Lilleoru esemelood 1: Tea & Hõlmikseelikud

Kuupäev: 
18.05.2021

Kui maailmamoodi tõi vaheliti sõlmitavad kleidid Diane von Furstenberg, siis Lilleoru poe klientide ringis algatas hõlmikseelikubuumi Tea Tammelaan. Alguse sai signatuurtoode reisilt Indiasse. Omal ajal sealt kaasa toodud seelik osutus niivõrd mugavaks, et kui originaal “ribadeks” oli kantud, kavandas Tea mudeli, mille alusel esialgu endale, edasi sõpradele ja nüüd siis ka väljapoole uusversioone valmistada. Efektse välimuse kõrval on hõlmikute eeliseks nende universaalsus selle avaraimas tähenduses. Üks seelik võib kohanduda kordamööda kodutoimetustesse ja pidulikele kohtumistele, nii päikselise suve supervormi kui lapseootuse juurde. 

Kes vaadata on osanud, see teab, et nende seelikute läbi on Teal “loominguline kohalolu” ka jooga süvaõppe juurde kuuluvatel havanitel. Vastavalt kandjate soovile kas rohkem või vähem värvilised, rohkem või vähem soojad hõlmikseelikud on aastaringselt ja varahommikuti toimuvatel tuletseremooniatel armastatud rõivaesemeks. 

Kui kaua sa Lilleoruga seotud oled olnud?

Tulin siis, kui mu laps oli kaheaastane, järelikult olen kakskümmend viis aastat, umbes.

Nii et sa oled kõike seda füüsiliselt ka väga palju aidanud üles ehitada, eksole?

Jah, see on väga huvitav-tore protsess olnud.

Kas sul oli mingisugune konkreetne impulss või lugu, kuidas asi alguse sai või see kulges vaikselt, mingist punktist?

Ja loomulikult oli see nagu ikka kõigil, et sa oled nagu midagi otsinud ja millegiga hädas olnud. Minul oli ka konkreetselt - otsisin vastuseid küsimustele ja mitte kuskilt ei leidnud. Otsisin vastuseid, et aru saada; mul on olnud igasuguseid kogemusi. Inspiratsioon...  intuitsioonist, taipamistest, mina-olekust, iseendas olekust. Ja ma ei teadnud, mis asjad need on, mis on nende väärtus.

See lugu on nüüd pikk, ma ei tea, kas ma räägin… Mul oli üks suhe, üks noormees, kellest ma ei saanud aru, miks ma pean temaga jamama. Ühel hetkel tuli taipamine, et ta viib mind Õpetaja juurde, sest ta oli esimene inimene, kes rääkis siinses ruumis, et tal on vaimne õpetaja. Teritasin kõrvu, et kas see on tõesti võimalik ja läksin siis tema järel. Aga see, kuidas ta mind nii-öelda õpetaja juurde viis, oli hoopis teistmoodi lugu: mina tahtsin saada õpetaja juurde, tema tahtis seda säravat kunstimaailma, kus mina tegutsesin. Läksime üksteisest mööda. Kui meie teed lahku läksid ja ma olin väikse lapsega üksinda jäämas - ego sai ikka tõsise laksu - ma peaaegu et kaalusin igasuguseid variante, kuidas oma elu lõpetada. Siis sain aru, et ma pean kuskilt abi abi leidma, siis ma olin küps nii-öelda. Ja tulidki mu ellu ka need võimalused. Üks, tuttav, tegelikult kolleeg Krista tõi mind siia Ingvari trenni; tähendab, need olid siis linnas. Seal ma sain kohe kogemused ja taipamised, et mul pole enam midagi kuskilt mujalt otsida. Et ma olen õiges kohas.

See on huvitav, et “ettekääne” oli rääkida seelikutest, aga iga asja tagant tuleb nii palju kihte, sügavust juurde. 

