hoopis paremate tulemustega lahendada. Alates tühipaljast konfliktist mingi poemüüjaga – näed, kuidas  teine on turris, teadvustad, vabastad kerkiva ärrituse, näed kogu tema problemaatikat ning ükskõik kuidas ta ei käitu, vaatad teda on nagu on pilguga ja ajad asjad ära omalt poolt kuidagi reageerimata. Kui reageerivale inimesele lähened rahulikuna, leebub ka tema. Nõnda need tehnikad muudavadki maailma - võib juhtuda, et konfliktses olukorras mõlemad lahkuvad naerusuiselt. 

"Kui reageerivale inimesele lähened rahulikuna, leebub ka tema."

Sinus mingi skänner kogu aeg töötab, märgates sinus kerkivat soovimatut. Nii jääb töökoht alles, ülemus ei ole pahane, saad lahendada mistahes olukorra positiivses voos, kuigi oleks võinud ülemuse poolt välja vihastatuna kõik välja prahvatada ning töökohast ilma jääda ja oma tulevikku jälje jäta. Kui märkad, "ah, ma ei taha või ma ei viitsi" impulsse, kasutad tehnikat ja saad tehtud ka ebamugavana tunduvad tööd, mis muidu nagu sulle sobivad ei tunduks.