Kui ma nüüd tulen tõesti nende toodete juurde, siis mis asju sina kõike oled poe jaoks teinud? Mis on olnud need esemed võib-olla isegi enne, kui see pood oli - koostöö teiste Lilleoru liikmetega, et sa tegid kellelegi midagi oma kätega?

Lilleorus on jah igaühel mingi ülesanne olnud. Mäletan aarati raamatukasti, mis ma tegin; ma olin eks ole õppinud puidutööd seoses oma erialaga. Ja siis osa mööblit on ka seal /aašrami nn kollases majas/ sellepärast, et hinnapakkumised, mis said võetud nendele, olid liiga kallid ja mis siis ikka teha, hakkad ise otsast pihta. Siis ei olnud veel ei masinaid ega midagi. Käsisaega saagisin vineerist tükid välja, akutrelliga tapi-tüüblikohad ja tegelikult sain täitsa hakkama. Aega küll võttis, terve aasta peaaegu. 

Iga etapp on selleks, et siia tuleks midagi juurde. See oli see aeg, kui Ingvarile metsamaja tehti. Sinna oli ka mööblit vaja ja siis Ingvar selle asemel, et ostaksime talle sisustuse, lasi meil osta hoopis tööriistad ja tegi ise mööblit. 

Siis me tegime seal… praeguse ravimtaimemaja asemel oli niisugune puude varjualune. Seal sain Õpetajaga kõrvuti puutööd teha. See oli väga õpetlik näha, kuidas käib siis laitmatu töötegemine; isegi kui kõik tapid ei lähe täpselt, nii millimeetri pealt kokku, siis see ei ole veel katastroof. Oluline on midagi muud, mis teeb asja laitmatuks. 

Nüüd õmblustöö osa - mis hetkel see juurde tuli?

See tuli lihtsalt nii, et et kui meil hakati Indias käima, siis seal sealt toodi igasuguseid riideid ja kangaid ja sealhulgas ka niisugused hõlmikseelikud. Erinevate elementide ja kaunite detailidega; pakutrükis tehtud. Kuna see lõige oli väga mugav, siis need India seelikud said ära peetud ja tegin endale mõne ise. Ja nad tõesti on mugavad, üldse ei sõltu sellest, milline su talje parajasti on.

See tähendab, et sul oli endal mingisugune õmblusearmastus või kogemus taustal, et sa sellega haakusid, eksole?

Jaa, mul oli. Tegelikult minu vanaema oli küla õmbleja. Ma mäletan lapsepõlvest, kuidas vaatasin ammulisui, mismoodi ta nendele küla naistele seal kleidiproove tegi, kuidas ta nööpnõelad suus sedasi varrukaid proovis ja kuidas tal olid värviliste niidirullide sahtlid.
Ja võibolla see vanaema olek… et ta oli niisugune helge ja rahulik ja hästi tasakaalukas. See kuidagi tegi sellest tegevusest ka niisuguse rahu… 

Et need naised ei käinud mitte niivõrd neid riideid kui seda rahu tema käest saamas?

Võibolla ka jah; seal räägiti külajutud ja anti üksteisele nõu, aga noh, seda ma kõike ei mäleta, aga mäletan seda… Seda mingit helget olekut.

Veel on mul õmblemisega seotud niisugune hea põhikooli aegne mälestus. Neljas kuni kuues klass olin internaatkoolis Helmes. Meil olid seal kõik super-super-super õpetajad ja käsitöö õpetaja oli ka niisugune hästi super. Ta andis meile tehnoloogilised alused, kuidas üks õmblemine käib. Ja noh selle kõige rasva pealt ma elan. Nii et ma professionaalsel ei ole tasemel nagu õppinud. 

Ütle veel vanaema kohta - kus kandis ta elas?

Rapla kandis, Kumma külas.

Nüüd, kui sa seelikuid õmbled, kuidas sa need materjalid valid?

Olenevalt vajadusest. Tegelikult on ju ikka seisma jäänud mingeid kangaid, mis on nii ilusad, et neist ei raatsi nagu midagi õmmelda. Ükskõik, mis voldid või lõiked sa sinna teed, siis ta juba ei ole see. Selle seeliku lõige on täpselt nii, et kangas saab minimaalselt kahjustatud või noh - ta eksponeerub täiega. 

Alustasin sellest, et mis mu oma kapis oli. Siis sain tütre vanatädilt, kes oli igasuguseid veneaegseid kangaid kogunud. Ta on kaheksakümmend üheksa ja leidis, et võib nüüd juba ära anda. Inimesed on endale sarid ostnud, aga nad tegelikult ei kasuta neid, nendest olen ka teinud.

Kas sa kuidagi testid kangaid enne, kui õmblema hakkad? Teed märjaks või vaatad… või sellega pole probleemi? 
Tegelikult on puuvillaste kangaste puhul see teema, et nad tõmbavad kokku. Seda peaks küll jah veest läbi laskma. Villaste kangaste puhul tegelikult ei ole.

Sinna läheb päris palju kangast. Kaks ja pool meetrit umbes ühe seeliku jaoks, topeltlaia. Kuna kangas on päris kallis niiviisi poest osta, siis pigem saab neid teha konkreetse tellimuse peale. Ma olen leidnud päris toredaid variante ka teise ringi poodidest, seal on vahel mõningaid uusi kangaid. Tegelikult saab ka kombineerida, aga sellega ma pole veel väga tegelenud, sest tore on õmmelda, aga peab olema ka väljund. 

Mis masin see on, millega sa õmbled?

Mul on üks õmblusmasin, mille ma ostsin ka kakskümmend viis aastat tagasi seoses ühe kunstiprojektiga. Mind kutsuti näitusele esinema, aga mul oli väike laps. Mõtlesin, et suuri installatsioone ma kuskile Kotka linna teha ei saa, aga tuli inspiratsioon, et mida ikkagi väikese lapse kõrvalt teha. Tekkis projekt mütsidest. Ma õmblesin umbes viiskümmend mütsi, niisuguseid eriskummalisi natuke… vormituid kübaraid ja igasugustest erinevatest materjalidest, isegi autoosadest. Panin nad kaubandusketi poes tavaliste riiete ja asjade vahele - see oli üle linna kunstiprojekt, kes kuhu tegi. Portofaat oli projekti nimi ja sain sealt kaubandusketist teostamiseks toetust. Nendest rahadest sain osta endale esimese tõsise õmblusmasina ja sellega õmblen siiamaani.

Kui sa ette hakkad valmistama või tegeled seelikuga, kas sa teed mitu korraga või ükshaaval? Kas on mingi kindel ettevalmistus - teed sa Õpetajale taotluse või kuidas sul see käib? 

Õmblemine ongi niisugune tegevus, kus sa ei saa muudmoodi kui sa pead kõiki seitset teadvuse omadust kasutama. Ei ole otseti teinud pöördumist Õpetajale, aga see on muidugi hea point edasi minna… Kui keegi minult on tellinud, siis olen tema järgi taotluse pannud - et see tuleks selline nagu talle sobiks. Kui ma olen lihtsalt, et sobiv materjal on ette juhtunud, siis olen sellest tekstiilist lähtunud. Et teha laitmatult, käib seal juures, sest nii kui sa kaldud mingitesse emotsioonidesse või mõtetesse väga ära, siis asi hakkab viltu kiskuma ja selleks, et jälle raja peale saada, pead tulema ikkagi teadvele ja teadvuse omadused kasutusele võtma. Ilma asi ei liigu, aga see on vist teiste asjadega ka nii, et kui sa teadvel ei püsi, siis head nahka ei tule.

Küsisin masina kohta, aga see koht, kus õmbled ja aeg - kuidas sul need on? Kas õmbled öösiti-õhtuti või kuidas?

Õmblema hakkamiseks, selleks on vaja teatud kogus pauerit. Et sa võtad  masina välja, paned kõik niidid ja kõik asja paika ja siis teatud aja õmbled. Mulle meeldiks, kui selleks oleks konkreetne koht. Isegi võib-olla siin koolimajas võiks olla mõni paik, kus on masin, millega võib õmmelda ka keegi teine. Praegu on kodus väga napid tingimused. See see keerukus ongi, et sa pead asjad kokku panema, eest ära ja siis jälle välja võtma. Ma olen õmmelnud igal pool, olen võtnud masina tütre juurde kaasa… sellel väga pole vahet.

Ütlesid, et sa teed taotluse sellele, kellele seelik läheb, aga kuidas sul tagasiside on? Ilmselt vahetult, kui valmis oled saanud, aga kas sa jooksvalt ka saad oma esemetele tagasisidet ja kuidas sa sellele siis reageerid? Kas sa püüad kogu aeg uusi võimalusi otsida, arendada või on ikkagi asjad nüüd niimoodi paigas, et ainult materjal vahetub?

Seda võiks arvata, et asi on paigas, aga tegelikult toob iga materjal sisse uued nüansid. Iga soov või tellimuse eripära. Iga seelikuga õpin tegelikult mingi uue nüansi jälle. See ei ole niisugune valmisprotsess. See ongi protsess. Kui sa ühte seelikut õmbled, siis sealt tagant ilmub, mida veel võiks teistmoodi teha ja veel katsetada. See on selles mõttes loominguline.

Mõni on väga rahule jäänud, mõnele olen isegi mitu seelikut teinud. Aga ma saan aru, et see seelik ei ole kõige tähtsam asi elus. Ma püüan ennast taltsutada, et ma sellest väga leili ei läheks ja selles mõttes lahendan emotsioone küll. 

Kui kaua sa ühte seelikut teed - oled sa vaadanud?

Kui võtta järjest teha, siis arvan, et mingi päeva või poole päevaga teeb ära, aga seal on tihtipeale, et sa teed mingid protsessid ära ja siis tuleb paus, et sa ei tea täpselt, kuidas edasi minna. Siis ta jääb tiksuma, kuni tuleb lahendus. Käin vahel ettekujutusest läbi mitmed variandid ja siis valin - ahaa, see peaks sobima. Vahel töötab, vahel ei tööta ja peab ikkagi uuesti proovima. 

Kui palju sa sellest osa saad, mida teised kas poodi on viinud või Lilleorus loovad?

Ma arvan, et väga oluline on toetada kõigi tegevusi. Iivi helkureid olen ostnud, ma arvan, et Madli keraamikat olen ostnud. Isegi Stina oma kunagi. Ivi padja olen endale ostnud. Kindlasti on veel, aga mul ei tule praegu meelde. 

Seelikute juurde veel küsimus. Need on naistele, aga on sul olnud mõtet, et teeks meestele ka mingid tooted?

Isegi mõtlen, jah. Kunagi siin õmblesin ja tuli Tarvo niisuguse küsimusega, kas ma meeste triiksärke ka õmbleks. Siis mul oli tunne, et ei tea, kas ikka õmbleks. Nüüd leidsin isegi meeste lõiked, aga ma ei tea… Ta ütles, et tal on päris keeruline leida kuskilt niisugust asja, mis talle väga meeldiks või mis vastu peaks. Materjali oleks ja huvi ka, aga praegu ei ole lihtsalt niisugust väljundit.

Mingeid kotte olen ka mõelnud, aga neid pole siin Lilleoru poes läinud. Et mis kott see siis on… Ma ise olin Indias hästi vaimustunud - seal olid niisugused nunnud puusakotid, mis ma olen kõik ribadeks kandnud. Neid ma olen endale mõned teinud. Vanasti Iivi õmbles nahast kotte, need olid ka hästi mõnusad. 

Kuna erialal sa teed arvutis niisugust teoreetilist asja, seda projekti, siis puidutöös ja õmblemisel sa teed päriselt ise midagi lõpuni valmis. See on selle poolest tasakaaluks. 

// Intervjueerinud ja kirja pannud Maris Kerge.//